„Kuna – miks?“ katkestas mind tolliametnik.
„Ta suri ära,“ valetasin ma uljalt. „Milleks laibale pass?“
Andrei tõmbas kulmud üheks kriipsuks.
„Sea laipa ei tohi vedada kupees. Surnu sõidab pagasivagunis, kirstus või eripakendis.
Surnu vedamiseks peab olema luba. Näidake see ette!“
„Te saite valesti aru,“ püüdsin ma välja keerutada. „Õigemini, te olete väga tark, mina väljendusin valesti, Roger suri, kuid mitte lõplikult.“
„Ei mõista.“ Tolliametnik muutus veel mornimaks.
„Ühest küljest on ta elus, aga teisest enam mitte,“ hakkasin lalisema. „Passi ei saa anda, kuna organism enam ei toimi, aga kadunukeseks Roggyt ei tunnistata, kuna ta... ta... ta...“
„Ta?“ kordas Andrei. „Mida ta on?“
„Topis!“ pahvatasin ma. „Justkui põrsa muumia.“
„Topis?“ kordas ülevaataja ja katsus Rogerit. „Ta ei ole seest tühi.“
„Muidugi.“ Ma noogutasin. „Nahk topitakse ikka seest midagi täis.“
„Ja ta on soe,“ lõpetas Andrei. „Topised ei ole sellised. Minu äial seisab elutoas rebane, ta on külm.“
Kehastusin taas blondiiniks.
„Kas ta on külmutatud?“
„Ei,“ ütles Andrei, „mitte jääkülm, lihtsalt jahe, teie siga on palju soojem ja ta hingab. Näete, rind tõuseb ja langeb.“
Soovisin kogu hingest päästa Roggy karantiinist ja minus ärkas taltsutamatu fantaseerija.
„Muidugi põrsas liigub. Ütlesin ju teile, ta on elus ja surnud korraga, see on kaavikuehituse uus sõna, tegelikult eksisteeriva organismi täielik imitatsioon, sees on väike mootor, mis kunagi rikki ei lähe.“
„Igiliikurit pole olemas,“ vaidles tüütu ülevaataja vastu.
Kuid mina olin valvel.
„Ma räägin niinimetatud aatomipatareist, mis kestab kakssada aastat.“
„Radioaktiivsete ainete väljavedu on keelatud,“ reageeris Andrei kohe.
„Mis te nüüd,“ ütlesin naerdes, „lihtsalt nimetus on selline, selle sees pole midagi ohtlikku. Firma, kes kaaviku tegi, kannab nime Aatomiloom.“
„Nojah,“ mõmises Andrei, kuid ära ei läinud.
Et tüütust ohvitserist lõpuks vabaneda, haarasin Rogeri kätte ja raputasin teda. Põrsas jätkas geniaalselt surnu mängimist, ta rippus mu käes nagu ülekeedetud makaron, mina aga manasin näole laia naeratuse.
„Noh? Kas elus kääbussiga hakkaks nii käituma?“
„Ei,“ nõustus mõningase järelemõtlemise peale ülevaataja ja tundis äkki huvi: „Aga mis pakis on?“
„Millises?“ küsisin silmi pilgutades.
„Selles!“ tõstis tolli esindaja häält.
Ühest küljest oli mul hea meel, et onkel oli kääbussea rahule jätnud, kuid teisest küljest hakkasin ma muretsema – ma ei tahtnud delikatessidest ilma jääda.
Mängisin idiooti.
„Kus? Ma ei näe.“
„Siin see ju on,“ sisistas Andrei läbi hammaste, sirutas käe plastkoti järele, kuid siis Roger lasi kõrvulukustavalt puuksu.
Poleks vaja olnud talle viinamarju anda, vilksatas mul peast läbi. Ohvitser unustas jalamaid toiduained.
Lõin pilgu maha.
„Andke andeks. Närveerimine paneb mao mässama.“
Kupee täitus iseloomuliku lõhnaga, Andrei tundis end ebamugavalt. Asetasin põrsa otse plastkotile, mille sees oli võrratu Valgevene toit ja jäin tolliametnikku jõllitama, pilgus omakasupüüdmatu tuline armastus. Ja nüüd rikkus Roger taas valju puuksuga õhku.
