Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Дарья Донцова
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Иронические детективы
Год издания: 2015
isbn: 9789949847167
Скачать книгу
on?“

      „Miks rühmas on alati seitse inimest? Julgemini, ütle vastus!“

      „Ei tea,“ pomises mees.

      „Väga halvasti.“ Peremees vangutas pead. „Väga. Tuleb õppida mõtlema peaga, mitte tolle kohaga, kus on vaid üks pragu kahe poolkera vahel.“

      Epohhov noomis Leonidi, mina aga püüdsin hoomata, mis on toimumas. Kuhu ma olen sattunud? Kas see on raviasutus, kus kõigile pakutakse mänguteraapiat? Patsiendid peavad mängima kinnipeetavaid ja arstid vangivalvureid? Paistab, et ülejäänud siinviibijad osalevad mängus meeleldi, nad ei avalda pahameelt, ei nõua, et neid sõidutataks vaksalisse, ei karju: „Kus siin on telefon, ma tahan otsekohe kutsuda takso ja kiiremini siit minema pääseda.“ Ei, kõik seisavad vaikselt, vaatavad Borissi poole, justkui sellest pääsu ei olegi, just nii, nagu peksmisega harjunud koer vaatab kurja peremeest. Nähtavasti on külalistele eile kõike põhjalikult selgitatud, mina saabusin hilja õhtul ja seepärast ei olegi asjadega kursis. Mind on esialgu tutvustatud vaid mängu stsenaariumiga. Järelikult tuleb välja uurida, mis siin toimub, otsustada, kas rollimäng huvitab mind, ja kui mitte, siis kiiresti ära sõita. Olen kuulnud sellistest lõbustustest, need on nüüd sama moodsad nagu „šokiravila“. Depressiooni põdevate patsientide rühm osaleb kogenud psühhoterapeutide juhendamisel etenduses, kus igaühel on oma roll. Ma ise ei ole kunagi midagi sellist kaasa teinud, kuid Galja Ivanovalt, väga rikka ärimehe abikaasalt, kes kurvalt igavles tegevusetuse käes teemanttolmuga kaetud kuldses puuris, kuulsin ma jutustust sõidust päratusse provintsikolkasse. Galja oli veetnud kakskümmend üks päeva lossis, kus polnud vett, kanalisatsiooni ega kütteradiaatoreid, tal oli seljas mingi riideräbal, ta magas paljaste laudade peal, sõi mädanenud kapsast, roomas päevade kaupa isanda ees põlvili. Ta oli teenija, viieteistkümnenda sajandi naine, teda alandati, paar korda ka peksti. Kolme nädala vältel keegi lõbustuses osalejatest oma rollist välja ei langenud. Galja ei saanudki aru, kes juuresolijaist oli depressiooniravil ja kes oli palgatud näitleja. Galja oli kaalust kümme kilo maha võtnud ning naasis oma kuldsesse puuri õnnelikuna, korrates:

      „Lõpuks on ka minu elus toimunud meeliköitvad sündmused, muidu ühtlugu Nice ja Saint-Tropez, igavusest võib lolliks minna.“

      Olgu, vaatan, mis edasi saab, äkki on see huvitav? Sel juhul astun mängu.

      „Kui ma pakun võimalust öelda, tuleb seda võimalust kasutada,“ ütles Epohhov resoluutselt. „Miks külalisi on just nii palju?“

      „Seitse on õnnenumber?“ oletas Rita.

      „Panid mööda. Sul oleks parem vait olla,“ nähvas peremees.

      „Vanasti panid paljud oma kodudesse seitse väikest elevanti ja uskusid, et see toob õnne,“ tegi häält sihvakas kahvatu mees.

      „Guskov, kuula hoolega, mitte tuhmi poolega.“ Boriss kirtsutas nina. „Hetk tagasi on Rita sellise rumaluse juba välja öelnud.“

      „Tema ütles õnnenumber, mina, et toob õnne,“ vaidles kahvatu mees vastu.

      „Kas on veel variante?“ küsis professor jesuiitliku muigega.

      „Seitse surmapattu,“ oletasin ma. „Kutsute kokku need, kes neid on teinud.“

      Epohhov plaksutas käsi.

      „Naisterahval on aju! Noh, Darja Ivanovna, kas sa oskad kõiki neid patte nimetada?“

      Hakkasin sõrmi kokku murdma.

      „Õgardlikkus, raev, kiimalisus, ahnus, norutamine või laiskus, uhkus, kadedus.“

      „Jama!“ turtsus prillidega kiilaspea. „Ära tapa, ära varasta...“

      „Need on käsud,“ peatasin ma tundmatu. Too läks näost punaseks.

