Neli kuud hiljem oli ta rase ja mustas masenduses. Tema hoolikalt kavandatud tulevik oli räbalais.
Segaduses ja vanaisa reageeringut kartes oli Zoe selle ühe õhtusöögi ajal välja pahvatanud. James oli veidi kaameks muutunud, aga rahulikult noogutanud ja temalt küsinud, mida ta kavatseb ette võtta. Zoe oli nutma puhkenud. Olukord oli nii kohutav, nii keeruline, et ta ei saanud isegi oma kallile vanaisale rääkida täit tõde.
Kogu selle jubeda nädala jooksul, mille Debbie endaga kaasa vedanud Charles Londonis veetis, Zoe peale karjus, teda idioodiks nimetas ja lapse isa nimetamist nõudis, püsis James Zoe kõrval, andis talle jõudu ja julgust võtta vastu otsus laps ilmale tuua. Ning ei pärinud kordagi, kes on lapse isa. Ta ei laitnud maha ka Zoe soovi korraks Londonis ära käia, misjärel kurnatud ja tontlikult kahvatu Zoe Salisbury raudteejaamas vanaisa autosse istus ning nuuksudes ta käte vahele vajus.
Zoe teadis, et ilma Jamesi armastuse, toetuse ja siira usuta tema võimesse teha õige otsus poleks ta seda aega üle elanud.
Jamie sünni järel nägi Zoe, kuidas esimest korda pojatütre poega näinud Jamesi kahvatusiniseid silmi täitsid pisarad. Sünnitus oli alanud enne õiget aega ja nii kiiresti, et Zoel ei jäänud aega pooletunniseks reisiks Haycroft House’ist lähimasse haiglasse. Seetõttu oli Jamie sündinud vanavanaisa päevi näinud nelja sambaga voodis kohaliku ämmaemanda abiga. Zoe oli jäänud sinna kurnatusest ja rõõmujoovastusest hingeldavana lamama, kui tema tibatilluke kisendav poeg Jamesi käte vahele tõsteti.
„Tere tulemast siia maailma, väikemees!” oli James sosistanud ja poisi laubale hella suudluse surunud.
Just siis oli Zoe otsustanud oma pisipojale tema nime anda.
Kas side nende kahe vahel oli tekkinud sellel hetkel või järgmistel nädalatel, kui vanaisa ja tema pojatütar kordamööda öösiti tõusid, et rahustada nutvat beebit, kes vaevles koolikute käes, seda Zoe ei teadnud. James oli tema pojale olnud nii isa kui ka sõber. Väike poiss ja vana mees olid veetnud koos palju tunde ning Jamesil oli alati jätkunud energiat, et Jamiega mängida. Zoe oli koju jõudes sageli leidnud nad puuviljaaiast, kus James viskas Jamiele löömiseks jalgpalli. Ta oli viinud poisi mööda kitsaid käänulisi teid Dorseti maastiku keskele loodust vaatlema ning rääkinud oma lapselapselapsele lilledest, mis kasvasid teeäärsetes hekkides ja nende imekaunis taluaias. Pojengid, lavendel ja salvei jagelesid laiades lillepeenardes sõbralikult kasvuruumi pärast. Ning juuli keskpaigas kandus läbi Zoe magamistoa akna sisse Jamesi lemmikrooside aroomi.
See oli olnud ilus tüüne aeg ja Zoe rahuldus lihtsalt sellega, et sai oma pisipoja ja vanaisaga koos olla. Tema pärisisa oli äsja Oscari võitnuna kuulsuse tipul ja Zoe kuulis temast haruharva. Ta püüdis seda talle mitte pahaks panna, aga eelmisel päeval lennujaamas, kui isa teda kallistas ja ütles, et tunneb temast puudust, sikutas nähtamatu vanemlik sidemeniit ta südant.
Ta hakkab vanaks jääma … mõtles Zoe kiirtee lõpus ringristmikule jõudes ja Londoni kesklinna poole suundudes.
Kui Jamie oli kolmene, hakkas just James tasapisi Zoet veenma, et ta prooviks teatrikooli astuda. „Kui sa sinna koha saad, võime minna Welbeck Streetile elama,” ütles ta. „Jamie peaks varsti hakkama paaril hommikul nädalas lasteaias käima. Lapsele tuleb kollektiiviga harjumine kasuks.”
„Ma olen kindel, et ei saa sisse,” pomises Zoe, nõustudes lõpuks siiski kandideerima Londoni Kuninglikku Näitekunsti Akadeemiasse, mis jäi Welbeck Streetilt vaid lühikese jalgrattasõidu kaugusele.
Aga ta oli sisse saanud, ning abiks noor prantslannast au pair, kes tõi pärastlõunal Jamie lasteaiast ära ning valmistas lõunasöögi nii talle kui ka Jamesile, lõpetas Zoe kolm aastast kestnud õpingud.
