Palun Vaimul lakata rääkimast mulle neist asjadest, mida ma ei taha teada.
Ta ütleb mulle, et püüab mind õpetada niipalju kui võimalik ning et me ei tohi hetkegi raisata. Kui mina ütlen talle, et see on liiga pingutav, ignoreerib ta mind.
Hakkan aru saama, et võin temaga siiski mingisse vestlusse asuda. Kui olen küllalt vana mõningate põhiküsimuste esitamiseks, küsin: „Kes sa oled? Mis sa oled? Kust sa tuled? Ja miks sa siin oled?“
Vaim vastab: „Kõigepealt ütlen sulle, kes ma ei ole. Ma ei ole ingel. Ma ei ole isik. Ma pole kunagi inimolend olnud. Ma pole ka „vaimne juht“.
Olen sõna.“
Pilgutan kiiresti silmi, püüdes kõike seda vastu võtta. Kõik, mida ma küsida oskan, on: „Missugune sõna?“
Vaim vastab: „Kaastunne.“
Ma ei tea, kuidas reageerida. Aga mul pole vajagi. Vaim räägib edasi. „Olen sõna otseses mõttes sõna kaastunne elav olemus. Ma asun Jumala sõrmeotsal.“
„Vaim, ma ei saa aru. Kas sina oled Jumal?“
„Ei,“ vastab hääl. „Jumala sõrmeotsal asub sõna ja see sõna on kaastunne. Mina olen see sõna. Elav sõna. Jumalale lähim sõna.“
Raputan pead: „Kuidas sa saad lihtsalt sõna olla?“
„Sõna on energiaallikas. Mõnel sõnal on suur võim. Jumal valab valgust niisugustesse sõnadesse nagu mina ja sisestab meisse eluhingust. Olen rohkem kui lihtsalt sõna.“
„Kas niisuguseid sõnu on veel?“ küsin.
„Jah, Usk. Lootus. Rõõm. Rahu. Ja teised. Need on elavad sõnad, aga mina asun neist kõigist kõrgemal, sest asun Jumalale kõige lähemal.“
„Kas need sõnad räägivad ka inimestega?“
„Mitte nii nagu mina sinuga. Neid sõnu ei kuule kõrvaga. Need elavad iga inimese südames ja hinges. Nagu minagi. Sõnad rõõm ja rahu ei seisa südames üksi. Nad vajavad kaastunnet, et olla täiuslikud.“
„Kas rahust ei ole iseenesest küllalt?“ küsin. Palju kordi pärast Vaimu sisenemist minu ellu olen soovinud rahu ja vaikust.
„Kaastunne on kannatuse mõistmine,“ vastab Vaim. „Rahu, lootust ja rõõmu ei saa olla, kui neid, kes kannatavad, ei mõisteta. Kaastunne on nende sõnade hing; ilma selleta on need tühjad. Kaastunne täidab nad tõe, aususe ja eesmärgiga.
Mina olen kaastunne. Ja keegi teine peale Jumala ei ole minust kõrgem.“
Püüdes seda mõista, küsin: „Ja mis siis on Jumal?“
„Jumal on sõna. Jumal on armastus, mis on kõigist teistest sõnadest kõrgem. Jumal on rohkem kui sõna. Sest Jumal armastab kõiki. Jumal on võimsaim eluallikas.
Inimesed võivad armastada. Aga inimesed ei armasta kõiki teisi tingimusteta. Jumal teeb seda.“
Mulle on seda liiga palju, et täielikult mõista. Lõpetan vestluse ühe isikliku küsimusega: „Kas sa räägid ka kellegi teisega?“ Sest kui sa seda teed, mõtlen ma, siis otsin nad üles, et ma ei peaks ennast nii üksinda tundma.
„Inglid ja muud olevused ootavad minult juhatust. Ma varustan kõiki, kes tahavad kuulata, Jumala õpetuste ja tarkusega,“ ütleb Vaim. „Aga maa peal räägin otseselt ainult sinuga.“
Mina ja mu vari
Nagu võite kujutleda, on seda kaheksa-aastasele mõistmiseks liiga palju.
On ka teisi meediume, kelle elus on noores eas vapustavaid asju juhtunud. Aga ühegi teise kogemus ei sobi täpselt minu omaga.
Võime vaimu häält kogu aeg selgelt kuulda ja temaga vabalt vestlusse asuda on meediumide hulgas ebatavaline. Veelgi ebaharilikum on see, et hääl räägib väljaspool mu kõrva, nii et see on sõltumatu allikas, minu mõtetest eraldatud. See on nii, nagu järgneks keegi mulle igale poole – keegi, kes räägib pidevalt asjadest, mida ma tegelikult ei taha kõigi mind ümbritsevate inimeste tervise kohta kuulda.