      „Loba. Kas sinu meelest pole inimese elust ilma jätmine patt? Sa ei tohi targale inimesele vastu vaielda.“

      „Siin on üksainus tark ja see ei ole mitte Vladimir Jakunin,“ lõpetas Boriss Valentinovitš vaidluse. „Arvan, et meil ei maksa teoloogia-alaseid vaidlusi alustada. Sa ei ole religiooni asjatundja.“

      „Mis siis?“ ütles kiilaspea pahaselt. „Kas see naine on kirikuteaduste doktor?“

      „Surmapatu võib provotseerida mis tahes käsu eiramine,“ ei suutnud ma vaikida. „Kadestasite naabrit, kes allkirjastas kasuliku lepingu, ja tapsite ta. Läksite uhkeks ja lakkasite vanemaid austamast, kõik on vastastikku seotud.“

      Vladimir kõverdas suu.

      „Kas käsite veel kaua selle blondiini filosoofilist sonimist kuulata?“

      „Teil on õigus, parem on teada saada, milleks me kõik oleme täna siia kogunenud,“ lausus peremees laulvalt. „Niisiis! Igaüks teist on paadunud patune, olete ära tüüdanud oma omaksed, jäänud neil kurku kinni, teie perekond on mõistnud: et suurt skandaali vältida, tuleb must lammas ühiskonnast isoleerida. Igaüks siin seisjatest on ületanud piiri, mis eraldab inimest koletisest: tapnud endasarnase või teinud midagi, mis on veel halvem. Olete kõik pärit rikaste, mõjukate, kuulsate inimeste perekonnast. Teie mehed-naised, vennad-õed, isad-emad kardavad asja avalikuks tulekut, kardavad oma reputatsiooni pärast, seepärast ei tormanud politseisse, vaid pöördusid minu poole. Ma hakkan kasvatama teie hinge.“

      „Skisoks võib minna!“ kisendas Vadim. „Mis kuradi...! Ma ei kavatse siin elada! Ma pean sõitma Milanosse moenädalale, ma olen moelooja! Ütlesin eile teile otse: mul pole siin midagi teha!“

      Tundsin rahutust. Noormees kukkus hüsteeritsema, ta ilmselt tahab Hundilõugade vahelt lahkuda, kuid need, kes nõustuvad rollimängus osalema, teevad seda hea meelega. Ehkki võib ka olla, et Vadim on palgatud näitleja ja töötab nüüd stsenaariumi kohaselt.

      „Vabanemise tähtaeg oleneb teist,“ selgitas Boriss rahulikult. „Niipea, kui ma näen, et inimene on patust vabanenud, viiakse ta raudteejaama ja saadetakse sinna, kuhu ta tahab. Mõni teadvustab oma vigu aasta jooksul, teisel on vähe ka palju pikemast tähtajast.“

      „Nagu Ferapontoval,“ sahistas Garri. „Ta on siin nii kaua istunud, et on teenijaks hakanud, aga käitub ikka nii, nagu oleks eile saabunud.“

      „Kohutav,“ ütles närviliselt elatanud daam hallide lokisäbrus juustega. „Eile olin ma nii pahviks löödud, et ei öelnud midagi, aga nüüd ütlen: teil ei ole õigust meid siin jõuga kinni pidada. Minu peremees Makar Fedossejevitš ei jäta teie kontorist kivi kivi peale.“

      „Austatud Ninel Pavlovna, just Makar ongi teid siia saatnud,“ peatas Boriss daami jutuvada, „võin näidata tema allkirjastatud lepingut.“

      „Ei!“ Daam astus sammu tagasi. „Ma ei usu! Mille eest peaks mind vabadusest ilma jätma? Ma olen ingel! Ma pole elu sees midagi halba teinud.“

      Koostasin mõttes juuresolijate nimekirja ja panin Ninel Pavlovna nime vastu väikese risti. Nii, ka tema on näitleja. Kuid rollimängu organiseerijad on leidnud väga andekad näomoondajad. Vanamutt on suurepärane, kujutab nii geniaalselt meelepaha, tal hakkas isegi põsk tõmblema. Huvitav, kuidas suutis eakas daam lihasreaktsiooni imiteerida? Olin seniajani arvamusel, et see on võimatu.

      Boriss Valentinovitš tegi näo, et ei kuulnud Ninel Pavlovna hüüatust ja jätkas vestlust:

      „Teie päeva ülesehitus saab olema lihtne. Kella seitsmest hommikul kuni kella üheni päeval on mitmesuguste tööde tegemine.“

      „Mis tööde?“ küsis rohutirtsu meenutav kühmus seljaga subjekt.

      „Boriss Valentinovitš juba ütles „mitmesuguste“, peremeest tuleb tähelepanelikult kuulata, Ljonja.“ Rita oli otsustanud vanglapealikule pugeda.

      „Ma ei kuulu koerte suguvõsa hulka,“ nähvas Leonid, „ja me pole teiega koos saunas vihelnud.“

      Rita ühmas:

      „Tõsi see on. Ma ei kannata leili. Ja kui mul tulebki