Kas me kõik ei otsi tõde? Tõde meie maailma, universumi kohta? Tõde enda kohta? Elu kohta? Selle kohta, miks me siin oleme? Meie eesmärgi kohta?
Kui oleme haiged, siis kahtleme endas. Tunneme end äralõigatuna elust, sellest, milleks meid on maa peale pandud. Kahtleme põhitõdedes, nagu keha võime terveneda, sest me ei tea veel, mis tegelikult meie haiguse taga seisab. Käime ühe arsti juurest teise juurde, ühe meditsiinikogukonna juurest teise juurde, otsides vastust. Kaotame usu elusse endasse.
Kuid siis, kui terveks saame, hajuvad meie kahtlused. Meil on energiat oma tõelisele eesmärgile pühendumiseks. Näeme ennast muutumas ja usume taas headusesse elus. Oleme ühenduses universumi seadustega, nagu näiteks uuenemine.
Tõde maailma, meie endi, elu ja eesmärgi kohta – kõik see taandub tervenemisele.
Ja tõde tervenemise kohta on nüüd teie kätes.
1. PEATÜKK
Meditsiinimeediumi päritolu
Selles raamatus avaldan tõed, mida te ei leia kusagilt mujalt. Te ei kuule neid oma arstilt, ei loe teistest raamatutest ega leia veebist.
Need on saladused, mis ei ole veel pinnale kerkinud ja mille ma esmakordselt päevavalgele toon.
Ma ei ole arst. Mul ei ole meditsiiniharidust. Siiski võin rääkida teie tervisest asju, mida keegi teine ei suuda. Võin anda teile selguse krooniliste ja mõistatuslike haiguste kohta, mida arstid sageli diagnoosivad valesti, ravivad ebaõigesti või panevad neile teatavaid silte, isegi kui nad päriselt ei mõista, mis nimelt sümptomeid põhjustab.
Sestpeale, kui olin väike laps, olen aidanud inimestel terveneda nõuannetega, mida ma nüüd jagama hakkan. Nüüd on teil aeg need saladused teada saada.
Vaim on mulle öelnud, et see peab nii olema.
Ootamatu külaline
Minu lugu algab ajast, kui olin nelja-aastane.
Ühel pühapäevahommikul ärgates kuulen eakat meest rääkimas.
Tema hääl kostab mu parema kõrva juurest. See on väga selge.
Ta ütleb: „Ma olen Kõigekõrgema Vaim. Minust kõrgem ei ole ükski vaim peale Jumala.“
Olen segaduses ja ärevil. Kas minu toas on keegi teine? Avan silmad ja vaatan ringi, kuid ei näe kedagi. Võib-olla räägib keegi väljas või kuulab raadiot, mõtlen.
Tõusen üles ja lähen akna juurde. Väljas ei ole ühtki inimest – on liiga varane hommik. Mul ei ole aimugi, mis toimub, ega ole ma ka kindel, kas tahangi teada.
Jooksen trepist alla, et olla oma vanemate juures ja tunda end turvaliselt. Ma ei räägi häälest midagi. Aga päeva edenedes tekib mul tunne, et mind jälgitakse.
Õhtul istun oma toolile söögilaua ääres. Minuga koos on mu vanemad, vanavanemad ja mõned teised perekonnaliikmed.
Kui me sööme, näen äkki kummalist meest mu vanaema taga seismas. Tal on hallid juuksed ja hall habe ning ta kannab pruuni rüüd. Oletan, et ta on perekonnasõber, kes on tulnud meie einest osa võtma. Selle asemel, et istet võtta, seisab ta endiselt mu vanaema taga… ja vaatab ainult minu poole.
Kui keegi minu perest ei reageeri tema juuresolekule, taipan pikkamööda, et mina olen ainus, kes teda näeb. Pööran pilgu ära, et näha, kas ta kaob. Kui ma pilgu tagasi pööran, vahib ta endiselt mulle otsa. Tema suu ei liigu, aga ma kuulen ta häält oma paremas kõrvas. See on sama hääl, mida ma ärgates kuulsin. Seekord ütleb ta rahustaval toonil: „Olen siin sinu jaoks.“
Katkestan söömise.
