„Aga seda, et ei maksa vähe tuttavat inimest Ljonjaks kutsuda,“ ägestus „rohutirts“. „Suvatsege pöörduda minu kui Leonid Jurjevitš Derevjanko poole.“
„Ka perekonnanime kasutades?“ ironiseeris brünett naine.
Boriss plaksutas käsi.
„Vaikus. Räägin ainult mina, ülejäänud kuulavad. Eile ma juba selgitasin teile kõike, kuulasin teie halamist. Täna ei kavatse ma taluda seda rõõmu teist korda. Mis pagana pärast te jälle halate ja tatistate? Leonid! Milles asi on? Kes on lubanud sul skandaalitseda?“
„Rohutirts“ vaikis.
„Uhh.“ Epohhov hingas pahinal välja. „Olen täna leebe ja ka Darja on just äsja rühmaga ühinenud. Kordan eilset noorsõduri kursust just Vassiljeva jaoks. Ülejäänud pange samuti hästi tähele ja jätke meelde. Hüsteerikata! Hiljem, kui luban, esitate küsimusi. Kella ühest kolmeni on lõuna. Pärast kella viitteist on mitmesuguste ülesannete täitmine. Kell üheksateist on õhtusöök, kella kahekümnest kella kahekümne kolmekümneni isiklik aeg. Eeskujuliku käitumise eest pannakse kirja plusspunktid, halva käitumise eest võetakse neid vähemaks. See, kes kogub sada punkti, saab soodustust, seda, kes punkte kaotab, karistatakse. Kui olete täielikult muutunud ja valmis elama ausa inimese elu, kuid perekond ei taha teiega tegemist teha ja teil pole kuhugi minna, võite teenija õigustes jääda siia igaveseks. Vaadake Garrit, ta võinuks juba ammu koju suunduda. Kuid tema abikaasa on surnud, tütar aga ei taha isa näha. Ma olen suuremeelne, seepärast elab Garri siin ja tegeleb raamatukoguga. Meie oleme tema perekond. Teate, mis on minu jaoks põhinäitaja, et inimene on asunud enesetäiustamise konarlikule teele? Ta võib kõigi kuuldes jutustada, mida ta on korda saatnud või tahtnud korda saata. Garri, miks abikaasa sind siia saatis?“
6. PEATÜKK
Vanataat ohkas kurvalt.
„Ma otsustasin naise tappa. Soetasin noore armukese, must kiim hägustas mu mõistuse. Pakkusin neiule kätt ja südant, kuid tema vastas: „Ma olen valmis suheteks teiega, kuid teil on passis ammuilma tempel, et te olete abielus. Kas te kavatsete lahutada?“ Olin noorest ilust sedavõrd võlutud, et vastasin ausalt: „Elan rikka mehe elu tänu abikaasale, tema teenib raha. Kui ma temast lahutan, saab minust kerjus. Mis raha eest hakkan ma sulle, oma jänkukesele, kalleid asju ostma? Parem on saata vastik, minusse lugupidamatult suhtuv mutt teise ilma, siis ma saan tema kapitali päranduseks. Mitte kogu kapitali, mul tuleb jagada seda tütrega, kuid meile, jänkuke, sellest piisab. Abikaasal on majad mööda maailma laiali, tal on maatükid, välismaistes pankades sellised kontod, kus rahanumbri nullid kahele kõrvuti leheküljele vaevu ära mahuvad. Ära muretse, armas, ma korraldan kõik.“
Garri laskis pea longu.
„Läksin peast päris segi, mõtlesin ainult Annast, ei mõistnud, mida teen. Aga armuke sõitis mu naise Maria Vladimirovna juurde ja teatas talle minu plaanidest. Maria ei teinud teist nägugi, käitus nii, nagu poleks ta midagi kuulnud. Mina aga puistasin õhtul unerohtu keefiri sisse, tampisin tabletid pulbriks, segasin keefiriga ja serveerisin abikaasale. Joo, kullake!“
Pensionär võbistas õlgu, justkui oleks tal jahe.
„Maria võttis klaasi, tänas, hommikul tuli elusa ja tervena alla hommikusöögi lauda ja teatas:
„Tahtsid mind mürgitada tänutäheks selle eest, et olen sulle magusa elu kindlustanud? Anna müüs su maha, sahisevate rahatähtede eest pajatas mulle sinu plaanidest. Keefiri saatsin ma eile laborisse. Analüüs tehti kiiresti. Kas ütlen, mis täidisega jook oli? Või tead seda ise?“
Ma ehmusin, hakkasin kõike eitama, vandusin, et armastan teda, ütlesin, et mingit Annat ma ei tunne, keegi mu kadestajatest on näitlejatari palganud minu armukest kujutama. Kuidas ravim on keefirisse sattunud, pole mul aimugi. Maria oli paar nädalat morn, siis muutus lõbusamaks, lausa endiseks ja mõne aja pärast ütles mulle: „Garri, oleme nii palju aastaid koos olnud, unustame selle kahetsusväärse vahejuhtumi. Siin on pilet, tule viieteistkümnendal juunil San Valentinosse, ma tulen sulle sinna vastu. Ma tulen kuurordisse Milanost, mul on seal asjaajamisi. Korraldame endale puhkuse.“ Mul oli hea meel, kokkulepitud päeval astusin lennukist maha, vaatan: noormees, silt käes...“
Muigasin. Nii. Ka Garri on näitleja ja üldse mitte halb.
