„See naine … ma … ta vajab …”
„Õhku!” hüüdis naine hingeldades.
Uksehoidja aitas Joannal talutada naine halli jaanuaripäeva, trepist alla ühele pinkidest, mis seisid siseõue ääres. Veel enne, kui Joanna jõudis uksehoidjalt abi paluda, oli mees tagasi kirikusse sööstnud ja ukse taas kinni pannud. Vanadaam vajus tema vastu kössi, hingamine katkendlik.
„Kas ma kutsun kiirabi? Tundub, et teiega pole kõik korras.”
„Ei!” lõõtsutas vanadaam, tugev hääl hapra kehaga vastuolus. „Kutsuge takso. Viige mind koju. Palun!”
„Ma tõesti arvan, et te peaksite …”
Kondised sõrmed sulgusid Joanna randme ümber. „Palun! Takso!”
„Hästi, oodake siin.”
Joanna jooksis väravast välja Bedford Streetile ja peatas mööduva musta takso. Juht tuli galantselt välja ja läks koos Joannaga tagasi vanadaami juurde, et naine sõidukisse aidata.
„Kas temaga on kõik korras? Vanaproua hingab kuidagi kummaliselt,” lausus mees Joannale, kui nad kahekesi naise tagaistmele sättisid. „Kas ma pean ta haiglasse viima?”
„Ta ütleb, et tahab minna koju.” Joanna küünitus taksosse. „Kus teie kodu siis asub?” küsis ta naiselt.
„Ma …” Pingutus, mida taksosse sisenemine nõudis, oli naise ilmselt ära kurnanud. Ta vaid istus ja ahmis õhku.
Taksojuht raputas pead. „Anna andeks, kullake. Ma vist ei saa teda sihukeses seisundis kusagile viia, sest ta pole justkui täie teadvuse juures. Ma ei taha oma auto tagaistmel laipa vedada. See oleks liiga segane lugu. Muidugi võin ma ta koju viia, kui sa ise kaasa sõidad. Siis on ta rohkem sinu kui minu vastutusel.”
„Ma ei tunne teda … Selles mõttes, et ma olen praegu tööl … Ma peaksin praegu selles kirikus olema …”
„Anna andeks, kullake,” ütles taksojuht vanadaamile. „Sa pead välja minema.”
Vanadaam kergitas loori ja Joanna nägi ta kohkunud valkjassiniseid silmi. „Palun!” vormis naine huultega.
„Olgu, olgu.” Joanna ohkas alistunult ja ronis takso tagaistmele. „Kuhu?” küsis ta vaikselt.
„ … Mary … Mary …”
„Ei. Kuhu?” proovis Joanna uuesti.
„Mary … le …”
„Mõtled Marylebone’i, kullake?” küsis taksojuht eesistmelt.
Noogutava naise ilmest peegeldus kergendus.
„Selge pilt.”
Vanadaam vaatas ärevalt aknast välja, kui takso minema kihutas. Pikapeale hingamine ühtlustus ning ta toetas pea vastu musta nahkistet ja sulges silmad.
Joanna ohkas. See päev läks aina paremaks. Alec lööks ta risti, kui teada saaks, et ta enne teenistuse lõppu minema hiilis. Lugu väikesest vanadaamist, kes haigeks jäi, Alecile korda ei lähe. Väikesed vanadaamid huvitasid Alecit vaid juhul, kui mõni skinheed nad pensioniraha röövides läbi peksis ja surema jättis.
„Me oleme nüüd Marylebone’i lähedal. Ehk proovid välja selgitada, kuhu me sõidame?” hõikas juht takso eesistmelt.
„Marylebone High Street üheksateist.” Järsk hääl kõlas täpselt ja selgelt. Joanna keeras end vana naise poole ja jäi teda üllatunult vaatama.
„Tunnete end paremini?”
„Jah, tänan. Vabandage, et ma teile nii palju tüli tekitan. Te peaksite siin maha minema. Ma saan nüüd ise hakkama.” Ta näitas valgusfoorile, mille ees nad seisma olid jäänud.
„Ei. Ma viin teid koju ära. Ma olen juba nii kaugele tulnud.”