„Mis viga?“ küsib mu ema. „Kas su kõht ei ole tühi?“
Ma ei vasta, vaatan lihtsalt meest, kes tõstab parema käe ja viipab, et ma tuleksin vanaema juurde. Tundes vastuvaidlematut sundi tema käsule alluda, ronin toolilt maha ja lähen vanaema juurde.
Mees võtab mu käe ja asetab selle einestava vanaema rinnale.
Vanaema põrkab võpatades tagasi. „Mida sa teed?“ küsib ta.
Hall mees vaatab mulle otsa. „Ütle: kopsuvähk.“
Olen nõutu. Ma ei tea isegi, mida kopsuvähk tähendab.
Püüan seda öelda, aga see kõlab nagu pomin.
„Tee seda uuesti,“ ütleb mees. „Kopsu.“
„Kopsu,“ lausun.
„Vähk.“
„Vähk,“ ütlen.
Kogu perekond vahib nüüd mind.
Mina olen endiselt keskendunud hallile mehele.
„Ütle nüüd: vanaemal on kopsuvähk.“
„Vanaemal on kopsuvähk,“ lausun.
Kuulen üht kahvlit lauale kõlisemas.
Hall mees võtab mu käe vanaemalt õrnalt ära ja laseb alla langeda. Siis pöörab ta ümber ja hakkab üles ronima trepist, mida seal enne polnud.
Ta vaatab tagasi minu poole ja ütleb: „Sa hakkad mind kogu aeg kuulma, kuid sa ei näe mind enam kunagi. Ära muretse.“ Ta ronib edasi, kuni astub laest läbi – ja kaob nüüd tõepoolest.
Vanaema vahib mind. „Kas sa ütlesid seda, mida ma arvasin kuulvat?“
Laua ümber tekib paanika. See, mis äsja juhtus, ei klapi mitmel põhjusel – alustades faktist, et niipalju, kui me teame, tunneb vanaema end hästi. Ta ei ole märganud mingeid probleeme ega käinud ühegi arsti juures.
Järgmisel hommikul ärkan… ja kuulen jälle häält: „Ma olen Kõigekõrgema Vaim. Minust kõrgem ei ole ükski vaim peale Jumala.“
Just nii nagu eelmisel hommikul, vaatan ringi ega näe kedagi.
Sellest päevast peale juhtub sama asi igal hommikul, iialgi puudumata.
Samal ajal on mu vanaema vapustatud sellest, mida ma ütlesin. Kuigi ta tunneb end hästi, paneb ta aja kinni üldiseks ülevaatuseks.
Mõne nädala pärast külastab ta oma arsti – ja rindkere röntgen näitab, et tal on kopsuvähk.
Hääl
Kui müstiline külaline jätkab igal hommikul minu tervitamist, hakkan pöörama tähelepanu tema häälekõlale.
Tema kristallselge hääl on midagi baritoni ja tenori vahepealset – rohkem madalapoolne, aga mitte väga madal. Sellel on sügavust ja kõla. Kuigi mu parema kõrva lähedal, on tema kõnel ümbritseva heli stereoefekt.
Tema iga on raske mõõta. Vahel kõlab ta kui erakordselt tugev, terve 80-aastane, sobides halli mehega, keda ma õhtusöögil nägin. Teinekord kõlab ta tuhandeaastasena.
Võib öelda, et tal on rahustav hääl. Siiski ei suuda ma tema juuresolekuga harjuda.
Teised meediumid kuulevad vahel sisehäält, aga minu oma ei ole sisemine. See on hääl otse väljaspool mu paremat kõrva, justkui seisaks keegi minu kõrval. Ma ei saa seda vaikima sundida.
Saan seda füüsiliselt blokeerida. Kui panen käe kõrva ette, saan panna hääle väga vaikselt kõlama. Niipea, kui ma käe ära võtan, kõlab see täie tugevusega.
Palun tal minuga rääkimise lõpetada. Esialgu olen viisakas. Siis enam ei ole.
Kuid see, mida ma ütlen, ei loe. Ta räägib, millal iganes tahab.
Kõigekõrgema vaim
Hakkan häält nimepidi kutsuma, Kõigekõrgema Vaim. Vahel kutsun teda