„Ma ei jõudnud ah öelda, kui olingi Boriss Valentinovitši juures,“ jätkas vanataat. „Alguses olin vihane, püüdsin põgeneda, tahtsin Mariale koos villaga tule otsa pista ja Anna ära kägistada. Enne uinumist unistasin, kuidas armukesel kaela nööriga kinni pigistan. Kuid tänu Boriss Valentinovitšile on hing puhastunud patust, ma olen nüüd teistsugune. Milleks oli mul vaja sadat paari kingi? Issand on mulle kõigest kaks jalga kinkinud. Puusärgi järele pakiraami haakida ei saa, jumalale saab üksnes hinge esitada, see on peamine, mitte raha. Ei jõudnud ma Marialt andestust paluda. Aga tütrelt palusin. Kui olin end parandanud, lubas Epohhov talle kirjutada. Tütar vastas: „Tahtsid ema tappa ja said oma tahtmise. Ta sai sinu, tõpra, pärast infarkti. Ma ei taha sinuga tegemist teha. Ära mind enam tülita, ela, kellega tahad, oma majja ma sind ei lase, ema pärandusest ei saa sa ainsatki rubla.“ Vaat selline lugu. Ärge hoidke visalt oma vihast kinni, kahetsege pattu, siis on kergem.“
„Ma pole kellelegi midagi halba teinud,“ tegi Vadim valju häält. „Inimesed on minult üksnes head saanud.“
„Ka mina pole midagi paha teinud,“ kisendas Vladimir, „mul pole pattu, mida kahetseda!“
„Issand!“ Ninel Pavlovna hakkas risti ette lööma. „Millistest õudustest rääkis Garri. Kui ta on pattu kahetsenud ja ennast parandanud, väärib ta meie austust. Kuid miks mina siin olen? Ma pole mitte ainult kellelegi kurja teinud, ma pole sellest isegi mõelnud. Ma olen kirikuinimene, palvetan korralikult. Teie, Boriss Valentinovitš, ütlete, et teie juurde satuvad rikaste-kuulsate-võimukate sugulased. Neid on siia saadetud pattude pärast. Kuid mina olen ju vaene nagu kerjus, olen hea inimese juures majapidajanna, töötan tema juures üle kolmekümne aasta, pärast peremehe naise surma olen tema tütre üles kasvatanud. Isa on lapsukest armastanud, kuid tal on peas ainult äri, väikese tütre jaoks aega ei jätku. Makar Fedossejevitš tahtis lapsehoidja palgata, ma hakkasin vastu, milleks võõrast inimest majja lasta? Tulen ise toime. Minu elulugu on läbipaistev, mul pole mingisuguseid halbu mõtteid peas, ka maksma minu eest, et mind teie eliitvanglas pidada, ei hakka keegi. Olen üksik inimene. Olen eksituse tõttu siia sattunud. Makar Fedossejevitš saatis mu puhkusele. Sõitsin rongiga San Valentinosse, seal ootas mind uhke sõiduk, sõitsin siia kui tsaarinna, auto liikus sujuvalt, jõin lonksu vett, keerasin end enneolematult pehme villase pleedi sisse ja silmad vajusid iseenesest kinni. Miks ma seda räägin? Koos minuga väljus rongist minu aastates daam. Mina sõitsin ju puhkusele, Makar Fedossejevitš oli mulle tuusiku annetanud, kinkinud neliteist päeva mere ääres. Koos minuga sõitis vagunis naisterahvas, Nina nimeks. Minuga ühevanune, pidi hakkama rikkas peres toateenijaks, sõitis tööle. Teel lobisesime temaga natuke, astusime koos perroonile, nägin meesterahvast sildiga „Ninal“ ja astusin tema juurde. Nimi oli vigaselt kirjutatud, kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu, arvasin, et välismaalastele on nimi Ninel harjumatu. Nüüd mõistan, et on juhtunud kahetsusväärne arusaamatus. Ninal on hoopis Nina. Teenistuja ajas segi ja tõi teie juurde vale külalise. Mina peaksin praegu hotellis kohvi jooma. See Nina on kuritegelik persoon! Mitte mina.“
Boriss Valentinovitš muigas, kuid ei öelnud midagi.
„Ka minul polnud kurje kavatsusi,“ ütles Rita ja nuuksatas. „Puhastan, teen süüa, koristan, pesen pesu, kogu maja on minu õlul, olen end õe heaks ohverdanud. Ta on väga kuulus lauljanna. Kui ütlen ta nime, kukute põrandale nagu keeglikurikad, kuid ma ei hakka teda nimetama. Katja on minu...“
„Miks sa siis tema nime suhu võtad?“ katkestas Leonid sapiselt Rita jutu. „Kohe vaatan internetist, kumb nendest, kes fonogrammil ulub, on Jekaterina, ja ongi su saladus lõhki.“
„Siin pole võrku,“ lõi Rita palli tagasi. „Pealegi esineb Katja varjunime all.“
„Te kõik