Sina olid vanem, paljude võitluste armidega, paljudest ohtudest elusalt läbi tulnud, mõistsid nii naeru, nuga kui peapööret relvana kasutada, ja Kivihavid teadsid sinust piisavalt, et mitte pidada sind ei tuulepäiseks ega keevaliseks.
Aga sinu selja taga oli vaid kuristik.
Kas minu ema oli minu valinud uisapäisa? Ma olin küll vanim tütardest ja pärilusliini kandja, aga olgugi et mina hoidsin selja tahtega sirgu, värises mu sisemus ja ma mõtlesin: olen ainult tüdruk, kelle armsam on ohus. Kas teda päästa püüdes kaotan ma oma Perekonna ja oma au?
Ma hoidsin sirgu oma selja ja kui sa sellel õhtul tulid, ei küsinud ma midagi ega rääkinud me pikka aega üldse sõnakestki.
„Kui sinu vend kevadel hobuseid paatidesse sätib, tahaksin mina juba palju nädalaid läinud olla,” ütlesid sina siis ja ma võtsin sinu usaldust tunnustusena, kuid tundsin valu oma verekohustustest võõrdumise pärast kurgus närimas.
„Talvel ei lähe üle mägede isegi külarahvas, kuigi nemad on mägede ja metsaga üks,” vastasin ma, aga minu näos pidi olema pehmus ja otsimine ja küsimus, sest sina ei tõmbunud eemale ega olnud su näos pilkamist, mida ma teadsin sinna laotuvat, kui sinu sees miski haiget sai ja vallid kindlustati ning tõstesild üles tõsteti.
Sest sina naersid, naersid nii loomulikult, kui sind haavati.
Naersid, kui tera ihusse lõikus.
Rõõmust naersid sina harvem, olin õppinud. Aga vahel sa naersid ka rõõmust, ja sellest minule piisas. Kui õrn oli sinu nahk õlavarte sees ja kuidas mu patsiotsa vedamine ligi su kaenalde pani sind vingerdama ja kihistama nagu karjatüdrukut!
Ma teadsin sinu lapsepõlve, sinu ema ja vendi ja su üürikesi mälestusi isast. Ma teadsin, et sinu võimu all olid veidikeseks ajaks olnud Väravalaane suured teed ja et see aeg oli läinud sulle kallimaks maksma kui suur raha, mis sa seal teenisid. Ma teadsin sellest kuldjuukselisest tüdrukust ja kui sa muigasid temast rääkides, rääkides, kuidas ta kukkus ja enam kunagi ei jooksnud, lugesin ma seda muiet sellena, mis ta oli.
Oh, sa naersid nii loomulikult, kui tera su ihusse lõikas!
Ma ei teadnud, mida sa just Kasevallas tegid. Ma ei teadnud, kes su sinna saatis ja kas üldse saatis. Ma ei teadnud su viimaseid aastaid rohkem, kui olin ise pealt näinud.
Ma ei küsinud ka.
Nõnda hästi tundsin ma sind juba ja nõnda kangesti tahtsin ma tuua sulle meeltmööda sõnumeid selle hirmsa õhtusöögi järel, et jätkasin, rumalus suus ja sõnades: „Kuru on täis tuisanud ning sama teed, mida mööda me tulime, enne kevadet võimalik rännata ei ole. Mägedes küll on karjuse- ja jahionne ja õhem lumekate, kuid külm kõrgustes on kange ja kui peaks tõusma torm, ei päästa ka onn – seal võib lumevangis nädalateks kinni jääda. Näljasurm aga on karm.”
Nüüd oli sinu nägu pehme ja ootav ja ma takerdusin nii sõnades kui mõtetes ja sina võtsid mu sõnad ja pöörasid nad pahempidi. Ja lisasid siis, et sa ei jää lõksu nagu karu raudu ning ei oota oda oma ribide vahele, püüdmata pageda, ja kui mina ei tule näitama sulle teid, mida mööda õnnelik hing tormidest mööda hiilides üle mägede pääseb, lähed sina neid ise leidma.
*
Nii lihtsameelne olin ma siis, minu armas, ega teadnud veel midagi sellest, kuidas ka armunud mees võib väärust kõnelda ning väänata naise südant, nõnda nagu väänatakse pesu päikselisel juunipäeval liivase jõe ääres! Ja ometi ei andnud ma kergesti alla ja meie vahel oli palju vaikimist ning külmi sõnu. Päevad läksid, minu vend ei lubanud sinul enam lossistki lahkuda, olgugi et Pajuvalge org parasjagu nii valge oli, et alles päris kevad ja selle teise kuu suured sulatormid jaksanuks kuru lahti sulatada.
Meie vahel sinuga oli külmus ja see sõi mind seestpoolt ja ma mõtlesin: „Kas loeb siis uhkus mulle rohkem kui arm? Kas loeb elu mulle rohkem kui arm?”