Positiivne on see, et saan terviseinformatsiooni, mis on uskumatult täpne – palju täpsem kui ühelgi teisel elaval meediumil. Peale selle informeeritakse mind pidevalt minu enda tervisest, mis on suur haruldus. Isegi ajaloo kuulsaimad meediumid ei tunneta tavaliselt omaenda seisundit.
Samuti antakse mulle tervisevihjeid, mis on meditsiiniringkondade teadmistest aastakümnete jagu ees.
Peamine negatiivne külg on see, et mul ei ole privaatsust. Kaheksa-aastasena veedan terve nädala oma maja lähedal olevale ojale tammi ehitades. Vaim räägib mulle, et see on halb mõte, sest see ujutab naabri muru üle.
„Pole viga midagi,“ ütlen.
Kui tuleb paduvihm, siis oja kerkib – ja ujutab naabri muru üle. Kui naabrimees minu peale karjub, kuulen oma kõrvas häält: „Ma ütlesin sulle. Sa ei kuulanud mind.“ See teeb muidugi olukorra ainult halvemaks.
Vaim jälgib pidevalt iga mu liigutust ja räägib mulle, mida ma peaksin ja mida ei peaks tegema. See muudab igasuguse normaalse lapsepõlve peaaegu võimatuks. Samal aastal, kui ma tammi ehitan, tunnetan üksikasjalikult oma parima sõbra – tüdruku, kellesse olen armunud – füüsilist ja emotsionaalset tervist – ja isegi oma õpetaja oma, kes kannatab kohutava suhte all oma partneriga. Tunnetan iga kübet sellest ja see on piinav.
Vaim ei paku mulle tühja lohutust, vaid ütleb, et oodata on veel halvemat. „Sinu suurimad väljakutsed seisavad veel ees.“
„Mida sa silmas pead?“ küsin.
„See anne antakse sajandi jooksul ainult ühele või kahele inimesele,“ ütleb ta. „See ei ole tavaline intuitiivne või psüühiline võime. See on miski, mis enamasti ei jää ellu. Sa leiad, et võimatus elada normaalse inimesena, rääkimata normaalsest teismelisest, on peaaegu talumatu. Lõpuks ei näe sa peaaegu midagi peale teiste kannatuste. Sa pead kuidagi leidma viisi sellega leppida. Muidu võib juhtuda, et lõpetad ise oma elu.“
Surnute tunnetamine
Vaimust saab nii minu parim sõber kui ka vastutuskoorem. Hindan seda, et ta annab mulle õpetust tööks, milleks kõrgemad jõud on mind valinud. Siiski, pinge, mille ta minule paneb, on äärmuslik.
Ühel päeval ütleb ta mulle, et läheksin suurde, ilusasse surnuaeda oma kodu lähedal. „Ma tahan, et sa seisaksid tolle haua juures,“ ütleb ta, „ja jõuaksid arusaamisele, kuidas see inimene suri.“
On see vast ülesanne kaheksa-aastasele.
Kuid selleks ajaks on mind nii palju pommitatud terviseinformatsiooniga nii sõprade kui ka võõraste kohta, et võtan seda kui veel üht juhtumit.
Ja Vaimu abiga suudan teha, mida ta nõuab.
See lisab mu andele veel ühe mõõtme: Vaim ei informeeri mind üksnes sõnaliselt sellest, mis kellegi tervisega halvasti on, ta aitab mul ka visualiseerida inimkeha füüsilist läbivaatust.
Käin aastaid mitmetel kalmistutel, sooritades seda harjutust sadade surnukehadega. Saan selles nii oskuslikuks, et võin peaaegu silmapilkselt ära arvata, kas keegi suri infarkti, insuldi, vähi, maksahaiguse, autoõnnetuse, enesetapu või mõrva tagajärjel.
Selle kõrval õpetab Vaim mind väga sügavalt elusate inimeste kehasse vaatama. Ta lubab mulle, et kui õpetamine on lõppenud, suudan ma igaüht suure täpsusega läbi näha ja tunnetada.
Iga kord, kui ma ära väsin või tahan teha midagi lõbusamat, ütleb Vaim mulle: „Kunagi hakkad sa läbi vaatama inimesi, kelle jaoks see tähendab elu või surma küsimust. Sa oskad öelda, kas mõne inimese kopsud on kokku varisemas või on kellegi arter ummistumas ja südant sulgemas.“
Ükskord