Armastuskiri. Люсинда Райли

oma perekonnanimel”, jättis ta mehe ühe Itaalia printsi pärast maha. Marcus oli jälle sunnitud alandlikult abi paluma isalt, kes vabastas ta Harrieti tekitatud suurtest võlgadest.

      „Rohkem ma sinu nahka päästa ei kavatse!” oli Charles talle telefoni teel Los Angelesest käratanud. „Saa oma elu joone peale, Marcus. Hangi endale korralik töökoht.”

      Siis oli ta kohanud oma kooliaegset semu, kes oli talle rääkinud ühest loodusfilmi projektist, millele tema ja veel paar Londoni Citys tegutsevat selli olid õla alla pannud. Ta oli pakkunud Marcusele võimalust selle produtsendiks hakata. Et teda oli piinanud ikka veel hävitav hinnang, mille Harriet oli andnud talle ja tema karjäärile, oli ta oma arvelt vajalikku kapitali välja võttes selle tugevalt miinusesse ajanud. Seejärel oli ta veetnud kuus kuud filmivõtetel Boliivias, armunud Amazonase vihmametsa eraldatusesse ja suursugususse ning seal tuhandeid aastaid elanud inimeste kindlameelsusesse.

      Filmi oli tabanud tõeliselt hirmuäratav läbikukkumine ning Marcus oli kaotanud oma investeeringust viimase kui ühe sendi. Sellele ajale tagasi vaadates pidi ta tunnistama, et stsenaarium polnud tegelikult suurem asi ning filmi väärtusest ja sõnumist hoolimata jäi puudu paeluvast loost – nagu vanaisa oli kunagi maininud. Seetõttu teadis ta kohe, kui üks noor Brasiilia kirjanik talle paar kuud tagasi stsenaariumi saatis ja ta seda lugedes lõpus lausa nuttis, et sellest tuleb film, millega endast jälg maha jätta.

      Häda oli aga selles, et mitte ükski pank polnud nüüd tema õõvastavat finantskäitumist arvestades nõus temaga suhtlema ja isa keeldus selgesõnaliselt rohkem raha „tuulde loopimast”. Kõik olid kaotanud temasse usu – just siis, kui ta oli hakanud mõistma, kuidas luua eetiline, aga kaunis film, mis täidaks kindlasti kinosaalid üle terve maailma ja võiks isegi autasusid võita. Publik oleks liigutatud selle keskmes olevast armuloost ja saaks seejuures ka kasulikke teadmisi.

      Ta ragistas ajusid, et välja mõelda, kuidas kõigi suhtumist muuta, ega häbenenud tunnistada, kui suurt elevust tekitas temas uudis, et vanaisa lõpuks ometi sussid püsti viskas. Ehkki selge oli see, et Sir Jim oli kiindunud ainult Zoesse, oli Marcus siiski üks tema ainult kahest lapselapsest.

      Aga testamendi ettelugemine ei läinud ootuspäraselt. Ja Marcus tundis esimest korda elus tõelist kibestumust. Tema sisemine enesekindlus ja optimism haihtusid nagu pahvak suitsu. Ta oli tõeline hädavares.

      Kas mind on tabanud midagi läbipõlemise taolist? küsis ta endalt.

      Telefon helises ja katkestas ta mõttelõnga. Nähes välkuvat helistaja nime, võttis Marcus vastumeelselt toru. „Ah sina, Zo! Tead, mul on tolle õhtu pärast väga piinlik. Ma läksin oma sõnadega üle piiri. Ma … pole tundnud end viimasel ajal hästi.”

      „Pole hullu.” Ta kuulis liini teisest otsast õe rasket ohet. „Eks kõigiga on praegu sama lugu. Kas sa said kätte sõnumi, mis ma sulle paari päeva eest saatsin? On sul ikka meeles, et sa tuled täna õhtul koos minuga filmi esilinastusele?”

      „Ee … ei.”

      „Oh, Marcus! Sa ei taha ometi öelda, et ei saa tulla? Mul on sind hädasti tarvis.”

      „Rõõm kuulda, et mind on kellelgi tarvis.”

      „Ära mossita, käi duši all ja tunni aja pärast kohtume Savoy hotellis Ameerika baaris. Mina teen välja.”

      „Kui suuremeelne sinust,” teravmeelitses Marcus, aga lisas siis: „Vabandust. Ma olen lihtsalt kehvas tujus, muud ei midagi.”

      „Hästi. Kell seitse näeme. Siis saame rääkida. Muide, tol õhtul ma ikkagi kuulasin sind.”

      „Aitäh, õeraas. Kohtumiseni,” pomises Marcus.

      Sellel õhtul, ees juba teine viskiklaas, istus Marcus hämara valgustusega art déco stiilis ootesaali baaris. Kui Zoe viimaks sisenes, seljas must õlapaelteta õhtukleit ja kõrvas tilgakujulised teemantkõrvarõngad, pöörasid kõik – nii mehed kui ka naised – pead ja jäid teda imetlema.

      „Vau, Zo! Sa oled täna õhtul eriti särav,” ütles Marcus ja libistas alateadlikult käega üle kortsus viigipükste, mis ta musta pesu hunnikust oli välja kaevanud.

      „Olen või?” küsis Zoe närviliselt, suudles venda põsele ja võttis istet. Ta katsus käega juukseid. „Mida sina arvad? Ega ma liiga vanamoodne pole?”

      Marcus silmitses hindavalt õe siledaid ja läikivaid kuldseid juukseid, mis olid taha kammitud ja uhkeks krunniks keeratud.

      „Sa näed välja nagu Grace Kelly, elegantne ja stiilne. Sobib? Kas sellest piisab?”

      „Jah,” vastas Zoe naeratades. „Aitäh!”

      „Tavaliselt sa oma välimuse pärast nii paranoiline pole. Mis toimub?”

      „Ei midagi, ei midagi. Kas sa tooksid mulle klaasi šampanjat?”

      Marcus tegi, nagu palutud. Zoe tõstis klaasi huultele, rüüpas sellest poole ja pani lauale.

      „Jessas, seda oli tõesti tarvis.”

      „Sa räägid juba nagu mina, Zo,” täheldas Marcus, irve näol.

      „Loodame, et pool pokaali šampanjat ei avalda minu välimusele samasugust mõju, nagu see viski on ilmsesti avaldanud sinu omale. Sa näed kohutav välja, Marcus.”

      „Ausalt öeldes ma ka tunnen end kohutavalt. Ehk on sul tekkinud mõni uus mõte selle saja tonni laenamise kohta?”

      „Testamendi jõustumiseni pole mul lihtsalt sularaha.”

      „Kas sa tõesti ei saa sulle sülle langeva varanduse tagatisel veidi raha laenuks võtta? Palun, Zo!” anus Marcus teda veel kord. „Kui ma varsti seda summat välja ei lao, napsatakse see projekt otse minu nina alt ära.”