Nad jõudsid lauge künka nõlvale ja Polly sai aru, kus nad on. Ta nägi nende maja juurde viivat teed ja tagapool merd. Ian ja Perez kõndisid ikka veel liivarannal, kuid suunaga tagasi Slettsi poole. Lõuna pool kõrgusid kaljud ja neemetipud.
„Kui Eleanor kaljuservalt alla kukkus,” ütles Polly äkki, „siis võib ta mitu päeva all kaljudel lamada, enne kui leitakse.”
Nende ees kõrgus madal ringikujuline mördita laotud kivimüür, avaus küljel. Äkki sööstis otse päikesest nende poole änn, kes tundus Pollyle suur nagu kotkas. Polly kiljatas. Ta tundis näol tiivalöökide tuult. Caroline turtsatas naerda. „Ta ainult kaitseb oma pesa. Kui tõstad käe üles, siis ta sihib seda ja jätab su näo rahule.” Ta osutas kivimüürile. „See on taimeaed. Neis kasvatati lammastele kapsast. Ma arvan, et müür kaitses taimi soolase tuule eest.”
Caroline tahtis edasi liikuda ja Polly mõistis, et sõbranna on otsusele jõudnud, et sellest saab tema kodu. Ta juba süvenes siinsesse ajalukku ja kultuuri. Kuid Caroline’i eriala oli kultuurigeograafia ja Polly mõtles, et ta jääb siin alati autsaideriks, kõrvaltvaatajaks. Ta hakkab oma naabritesse suhtuma sellesama objektiivse huvilisepilguga, millega ta doktoritöö kirjutamise aegu uuris sisserännanud töölisi.
Polly ei osanud linnaelu ilma sõpradeta ette kujutada. Kuna need olid alati olemas olnud, ei olnud ta kunagi tundnud vajadust laiema suhtlusringkonna järele ja mingis mõttes ei tulnud Marcus hetkel arvesse. Pikeeriva linnu põhjustatud ehmatus oli esile kutsunud sellise kabuhirmu, millist ta igapäevaelus veel tundnud ei olnud. Tööl oli ta asjatundlik proff, valis oma tööandjale, ühele tasulisele raamatukogule, kirjandust ja nõustas raamatukogu kasutavaid ajaloolasi ning üliõpilasi. Kuid siin tuli eilne nõrkusetunne temasse tagasi. Ta kummardas, toetas käed põlvedele ja tundis, kuidas veri pähe tagasi valgub.
„Tahad natuke puhata?” küsis Caroline hoolitsevalt, kuid samas rahulolevalt. Ta oli heas vormis ja võinuks veel miilide kaupa kõndida. Pollyt üllatas taas, et sõbranna ei tunne Eleanori pärast õieti mingit muret. Tolle pea oli täis mõtteid oma värskest abikaasast ja tulevikuplaanidest.
Nad istusid maha ja toetasid seina vastu müüri. Päike oli kivid soojaks kütnud ja siin olid nad tuulevarjus.
Polly tundis, et kipub taas magama jääma ja imestas, kuidas ta küll võib, kui Eleanori pole veel leitud. Ta tõusis, raputas käsi ja jalgu, et ärksamaks muutuda, ja heitis esimest korda pilgu taimeaia sisse. Mitte ükski märk ei osutanud, et siin oleks viimastel aastatel midagi kasvatatud. Niidetud rohi ja lambapabulad. Ja iseäralikus roosas vutlaris nutitelefoni, milles Polly tundis ära Eleanori oma.
Viies peatükk
Jimmy Perez tundis, et tema kõrval sammuv mees on pinges. Ta tundus jäik nagu robot. Ta astus raskelt ja kui Perez üle õla tagasi rannaliivale vaatas, siis pani teda imestama, et nende rada ei olnudki väga erinev ning Ian Longstaffi jäljed polnud sügavamad kui tema omad.
„Nii et te olete kolm aastat abielus olnud?”
Siin rannal olid nad Slettsi maitsekast puhkemajast sama hästi kui mitme miili kaugusel; Perezile tundus, justkui viibiksid nad mingis loodushäältest moodustunud mullis. Norra poolt puhus tuul, tõusuvesi noolis kaldaäärset kruusaluidet. Kauget silmapiiri hägustas kerge kuumavirvendus.
„Pisut üle kolme aasta. Ma tegin ühele tema saatele heli.” Ian vaatas talle otsa. Tema pilgust paistis vaevaga alla surutud nördimus, mis hakkas üle minema vihaks. „Aga me raiskame aega. Me peaksime teda otsima.”
