„Kust teie seda lugu teate?”
Perez poleks eales arvanud, et keegi väljaspool Shetlandi teab midagi kummitusest nimega Pisi-Liisu.
„Ma töötan raamatukogus,” ütles Polly, „ja minu alaks on rahvajutud, briti müüdid ja legendid.” Ta pidas vahet. „Nell töötab vahetpidamata. Minu meelest on see natuke maania moodi. Ta mõtles, et kui ta juba siin on, siis võiks ta küsitleda mõnd inimest, kes on seda tüdrukut näinud. Ta võttis isegi oma digidiktofoni kaasa.”
Pisi-Liisu oli väike tüdruk, kes väidetavasti kummitas öösiti Unsti saarel Meonessi ümbruses. Räägiti, et ta oli ühe jõuka pere tütre vaim, kes sealkandis 1930. aastal ära uppus. Laps oli seepärast eriti kallis olnud, et vanemad said ta alles keskeas, ja mõne jutu kohaselt kuulutas tema nägemine ette rasedust. Võib-olla sellepärast ta Eleanori huvitaski. Perez oli skeptik. Enamik teateid tüdruku nägemisest tuli noormeestelt, kellel oli keres mõni naps või õlu, või siis tähelepanujanustelt, kes tahtsid oma nime ajalehte saada. Ja niipalju kui Perez teadis, ei olnud keegi tema nägemisest veel lapseootele jäänud.
Tal oli tunne, et Polly kavatseb veel midagi öelda, kuid naine pööras pea ära ja jäi randa vaatama, nii et Perezil tuli jutuots uuesti üles võtta.
„Mis te arvate, kas ta võis eile öösel ülespoole kõndida, lootes vaimu näha?”
Ilmus Marcus kandikuga, millel oli kohvikann ja neli kruusi. Polly ootas vastusega, kuni mees oli need lauale tõstnud.
„See on tõenäolisem kui oletus, et ta ennast ära tappis.” Paus. „Nagu ma ütlesin, teda see dokumentaali mõte lausa painas, nii et jah, midagi sellist võis ta küll teha.” Polly vaatas oma elukaaslasele otsa. „Kas sa ei arva?”
„Mina teda ei tundnud. Vähemalt nii, nagu sina. Paar õhtusööki ja siis üks koos veedetud öö, kui me laevaga Aberdeenist tulime … Aga ma ei oleks teda päris kindlasti liigitanud kõrge enesetapuriskiga inimeseks.”
„Kas teil temast mõni foto on?” küsis Perez. Ta ei suutnud kadunud naist ikka veel hoomata ja mõtles, et pilt vaimusilmas muudaks ta tema jaoks reaalsemaks. „See kuluks ära, kui me peame otsinguid laiendama.” Ta näitab pilti Yelli praamil töötavatele poistele. Kui ta varahommikul liikvel oli, pealegi jala, siis nad pidid teda märkama.
„Paberil mitte,” ütles Polly, „aga mõni pilt on minu sülearvutis. Ma tegin Aberdeeni praamil paar ülesvõtet, nii et need on värsked. Majas on wifi. Tulge sisse.”
Maja sisekujundus oli maitsekas ja lihtne. Vaid lambanahad raudkamina ees ja seintel rippuvad lunnide ning suulade pildid meenutasid külastajale, et viibitakse Shetlandil. Ja imeilus vaade aknast. Polly sülearvuti seisis diivanilaual ja oli avatud; ta lülitas selle sisse. Paari klõpsuga pildifail avanes.
Eleanor Longstaffi silmad olid tumedad. Tuul oli pikad juuksed näolt minema pühkinud. Tal võinuks olla samad esivanemad Jimmy Pereziga, kelle esiisa tabas Võitmatu Armaada päevil Fairi saare lähedal laevahukk. Foto oli tehtud NorthLinki praami pardal. Eleanoril oli seljas veekindel tormijakk ja ta nõjatus seljaga reelingule. Ta naeris. Vähemalt siin ei olnud küll jälgegi stressist ega depressioonist.
„Võin selle teile e-kirjaga saata, kui sellest abi on,” lausus Polly.
Perez noogutas ja ulatas talle oma tööalase nimekaardi kontaktandmetega. Ta laseb foto Unsti väikeses politseijaoskonnas välja printida. Kohalik politseinik Mary Lomax võib ära olla, aga Sandy oli hoone võtme kaasa võtnud.
Polly peened sõrmed klõbistasid klaviatuuri, kuid äkki ta peatus ja vaatas ümberringi. Ta oli näost lubivalge. Hirmul. „Mulle on Eleanorilt e-kiri tulnud. Täna hommikul. Saadetud kell kaks öösel, nii et mitte kuigi kaua pärast seda, kui me magama läksime. See peab olema tema nutitelefonilt.”
„Tee lahti!” ütles Marcus üle tema õla vaadates.
Polly vaatas luba küsivalt Perezi poole. Too noogutas ja nihutas ennast, et paremini ekraani näha. Polly tegi topeltklõpsu ja sõnum avanes.
