Kuigi sa proovid olla hea. Triinu Meres

all ja ümber, minu mõtetest ülemal ja alamal, minu kehas ja hinges oli igatsus sinu järele, sest kuigi sina olid sealsamas, olid sa justnagu läinud. Mina olin üksinda sinu kõrval ega leidnud enam teed sinu juurde. Ja ikkagi, ja ikkagi: kõige üle ja alt valvas minu armastus sinu vastu sind samamoodi, nagu noor ema valvab oma lapse üle kogu aeg, nii magades, vett kandes, palavikus vaeveldes kui mehega olles.

      See oli minu elu kõige külmem aeg, aeg, mil minu vägi ja jõud lõpuni välja venitati, et katta seda natukest toorest liha, luid ja kasinat karvakasvu, millest ma olin harjunud mõtlema kui iseendast. Ja ometi üritasin ma seda veel enam välja venitada, et katta ka sind.

      Sa olid suurem, naeratasid vähem, toit oli sinu jaoks napim, kuigi sa sõid rohkem, ning külm ulatus su pikkade liikmeteni kergemini. Ja sa kandsid jääd südame ümber, kuidagi sain ma sellestki aru.

      Mina armastasin sind läbi selle üksinduse, viha ja hirmu. Armastasin ja kaitsesin sind sellega, mis oli minu võimuses, kartes, et kaotad midagi olulist iseendast.

      Nagu sa oledki nüüd kaotanud. Aga mitte selle, mida mina arvasin ja pelgasin sind kaotavat.

      Sa ei kaotanud käsi ega jalgu.

      Isegi mitte sõrmi ega varbaid ei pidanud sa külmale loovutama, aga seda viimast mitte minu osavuse, minu teadmiste või kinnaste soojuse abil.

      Meie telk – pigem meie vahatatud riidest ja kelgust varjualune – oli liiga habras, et tuult ja lund kinni pidada. Ma olin meid õigelt teelt kaotanud.

      Võib-olla oli ma ise juba mõnd aega eksinud õigelt teelt liiga kaugele, et põhjasuundagi tajuda.

      Polnud piisavalt õhku, et tuld teha, ja kevadepoolselt äkiline, hirmus, kooljahäälega ulguv tuul kriiskas meie ümber ja me olime paigal vist juba teist päeva. Valgus ei kõnelnud päevade vaheldumisest, ühtlane pilve- ja lumehämarus ümbritses meid lõppemata ja me püüdsime teineteist oma kehasoojusega elus hoida sellessinases külmas varjualuses, mis oli meile üürikeseks koduks. Varjualuses, mis oli alguses olnud vapper väike telk, kuid tasapisi muutumas lumiseks hauakambriks. Varjualuses, kust valge lumeümbris hoidis küll osa tuult eemal, kuid kus oli nii neetult külm, kõigi taevaste neetult külm.

      Meie kott-tekkide ümber kuhjusid hanged, lund palja käega puudutada tähendanuks kohest külmapõletust, ja oh taevad, jäine või soojenev, meie ei tahtnud selle lumega midagi tegemist teha. Sulavesi kott-tekkidel oli viimane asi, mida me vajasime.

      Küllap oligi õnn, et tuld teha ei õnnestunud. Me poleks suutnud end sulavee eest kaitsta ja see oleks olnud meie surm.

      Ülevalt puhus torm ikkagi telki helbepihutäisi, mida meie siis kühvlitega kokku korjasime ja tuulevarjuliselt küljelt välja katsusime suruda, nii et uusi hangi sisse ei sajaks. See oli ränk töö – mitte kehalise raskuse tõttu, vaid külma pärast.

      Ma usun, et sinagi mõistsid ajaks, mis võinuks olla teise päeva algus, miks talvel ka surmahäda sunnil üle mägede ei rännata ning miks mäestikurahvas esimesele tormile ohvreid toob, et mäed neid endid ei võtaks.

      Ja see oli vaid tuuliseks pöördunud ilm, ei midagi selle kõrval, kui tõsine torm peaks tulema, võtma üles kiiruse ja hoo ning jäänõelad kisuksid katmata kehaosadelt maha naha ja liha.

      Ma mõistagi ütlesin sulle seda.

      Sina värisesid – sina vappusid – ja sinu silmad olid hämaruses tumedad ja su nahk punetas. Sinu vastas oli soojem ja me liibusime teineteisesse.

      Kuni ma viimaks mõistsin, et sinu ihu on liiga palav ning sinu vappumine liiga tugev.

      Isegi seda märkamata olid sa mäestikuhaiguse külge saanud ja külm ning torm ei teinud seda mitte kergemaks.

      Kui mina mõistsin, mis sinuga lahti on, sain ma alles päriselt aru, kui eksi ma olin meid toonud oma pehmuse, lihtsa meele ning rumalate lootustega. Iga vea eest nõutakse luna. Säärane on siinmail saatuse viis.