„Teda otsitaksegi,” lausus Perez. „Seda teevad siinkandi inimesed, kes tunnevad ümbrust. Me oleksime neil lihtsalt ees. Rääkige mulle nüüd kõigest, mis on juhtunud teie Shetlandile saabumisest saadik. Te jõudsite siia eile hommikul Aberdeeni praamiga, jah?”
„Ma tahtsin oma autoga tulla,” kostis Ian, „nii et me otsustasime lennuki asemel praami kasuks. Ja lõpuks tuli Marcus ka enda omaga. Me ei teadnud, kuidas siin on. Kas siin poode on. Või, noh …”
„Oh, me oleme tänapäeval peaaegu tsiviliseeritud.”
Ian peatus ja muigas tahes-tahtmata. „Nojah, eks ole. Me Nelligakumbki ei tunne maakohti. Me ei teadnud, mis meid ootab.”
„Kas te Lerwickis üldse peatusite? Et poes käia? Või hommikust süüa?”
„Me sõime hommikust laeval ja otsustasime joonelt põhja sõita. Meil oli pagasiruumis toitu ja kärakat vähemalt kuuks ajaks ning Caroline lubas meid piima ja leivaga varustada. Olin kaarti uurinud. Enne seda ma ei teadnudki, kui kaugel see on.”
„Kaks pikka ja kidurat saart ja kaks praami – ning needki alles siis, kui oled Shetlandi peasaarel Tofti sadamasse jõudnud,” lisas Perez toonil, nagu oleks tal aega laialt.
„Enne lõunat jõudsime kohale. Olime kokku leppinud, et võime varakult majja minna, ja Polly tegi lõunasöögi.” Ta vakatas ja vaatas Perezile otsa. „Kas te tõesti tahate seda kõike teada?” Nende pea kohal kisasid viiresed.
„Tahan küll.”
„Eleanor ei saanud Aberdeeni praami peal eriti magada. Kui ta on õhinas, siis on ta nagu laps. Hüperaktiivne. Kui lõunasöögi lõpetasime, teatas ta, et tahab enne pulmapidu puhata.”
„Oli see ikka õhin?” küsis Perez. „Mitte mure või vaev?”
„Teile räägiti lapsest,” lausus Ian merd silmitsedes. „See oli tema teine nurisünnitus. Ta tahab last saada. Muidugi oli ta endast väljas ja vihane. Eleanor on alati oma tahtmist saanud.” Ta pidas vahet. „See jätab temast hirmsa mulje, aga talle on kõik alati kergelt kätte tulnud. Vabameelne ja kunstilembene perekond, kellel oli küllalt raha, et talle kõike võimaldada. Tal on piisavalt hea pea, et suurema vaevata eksameid teha. Ja siis juhtus see. Miski, millest ei saanud jagu ei raha ega kõva tööga. See lõi ta jalust.”
„Ta oli mõnda aega haiglas?”
„Lihtsalt minu rõõmuks,” ütles Ian. „Tundsin ennast nii abitult. Tahtsin oma naist tagasi. Ma olen insener ja harjunud remontima asju, mis ei tööta korralikult. Viisin ta erahaiglasse.”
„Kuid ta keeldus sinna jäämast?”
Perez küsis endalt, kuidas mõjub kahe inimese suhetele see, kui mees saadab naise haiglasse, sest too on kurb.
„Ta ütles, et ei ole haige ja see ainult raiskaks aega. Ütles, et peaksin teda usaldama.” Paus. „Tal oli õigus. Sellel reisil oli ta juba palju rohkem enda moodi. Keskendunud oma uuele projektile. Reisist ja pulmadest elevil.”
„Ja vaimudest,” lisas Perez.
„See oli töö. Projekt tänapäevaste kummituste kohta. Me narritasime teda. Tema narritas vastu.”
„Niisiis tegi teie naine pärast lõunasööki uinaku,” ütles Perez. „Ja mida teised tegid?”
„Me läksime jalutama, et sisse elada. Üks teerada viib üle kaljude lõunasse. Ilm oli mõnus ja vaated imeilusad. Lunnid tulid nii lähedale, et neid võis käega katsuda. Eleanorile oleks see meeldinud. Mingil hetkel mõtlesin, et peaks äkki minema teda kutsuma. Nii kahju oli, et ta sellest kõigest ilma jääb.” Ian kortsutas kulmu.
„Aga te ei läinud?”
„Ei. Otsustasin lasta tal puhata. Me teadsime, et õhtul jääme hilja peale ja meil on maja broneeritud terveks nädalaks. Aega küllalt ümbrust uurida.” Ta hakkas jälle liikuma ja sõnad tulid hingeldades. „Kui tagasi jõudsime, oli ta üleval ja istus terrassil. Hiljem, pärast pidu, kinnitas ta, et nägi just sellal kummitust.”
„Pisi-Liisut?”