Ma tulin su tuppa ja andsin sulle käe ja lubasin sind aidata, ositi uskudes, et me mõlemad sureme mägedesse.
Teine osa minust uskus, et sina ei laseks minul hangedes surra ning pöörduksid tagasi Pajuvalgesse, kui surma külmad sõrmed juba meie järele haarama hakkavad ja sa nende näpistust tunned. Olgugi et kusagil sügaval, kõhu ja rinna vahel tuksus minus hirm, et ma teen valesti ning sina oled külmem ning ohtlikum, kui keegi seda Kasevallas aimas, ja tagasiteed mulle enam olema ei saa, lootsin ma ikka.
Kuid ma tundsin sind juba nõnda hästi, et teada: ma ei tunne sind mitte päriselt ega läbini.
Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusesse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse. Ma reetsin oma vere, vedasin salapaika kelgule palju toitu, head taela ja tihedat turbakütust, magamiseks parimad rebasenahksed kott-tekid, viisin õli, sügisese hauduva kuu viina ning sokke. Kindaid, lumekingi ja sooje saapaid jäägrite varudest, kel oli Perekonna poolt antud õigus parimale varustusele iga karu puhul, kes südatalvel mägedest kätte saadakse, talvekasukas üll ning magus rasv naha all maitsjat ootamas.
Ma reetsin oma vere ja viisin sinu mööda varjatud käike majast välja ning kiiresti läbi keerlevate helveste – aastalõpu viimane kuu on meil alati sajune, külm ning sajune –, kaugemale oma kohustustest ja Perekonnast ja lihtsatest valikutest.
Sina naersid tasa ja kuigi sinu silmades välkus vaid öö ja minu rinnus tõmbus kokku iga pakasepraksatuse peale, mis mändide ihust me kõrvu kostis, oli see esimene laiade lumekingadega läbi lume sumpamine omal moel ilus oma pöörasuses.
Mäletan, et kahetsesin su lauskmaist-mereäärset päritolu ja seda, et me suuski ei saanud võtta.
Mäletan rõõmu seeüle, et langev lumi katab me jäljed hommikuks täielikult.
See on minu südames üks viimaseid selgeid ja heledaid rõõme, siis tulid hallid ja pimedad päevad.
Sinu juuksed mu pihu all on nii pehmed, nagu silitaksin linnupoega.
See pimedus ulatub mu silmadest sügavamale, pea sisse, kolba alla, tooresse tuksuvasse ajju. Me mõlemad tegime valikuid ja kumbki meist ei teinud neid teise eest.
Seda tean ma päris kindlasti.
Ligi nädala pagesime me ülespoole. Ei olnud sina kõrgmägedes roninud ega olnud ka mina enam mägedega harjunud. Ma olin olnud suvemägilane ja teadsin hästi, kui erinev on minu kogemus mägikülade rahva omast. Me ekslesime pimeduses ja lumevalguses, magades päeva ajal, mil oli soojem ja meid oleks nagunii kergem märgata olnud. Need olid lühikesed külmad uned täis lühikesi kaledaid unenägusid. Ma kartsin külmuvate jäsemete, oma elu ja valede valikute pärast. Ma kartsin kõike, mida ma kunagi kartnud olin. Lõpuks kartsin ma kõige enam kartmist iseenesest. Sest ma olin juba ära andnud kõik, mis oli kartmist väärt ja ma ei kartnud isegi sinu pärast rohkem kui enda pärast – kuni ma enam üldse ei kartnud.
Sa rääkisid tol ajal vähe, naeratasid veel vähem ja sinus, kuigi sa külmetasid ja nälgisid hullemini kui mina, nägin ma rohkem paindlikku terast kui möödunud kuudel kokku.
Korraga ei olnud me niipalju armastajad kui vennad lindpriid.
Tahtsin sulle lähemale, su südamekeele alla, su lauba taha, võtta sind enda omaks, kuid keelasin endale kõik igatsevad mõtted. Sest sina vaatasid mulle vastu, väejuhi kaalutlev arvestus pilgus, ja kuigi sa ei põigelnud mu puudutuse eest, ei paistnud sa sellest ka hoolivat ja mu käed libisesid sinult maha nagu mu pilgudki.
Sinu teras ja sinu vaikimine vihastasid mind ja endamisi needsin sind mõnigi kord, kujutlesin oma südames, kuidas jätan su Kasevalla isanda ja tema kuninga kätte – jätan su päriselt. Lähen sinna, kus on mu koht. Võib-olla võetakse koju tagasi pöördunut vastu rõõmuga, võib-olla vihaga, aga minema kindlasti ei kihutata, eriti kui tema tuleb kingitusega ja tehtud vea heastamise