Sina naeratasid. „Ma olen olnud üksinda terve selle aasta Kasevallas. Kas emand mõistab, kuidas on nõnda kaua nõnda üksildane olla?”
Sinu hääl oli alati olnud rõõmus ja vali, naer kaugele kandunud.
Ma ütlesin: „Minu üksindus on minu enese asi. Aga kui teie tahaksite seda peletada, pakuks see mulle paljugi huvi.” Siis lahkusin kiiruga ja pagesin kööki. Olin öelnud liialt ja hüpanud kuristikku ja mul polnud toetuspunkti. Ning majas oli veel nii palju korraldada, enne kui kõik harjunud igapäevakorraldusena sujuma hakkab.
Lõunat ei sööda meie jahimajas suursaalis, kui just külalisi pole. Sind me külaliseks ei arvanud ja nõnda sõi teenijarahvas köögis, mina ja minu vend haarasime sealt kaasa, mis tarvis, ning sinule viidi toit tuppa. Nõnda ei tarvitsenud mul sind näha enne kui õhtusöögil, mida me seekord ülemises lauas sõime, lisaks tallmeistrile, võtmevalitsejale ja ülemjäägrile ka mägiküla vanemad. Ei jäänud minu pilk sinu peal pikemalt pidama ning ei jätnud ma sulle ka päris otsa vaatamata. Sa rääkisid naljakaid jahilugusid, naersid nende üle rohkem kui keegi teine, kuna meie panime paika hommikuse aju tee ning selle, kui palju külarahvast me abiks ootame.
Kuid kui me rasket hõbevaagnat edasi ulatades teineteise poole kummardusime, said minu silmad kokku sinu hallidega, nii tõsistega, naer kadunud kui õngetina järvepinnalt, ja viivu meie käed kõhklesid, kuhu ja kas liha ulatada. Me hoidsime vaagnat endi vahel ning siis lükkasid minu käed selle külalise poole, nagu majaemanda head kombed nõuavad, ja sinu silmad olid endistviisi tõsised ja küsivad.
Kui ma öö hakul oma külmas kivipõrandaga pesuruumis hea sooja veega end puhtaks olin uhtunud ja poisid olid vanni minema viinud, jätsin ukse haagist lahti.
Aga sina ei tulnud ja ma olin vihane oma pettumusetunde peale ega saanud kaua und.
Ma ei kujutlenud sind uksele koputamas ega oma voodis lebamas.
Ma kujutlesin sind metsas üksinda meie halli täku seljast kukkumas ning tema kapjade alla tallatud saamas.
Olgugi me teda jahiratsuna ei kasuta ning külalist mitte kunagi sellise metsiku ratsu selga ei paluks istuda. Olgugi sul kaasas sinu enda suur valge ruun.
Ma polnud suurtsugu mehele eales varem nii otseselt oma huvist märku andnud.
Kui uni lõpuks tuli, jooksid seal hirved ning rebased ja kirevates hilpudes külanoored ning mina ratsutasin neile järele, kuid mu armsa mära kapjade ümber keerdus nõnda palju heina, et ta enam kiiresti liikuda ei jõudnud ja korraga ma nägin, et me oleme hoopis vees, sügavas vees.
Enne kui taevas mägede taga aovalgusse lahvatas, sõitsime me välja. Kaheksa ratsanikku ja suured kikk-kõrvalised koerad, kelle kohta jäägrid kinnitasid, et on neid korralikult treeninud ja vormis hoidnud, olgugi härrasrahvast Pajuvalgesse sel aastal enam sugugi ei oodatud.
Hirv põgenes, nagu minagi oleksin tahtnud põgeneda, hüpates kergelt ja kõrgele, justnagu kaaluks ta vähem kui hunt, vähem kui jahikoer. See oli emane, veel sügiseselt punakas, pea ette sirutatud, sõrad viimas teda uuele hüppele, aga ometi ei näe ta enam kunagi talve. Sest sina sirutasid ta maha seninägematult uhke ammulasuga läbi sihvaka kaela ning lõikasid läbi kõri, kui ta krambeldes maas lebas ning koerad teie ümber haukusid. Kadedus näris mu südant kui uss, kuid sina kümblesid õnnitlustes ning ma tean, mis on minu kui oma isa tütre kohus. Kui ma oma kiidusõnu laususin ja kombekohaselt su küünarvart surusin, tundus hetkeks, nagu oleksid sa võpatanud ning sa vaatasid mulle otse silma sisse.
„Tänan teid,” ütlesid sina ja mina leidsin, et sa mõtled seda tõsiselt ja sinu silmis oli justnagu midagi otsivat. Küll ei olnud minul sellest otsimisest mitte midagi kasu ning ma pöördusin tagasi oma ratsu juurde, et teda jahi eest kiita ja tänada.
