„Mis toimub?“ küsin.
Üks meestest ütleb: „Oleme terve nädala selle auto kallal töötanud. See peaks täiuslikult jooksma. Aga me ei suuda seda käivitada.“
Vaim ütleb otsekohe mulle lahenduse. „Avage juhtmestik gaasipedaali taga,“ edastan mehaanikutele. „Tosinate muude juhtmete hulgast leiate valge juhtme, mis on katki. Pange see juhe kokku ja auto käivitub kohe.“
„See on naeruväärne,“ ütleb üks meestest.
„Mis kontrollimises halba oleks?“ küsib esimene. Niisiis hakkavad nad peale – ja tõepoolest, seal on valge juhe, mis on katkenud.
Nad vaatavad mind, suu lahti.
„Kas sa oled selle auto omanik?“ küsib skeptiline mehaanik. „Või oled omaniku sõber?“
„Ei,“ vastan. „Mul on lihtsalt nende asjade peale taipu.“
Ühe minutiga parandavad nad juhtme ja katsetavad uuesti. Auto käivitub perfektselt.
Üks mehaanikutest hakkab ringi tantsima. Teine nimetab seda imeks.
Sõnum läheb liikvele ja varsti kasutab hulk garaaže meie linnas ja ka mitmes naaberlinnas mind väljakutsutava veaotsijana näiliselt parandamatute autode puhul. Kui ma ilmun abistama, on mind kutsunud mehaanikud – minust palju vanemad, aastatepikkuse kogemusega mehed – alati umbusklikud. „Mida see viieteistaastane siin teeb?“ küsivad nad kõik. Aga kui ma töö tehtud saan, muudavad nad meelt.
Niisiis, vastutusest vabanemise asemel saan seda juurde. Lisaks inimeste tervendamisele saab minust autoarst.
Viimane õlekõrs on mõistmine, kui emotsionaalsed on inimesed oma autode suhtes. Paljudel juhtudel on nad investeerinud autode heaolusse rohkem kui enda tervisesse. Sel hetkel lakkavad autod olemast minu jaoks lõbu.
Katsetan ka muid mässulisi tegevusi. Näiteks ühinen rokkansambliga, sest vali muusika aitab Vaimu häält summutada. Vaim ei kiida seda heaks. Ta ootab kannatlikult, kuni ma mürategemise lõpetan, ja esitab siis kommentaarid mind ümbritsevate inimeste tervise kohta.
Tegelikult ei suuda miski mu annet lahkuma sundida. Üha selgemaks saab, et olen Vaimu ja oma võime küljes kinni – ega saa põgeneda teelt, mis on minu jaoks plaanitud.
Tegutsema asumine
Ajaks, kui olen noormeheks kasvanud, olen tänu treeningule koos Vaimuga lugenud ja skaneerinud tuhandeid inimesi ja aidanud selle käigus sadu.
Ühel päeval mõtlen: Okei, see on asi, millega olen tegelnud. Mul on eriline eesmärk. Pean selle lihtsalt omaks võtma – praeguseks.
Veel mõtlen: Arvatavasti ei saa see igavesti jätkuda. Mingil hetkel olen oma ülesande täitnud ja mind lastakse vabaks normaalseks eluks. Vaim pole mulle kunagi midagi taolist öelnud, aga ma pean seda uskuma, et vastu pidada.
Varastes kahekümnendates hakkan tõsiselt tegelema sellega, mida Vaim on korduvalt minu saatuseks nimetanud. Avan oma ukse haigetele inimestele, kes tulevad abi saama, avastan nende haiguse algpõhjused ja räägin neile, mida nad peavad tegema, et terveneda.
Ja vaatamata mitmesuguste stresside haardele olen vastu pidanud, sest see on rahuldust pakkuv töö. Inimesi aidata tundub hea.
Vahel on see, mida ma teha suudan, nii jõuduandev, et luban endal uskuda, et olen kõiketeadja.
Hea näide on see, kui naaber pöördub minu poole oma naise pärast, sest too ei saa kõndida ega jalgu liigutada. Ta on tosina arsti juures käinud, kuid ükski neist pole aidanud. Mu naaber ütleb oma naisele: „Vaata, Anthony paistab niisugustest asjadest palju teadvat. Proovime õnne.“
Minu hoole all suudab naine aasta pärast kõndida.