„Oi, see on hoopis muumia, kes pahandusi teeb,“ ütles Andrei imestunult. „Järelikult on ta elus ja tal peab olema pass.“
„Topis laseb vahel tema sisse kogunevat õhku välja,“ selgitasin. „See on loomulik protsess.“
Sõnagi lausumata läks Andrei koridori. Ma tõmbasin hinge, haarasin plastkoti juustu-kalkuniliha-kohupiima-hapukoorega, toppisin selle padja alla, vajusin selili selle peale ja jäin vagusi. Kõrvu ulatus piiksumine, siis kostis tolliametniku vaikne hääl:
„Nikolai, mul on nõu vaja. Vip-vagunis on naisterahvas, venemaalane, tal on seatopis. See on imelik, soe, hingab, peeretab, kuid käitub nagu surnu. Ei, ma pole midagi joonud. Siga lamab, ei liiguta, reisija raputab teda, ta on vakka. Ei, ei ole sink ega vorst, tal on kasukas seljas. Mitte sea oma, pigem nagu koeral või lambal, lokkis karvaga. Ei, ma ei söönud seeni, mida Olja eile korjas. See ei ole siga, kellel on palitu seljas, see ei käi ära, see on seda tüüpi nagu nahk. Sa oled ehk ise Nina ööpäevast kapsasuppi lürpinud ja nüüd ei suuda aru saada, mida sulle räägitakse? See on topis! Seda ütleb see naisterahvas. Patareidega! Kohe küsin.“
Andrei vaatas kupee uksest sisse.
„Kelle toode see teie siga on? Kes selle teinud on?“
„Inimene,“ vastasin naeratades. „Taksidermist.“
„Mis riigis? Saksamaal? USAs? Prantsusmaal?“
„Venemaal,“ täpsustasin ma. „Ainult meie inimesed suudavad tõelise šedöövri valmis teha.“
Andrei kadus taas silmapiirilt. Hetk hiljem kuulsin, kuidas ta jätkab vaikset vestlust:
„Nikolai! Kult on Venemaa päritolu. Taksist on selle valmis teinud. Kust mina tean! Ehk on sohvril selline idiootlik hobi. Kohe!“
Tolliametnik tuli jälle kupeesse.
„Täpsustage sea surma-aastat.“
„Ühe tuhande kaheksasaja üheksakümnes,“ pahvatasin välja esimese pähe tulnud arvu.
„Antikvariaat!“ juubeldas mees. „Esitage dokumendid, mis lubavad muinsusesemeid välja viia.“
Pilgutasin silmi ja taipasin kohe, mida pean ütlema.
„Millest te räägite? Kas siis tuhande üheksasaja kaheksakümnes aasta on muinsus? Issand! Te vihjate, et mina olen vanaeit Izergil3?“
„Kust see vanaeit pärit on?“ Andrei ei taibanud midagi. „Mis linnast? Jergilist? Vanaema sõidab koos teiega? Kutsuge ta siia! Tolliülevaatuse ajal peavad reisijad oma kohal olema.“
„Ma reisin üksinda,“ kinnitasin ma.
„Vanaeit Jergilist on teie naaber?“ ei jätnud Andrei järele.
„Ta on ammu surnud,“ ütlesin ohates.
„Ta on teil samamoodi topisena kaasas?“ Ohvitser muutus valvsaks. „Näidake muumia ette.“
„Andke andeks, ma lihtsalt tegin ebaõnnestunult nalja,“ pomisesin.
„Mis aastal on siga valmistatud?“ küsis Andrei mornilt. „Täpsustage aeglaselt ja selgelt.“
„Tuhande üheksasaja kaheksakümnendal,“ kordasin.
Ülevaataja lipsas koridori.
„Nikolai! Kult on meie kaasaegne. Selge.“
Kostsid rasked sammud, kõrvalkupee ukse kriuksatus ja Andrei bassihääl:
„Kas alkoholi, sigarette on?“
Hingasin