Vanaisa oli kutsunud tema lõpuetendust vaatama oma teatriagendi ja terve rea filmirollidesse näitlejaid valivaid sõpru – „Kullake, see maailm püsib onupojapoliitikal, ole sa näitleja või lihunik!”. Ning selleks ajaks, kui Zoe kooli lõpetas, oli tal olemas oma mänedžer ja esimene pisiroll ühes teledraamas. Jamie käis siis juba koolis ja seejärel saigi Zoe näitlejakarjäär tuule tiibadesse. Ehkki tema pettumuseks oli filmimaailm, mitte teatrilava – tema esimene armastus –, see valdkond, kus talle tööd pakuti.
„Mu kallis tüdruk, ära kurda,” noomis teda James, kui ta kord tühja läinud päeva järel ühelt Ida-Londoni võtteplatsilt koju jõudis. Vahetpidamata oli kallanud vihma ja neil polnud õnnestunud filmida ainsatki kaadrit. „Sind võeti tööle ja see on parim, mida üks noor näitleja tahta võib. Rollid Kuninglikus Shakespeare’i Teatris tulevad hiljem, usu mind.”
Kui Zoe oligi järgmise kolme aasta jooksul märganud vanaisa aeglast hääbumist, siis mõistis ta nüüd, et oli otsustanud seda ignoreerida. Alles siis, kui vanaisa nägu valust krampi kiskus, rääkis Zoe talle augu pähe, et ta arsti juurde läheks.
Arst oli diagnoosinud kaugelearenenud soolevähi; siirded olid tunginud Jamesi maksa ja käärsoolde. Vanuse ja nõrga tervise tõttu oli kurnav kemoteraapia kuur välistatud. Arst soovitas palliatiivravi, et ta saaks aja, mis tal on järele jäänud, veeta positiivses meeleolus, voolikutest ja tilgutitest vabana. Otsustati, et kui James põduramaks muutub ja sedalaadi seadmeid tema parema enesetunde huvides siiski tarvis läheb, paigaldatakse need tema koju.
Zoe silmisse tungisid uued pisarad, kui ta mõtles sellele, et peab nüüd Welbeck Streetil sisenema tühja majja – majja, mida alles kahe kuu eest täitis Old Holborni tubaka meeldiv aroom, sest James oli keeldudest hoolimata suitsetanud surmapäevani. Viimasel paaril kuul oli ta olnud raskesti haige, tema kõrvad ja silmad ütlesid üles ning üheksakümne viie aasta vanused luud palusid luba lõpuks ometi puhkama heita. Aga tema karisma, huumorimeel ja elujõud täitsid ikka veel terve maja.
Möödunud suvel oli Zoe teinud südantlõhestava otsuse saata Jamie tema enda huvides internaatkooli. Armastatud vanavanaisa hääbumine otse tema silme all oleks olnud kogemus, mida ta oma pojale ei soovinud. Nendevahelise suure läheduse tõttu teadis Zoe, et peab poega harjutama eluga ilma „Suure Jamesita”, nagu Jamie vanavanaisa kutsus, tegema seda ettevaatlikult ja võimalikult valutult. Jamie ei märganud Suure Jamesi näol sügavamaks muutunud kortse ega kätevärinat, kui nad kaarte mängisid, ega sedagi, et vanavanaisa jäi pärast lõunasööki oma tugitoolis tukkuma ja ärkas alles siis, kui õhtu kätte jõudis.
Seega oli Jamie eelmise aasta septembris läinud internaatkooli ja seal õnneks rõõmsal meelel kohanenud, Zoe aga oma õitsele lööva filmikarjääri ootele jätnud ja järjest nõrgemaks muutuvat vana meest hooldama hakanud.
Ühel kõledal novembriõhtul haaras James temalt tühja teekruusi vastu võtval Zoel käest kinni. „Kus Jamie on?”
„Koolis.”
„Kas ta saaks sellel nädalalõpul koju tulla? Ma pean teda nägema.”
„James, ma pole kindel, kas see on ikka hea mõte.”
„Ta on tark noormees, palju nutikam kui enamik temavanuseid poisse. Ma olen Jamie sünnist saati teadnud, et ma pole surematu. Juba siis oli mulle selge, et ma ei jää tema juurde kauemaks kui tema lapsepõlveks. Ma olen Jamie oma peatseks lahkumiseks ette valmistanud.”
„Või sedasi.” Käsi, mis tema enda teekruusi hoidis, värises sama tugevalt kui vanaisa oma.
„Kas sa kutsuksid ta koju? Ma peaksin teda nägema. Varsti.”
„Hästi.”
Zoe oli selleks nädalalõpuks Jamie vastumeelselt koolist ära toonud. Koduteel ütles ta pojale, kui haige Suur James tegelikult on. Jamie noogutas, juuksed silmile langenud, ilme vaoshoitud. „Ma tean. Tegelikult rääkis ta mulle sellest juba poole semestri peal; ta ütles, et kutsub mu, kui … aeg on käes.”
Jamie jooksis trepist üles vanavanaisa juurde, Zoe aga marssis murelikuna mööda kööki edasi-tagasi, teadmata, kuidas armas poeg reageerib, kui Suurt Jamesi nii haigena näeb.
Sellel õhtul, kui nad kolmekesi Jamesi