Ei mingeid tervitusi ega jumalagajätte, isegi mitte tavapärast x-i. Kõigest üks rida. Ärge minu otsimisega vaeva nähke. Te ei leia mind elavana.
Neljas peatükk
Väljast kostis aeglaselt mööda teerada veereva auto hääl. Iani nelikveoline. Polly lülitas arvuti välja. Tal oli ükskõik, mida politseinik arvab; aga ta lihtsalt ei talunud mõtet, et Ian astub sisse ja leiab nad neljakesi tema naise sõnumit vahtimas. Sõnumit, mida võis pidada enesetapja lahkumiskirjaks. Polly ei suutnud seda veel päriselt uskuda; ta mõtles, et kui avab kirjakasti uuesti, on see sealt kadunud ja tegemist oli nende kollektiivse meelepettega.
Ian oli tehnomees ja veidrik, ta ei allunud mingitele tunnetele, ning isegi praegu, kui ta kulmu kortsutades ukselävel seisis, oli raske öelda, mida ta olukorrast arvab. Polly oli ikka mõelnud, et tema ja Eleanor ei peaks tegelikult kokku sobima. Kuidas võis Eleanor, kes vajas nii palju armastust, kes tahtis, et teda puudutataks, kallistataks ja musutataks, armuda nii kivisesse ja tuima mehesse? Siis koitis Pollyle, et tema reaktsioon on isekas: ehk on talle lihtsalt vastukarva jääda ilma ülikooliaegsetest headest sõpradest, olla neist lahutatud. Kuid Caroline oli abiellunud Lowriega, kes oli osavõtlik ja probleemitu, ja sõbranna üle oli Pollyl küll hea meel.
Seevastu Eleanori kihlumine oli teda algusest peale murelikuks teinud. Õhtul enne pulmapäeva olid nad kolmekesi ennast Polly pool täis joonud. Pruut, pruutneitsid ja ülearu palju vahuveini. Vältimatu rituaal.
„Kas sa ikka saad aru, et pole veel hilja?” oli Polly küsinud, kui Caroline oma nurgatoolis magama jäi ja, suu lahti, norskama hakkas. „Sa ei pea seda asja ära tegema. Tõmba ainult pidurit ja ma korraldan kogu praktilise külje.”
„Ma ei kavatse kindlasti mingit pidurit tõmmata,” oli Eleanor hirmunult vastanud, vaadates Pollyt pilguga, nagu ei tunneks ta teda ära. „Ian on just see, mida ma tahan ja mida ma vajan. Ma ei suuda oma elu ilma temata ette kujutada. Mis sinuga lahti on? Kas sa ei võiks minu pärast rõõmus olla? Oled kade, et olen lõpuks leidnud kedagi erilist?”
See juhtus kolm aastat tagasi ja Pollyl oli siiani tunne, et nende sõprus on sestpeale pingutatud. Caroline polnud seda märganud, kuid Polly tajus seda pinget, tundis vajadust hoolikalt sõnu valida. Ta ei saanud oma tundeid enam Eleanori ette laiali laotada nagu vanasti, kui nad mõlemad olid veel üksikud. Ta oli lootnud, et see Unsti reis teeb nende vahekorra jälle heaks.
Loomulikult oli Eleanori ja Iani abielu teoks saanud; Polly oli selle tunnistaja ja naeratas tuulisel märtsipäeval registreerimisbüroo ees kaamerasse. Eleanor võttis mehe perekonnanime, ehkki sama olid teinud veel vaid väga vähesed nende sõbrad. Õhtupoolikul läksid nad Londoni suurele kuradirattale ning tõstsid klaasi härra ja proua Longstaffi terviseks. Misjärel oli Eleanor külalised minema saatnud, et pidutseda ilma nendeta. „Minu abikaasa ja mina, me tahame omavahele jääda.” Särav naeratus.
Caroline’i abiellumine elustas kõik tolle aja mälestused ning kui Ian seal maja uksel seisis, turd ja kandiline, meenusid Pollyle taas Eleanori pulmad. Talle torkas pähe põgus ja tobe mõttekild: Kaks pulma ja üks matus. Polly tundis, kuidas suu hakkab muigele kiskuma, ja teadis, et see on närvipingest, kuid see kohutas teda ikkagi.
Hispaania nimega politseinik tegi uuesti suu lahti. Ta tõusis püsti ja tutvustas ennast tulijale. „Ega te ei leidnud saarelt oma naisest mingit jälge?”
Ian raputas pead. Ta oli alati napisõnaline olnud. Nüüd paistis ta otsekui tardunud. „Läksin Lowrie majani, aga seal ei olnud kedagi. Püüdsin helistada, aga see läks kohe salvestamise peale.”
„Meie vabatahtlik rannavalve on väljas ja otsib,” ütles Perez.
Ian noogutas, kuid ei lahkunud ukselävelt.
„Lähme kõnnime,”