Minu vend lasi sinul kui päeva esikütil ees sõita, sinu tuhkblondid juuksed ja tema mustad patsid tantsisid mu silme ees ja teie järel sõites hingasin ma sisse mehe- ja hobusehigi segu ega tahtnud muud, kui heita voodisse ja sealt kahel päeval mitte välja tulla. Minu viha oli jahtunud, aga mitte kadunud, ning kadedus hea lasu üle muutis mõruks mu suu nii sõidu ajal kui õhtul, mil emahirve liha külluslikult toiduks oli valmistatud ja nelja erineva käiguna serveeritud.
„Ma oleksin tahtnud pühendada sügise esimese hirve kõige kaunimale emandale, aga ma kartsin, et isand Ove ehk paneb pahaks minu liiast tähelepanu tema ilusale õele.”
Küllap minu vend juba oleks sellist pühendust pahaks pannud, aga küllap panen mina pahaks selle tegematajätmist, mõtlesin mina. Esimese jahi puhul olid külast tulnud mõned metsikud mägimuusikud ja söömise järel joodi ning mängiti mõõdetud väärikuse ja hasardiga.
Meie kõnelust ei paistnud keegi pealt vaatavat.
„Kas ma olen teid millegagi pahandanud?” küsisid sina ja mina pigistasin veinipeekri külma jalga.
„Ei, isand. Millega võiks külaline võõrustajat pahandada peale varjava katuse all valatud vere, reetmise või südamesse räägitud vale?”
Solvang vedas avali su silmad ning hämmeldus oli neis sama selge kui viha. Kuid sa ei pöördunud vaikides ega jäänud sõnatult seisma, vaid sinu sõnad sisisesid mu kõrvu kui veepiisad kuumal pliidiraual.
„Selle katuse all, kus sina oled perenaine, ei ole mina rääkinud ühtegi valet ega püüdnud pöörata ühtegi südant keelatud suunda. See olid sina, Kivihavide tütar, kes lubas mul uskuda, et olen sinu silmis armu leidnud ning kes pakkus pausi pikas külmas valvelolekus. Ning see olid sina, kes lõi nüüd mulle sõrmusega suu pihta. Hella käe ja lahke meelega võõrustaja ei ole sina mitte!”
„Ühtegi valet pole minagi öelnud, kuid nii sängi kui söögilauda kutsutakse vaid üks kord!” vastasin mina ja läksin vastu oma vennale, kes meid jälgis, silmad tumedad, ja kelle kulmud kõnelesid üllatusest ja valvelolekust.
„Meie külalisel paistab olevat kõnelusest sinuga palav hakanud, õde.” Mina ei näinud, mis pani tema seda ütlema, kuid minu venna kulmud ja silmad on mulle tuntud. Minu silmad ja kulmud on tallegi tuntud, nõnda ei liigutanud ma kumbagi nendest, vaid hoidsin oma hääle tasase ning selja sirge.
„Leiliruumis on palav, kuid kui saunast välja minna, jahtuvad nii vaim kui keha kiiresti.” Valetada ei ole meil kombeks, kuid maailmas, kus nii palju on varjata, õpitakse kergesti rääkima tõtt nõnda ümber nurkade, et ainult kiire ja arukas saab aru. Ning ma uskusin tõesti ennast tõtt rääkivat.
Olgu mäed ise mulle tunnistajaks, ma tõesti uskusin.
Minu hea vend heitis mulle pilgu oma tumedatest silmadest ja armid tema näol lõid roosatama. Aga ta ei ütelnud muud kui: „Sina tead hästi, kes sa oled ja kes tema on, õde. Ära seda ainult ära unusta!”
Ja siis läks Ove tagasi oma täringute juurde ning mina kõnelesin viisakusi vanade tarkade meestega mägedest, kelle karvased kasukad lõhnasid tugevalt, aga mitte halvasti suitsu ning saabuva talve järele.
Sel öösel kraabiti õrnalt minu magamiskambri ust. Ma viivitasin kaua ja uskusin, et selleks ajaks, kui ma ust avama lähen, pole seal taga enam kedagi.
Aga sina olid, veini ning meheihu lõhn pimeduses. Uhke hoiak ning unustatult omaette tammuvad jalad.
Minagi hoidsin kuklas oma pea ja silmasin sind ülevalt alla ja alt üles, julgemata olla muud kui perenaiselik ja kõrk.
„Nii et sina võtsid minu ehakutse vastu.”
„Ehal käiakse suvel, aga praegu on viljad koristatud,” ning siis oli sinu suu minu omal ja ma sulasin sellesse kui hea kahvatukollane rõõsakoorevõi, parim piduvõi, mida teha annab.
Või vähemalt nõnda sina seda hiljem kirjeldasid.
Sest me olime nagu uimas need järgnevad tunnid (ja need järgnevad kuud) ning me rääkisime palju rumalusi ja sõnu, mille ainus sisu oli nende mahe armsus või raske magusus. Koorevõi. Ainult üks paljudest sõnadest.
Alguses