Vanadaam raputas nii tugevalt pead, kui vähegi jaksas. „Palun, teie enda pärast, ma …”
„Me oleme peaaegu kohal. Ma aitan teid majja ja sõidan siis tagasi.”
Vanadaam ohkas, vajus sügavamale mantli sisse ega lausunud enam sõnagi, kuni takso peatus.
„Olemegi kohal, kullake.” Taksojuht avas ukse, näol tõeline kergendus, et naine on ikka veel elus.
„Võtke.” Naine ulatas talle viiekümnenaelase rahatähe.
„Ma kardan, et mul pole vahetusraha,” lausus mees vana naist kõnniteele aidates ja toetas teda senikaua, kuni Joanna tema kõrvale jõudis.
„Palun! Mul on väiksem raha.” Joanna ulatas juhile kahekümnenaelase. „Palun oodake mind siin. Ma tulen kohe tagasi.” Vanadaam oli end ta haardest juba välja libistanud ja lähenes vaarudes uksele ajakirjapoe kõrval.
Joanna järgnes talle. „Kas ma aitan?” küsis ta, kui artriidist vaevatud sõrmed üritasid võtit lukuauku pista.
„Tänan!”
Joanna pööras võtit, avas ukse ja vanadaam peaaegu paiskus sisse.
„Sisse, sisse, kähku!”
„Ma …”
Vanadaami turvaliselt koduukse juurde toimetanud, pidi Joanna tagasi kirikusse minema. „Olgu.” Joanna astus vastumeelselt sisse. Naine lõi eesukse silmapilk oma selja taga kinni.
„Tulge minu järel.” Ta lähenes kitsas koridoris vasemale poole jäävale uksele. Välja otsiti veel üks võti, mis lõpuks lukuauku pidama jäi. Joanna astus tema kannul pimedusse.
„Lüliti on otse selja taga paremal.”
Joanna kobas lülitit otsides seina, pani tule põlema ja nägi, et seisab väikeses rõskuse järele lõhnavas esikus. Tema ees oli kolm ust ja paremale jäi trepp.
Vanadaam avas ühe ukse ja pani põlema järgmise tule. Otse ta selja taga seisev Joanna märkas, et ruum on üksteise peale asetatud teekaste täis. Toa keskel paiknes roostes raudraamiga üheinimesevoodi. Ühe seina vastas võis teekastide vahele kiilutuna näha vana tugitooli. Tunda oli tugevat uriinilõhna ja Joannal hakkas kõhus keerama.
Vanadaam läks tugitooli juurde ja vajus kergendusohkega istuma. Ta näitas käega tagurpidi teekastile voodi kõrval. „Tabletid, minu tabletid. Palun kas te saaksite need mulle ulatada?”
„Loomulikult.” Joanna rajas endale ettevaatlikult kastide vahel teed ning tõi tabletid tolmuse pinna pealt ära, märgates seejuures, et nende tarvitamisõpetus on prantsuse keeles.
„Suur tänu. Kaks tükki palun. Ja vett.”
Joanna ulatas talle tablettide kõrval seisva veeklaasi, avas keeratava korgiga purgi, raputas kaks tabletti vanadaami värisevasse pihku ja vaatas pealt, kuidas too need suhu pistis. Ja küsis endalt, kas ta nüüd võib lahkuda. Ta väristas end, sest läppunud lõhn ja toas valitsev sünge õhustik rususid teda. „Olete kindel, et ei vaja arsti?”
„Täiesti kindel, tänan teid! Ma tean, mis mul viga on, kullake.” Naise huulile ilmus napp vildak naeratus.
„Olgu peale. Sellisel juhul tuleb mul kahjuks tagasi teenistusele minna. Ma pean oma ajalehe jaoks artikli kirjutama.”
„Te olete ajakirjanik?” Nüüd, mil vanadaam oli oma hääle tagasi saanud, kõlasid kõik sõnad korrektselt ja vähimagi kahtluseta inglispäraselt.
„Jah. Morning Mailis. Hetkel olen ma seal päris algaja.”
„Mis teie nimi on, kullake?”
„Joanna Haslam.” Ta osutas teekastidele. „Kas te kolite?”
„Nii võib seda vist tõesti nimetada.” Naine põrnitses tühjusse, sinised silmad klaasistunud. „Kauaks mind siin