Olen aias mõnd sibulat võtmas, kui naaber minu juurde tuleb. „Tahan sind lihtsalt tänada, Anthony,“ lausub ta. „Me käisime üle kogu riigi tippekspertidega kohtumas ja nad ei suutnud midagi teha. See on arusaamatu – kuidagi teadsid sina täpselt, mis viga on ja mida ta vajab. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Sa ei ole isegi arst.“
Vaatan talle otsa, sibulad peos, ja ütlen: „See on sellepärast, et mul on alati õigus. Ma saan iga probleemi kõrvaldada, sest ma ei eksi milleski. Pea seda lihtsalt meeles – mul on alati õigus ja saab alati õigus olema.“
Siis pööran ümber, teen paar sammu ja astun reha peale, mis laksab mulle nii kõvasti vastu nägu, et lööb mind pikali.
Laman maas, murelik naaber ruttab minu juurde ja seisab minu kohal. Oma uimases seisundis arvan, et tema on minu alatine kaaslane. „Vaim?“ küsin.
Kõigekõrgema Vaim vastab: „Minul on alati õigus. Sina eksid alati. Pea seda meeles. Minul on alati õigus. Sina eksid alati.“
Iga kord, kui ma upsakaks muutun, mõtlen sellele hetkele. See meenutab mulle, et kuigi mõnd asja, mida ma tervendajana Vaimu abiga teen, võib pidada imepäraseks, olen siiski tavaline mees, kes omaette tegutsedes võib teha palju valeotsuseid.
Pöördepunkt
Kui olen noor täiskasvanu, eeldab Vaim, et olen üle saanud kriisihetkest, mis on sajandite kestel viinud teisi samasuguse andega inimesi oma elu lõpetamiseni. Ta eeldab, et olen omaks võtnud, et oma võimete kasutamine inimeste tervendamiseks on see, mida ma teen kogu ülejäänud elu.
Mis näitab, et isegi Kõigekõrgema Vaim ei suuda kõike ette ennustada, kui mängus on vaba tahe.
Ühel hilissügise päeval olen puhkamas vee ääres, seltsiks mitte kedagi teist peale mu tüdruksõbra – kellest hiljem saab minu naine – ja mu koera Augusti (lühend Augustinest).
August on mul olnud ühe aasta ja ma olen temasse väga kiindunud. Ta asendab meie perekonna koera, kes oli minuga viisteist aastat. Nagu too koer, on ka August mu terve mõistuse jaoks oluline.
Istume suure sügava lahe ääres. Vesi on jääkülm ja vool on tugev.
See on meie viimane päev. Suure vastumeelsusega valmistume lahkuma selle paiga rahumeelsest eraldatusest.
Äkki hüppab mu koer hoiatamata vette. Mõistan, et ta tabas mu tundeid. See on tema viis öelda: „Me ei pea minema. Jääme siia ja mängime edasi.“
Õnnetuseks saavad külm ja vool tema üle võimu. Ta hakkab kohe meist eemale libisema.
Seisame kaldal, hüüdes, et August tuleks tagasi. Loobin kive vette, püüdes koera enda juurde tagasi juhatada. See on meie eriline signaal – alati, kui ma kive madalasse vette loobin, pöördub ta tagasi kaldale. Aga täna veab vool teda üha kaugemale.
August on viiekümne jala kaugusel. Näen, et ta heitleb, püüdes tagasi tulla, ja kaotab lahingu. Siis halvab külm ta nii läbinisti, et ta lakkab rabelemast… ja vajub otsejoones põhja poole.
Viskan jaki seljast, saapad ja püksid jalast ja hüppan jäisesse vette. Olen ujunud viisteist jalga, kui Kõigekõrgema Vaim ütleb: „Kui sa ujumist jätkad, ei saavuta sa midagi.“
„See ei loe!“ karjun. „Ma ei hülga Augustit. Pean päästma oma koera.“
Ujun veel viisteist jalga – ja halastamatu külm saab minust võitu. Mu keha kangestub.
Vaim ütleb: „Nüüd oled sa omadega läbi. Sa ei saa tagasi pöörduda ega edasi minna. See on kõik.“
„Kas tõesti? Sa röövid minult rahuliku, normaalse elu, ma pühendan kogu oma olemuse sinu tervendamistööle, ja see on kõik, mis ma sinult vastu saan? Sa ütled „See on kõik“ ja jätad meid surema?“
Kogu äng ja viha, mida olen nelja-aastasest peale maha surunud, purskab nüüd välja. Suunan Vaimule kogu aastate jooksul kuhjunud masenduse selle pideva piina pärast, mida olin sunnitud tunnistama kui „kingitust“: