George keeras heli vaiksemaks. „Sa ikka tead, et järgmisel nädalal saab sul tuhat kuussada tundi täis?”
„Päriselt või?”
„Jah, päriselt. Sa oled väga head tööd teinud, Nicko. Siis ma aitan sul elektrikusertifikaadi saada. Õpipoisiaeg on läbi, elektrike ametiliit võtab su kohe vastu. Sinust saab päris elektrik. Mis sa selle kohta ütled?”
George Samuel kõhistas naerda – tema silmad tõmbusid taas kitsasteks piludeks ja Nikola pidi vägisi naeratama. Jah, ta pidi lausa laialt naerma. George Samuel naerust pime – Nikola varsti elektrik. Need käisid kokku. Ta saab päris töö. Päris tõelise palga.
Kes oleks seda pooleteist aasta eest uskunud? Kui ta pärast plahvatust intensiivis oli, kui Linda muretses end poolsurnuks, et poeg on teel valesse suunda. Kes oleks arvanud, et elu võib ilus olla?
Kes oleks arvanud, et see võib olla tõeliselt ilus?
Kõik olid tema üle uhked. Teddy, kes oli talle korteri välja ajanud, patsutas talle igal kohtumisel õlale: „Nicko, tore, et sa minu jälgedes ei käi.” Vanaisa üritas ikka veel teda kirikusse kaasa saada, aga üksnes naeris Nikola keeldumise peale. „Ikkagi oled sa õigel teel, moje malo zlato. Vanaema oleks õnnest nutnud.” Isegi Spillersboda noortekoloonia juht oli helistanud ja uude ellu astumise puhul õnnitlenud, otsekui oleks Nikola lotopiletil kolm miljoninumbrit välja kraapinud.
Aga kõige õnnelikum oli ema Linda.
„Tead, mis minu meelest eriti ilus,” ütles ta kord kevadel, kui Nikola käis veel õhtukoolis ja sai hindeid. Nad jalutasid mööda kanali äärt ja Nikola vaatas Södertälje keskuse poole. Linnud sädistasid nagu segased ja kruusasel kõnniteel vedelesid koerajunnid.
„Et ma vana elu seljataha jätsin?” pakkus ta.
„Ei, mitte see. Kõige ilusam on see, et muutus on võimalik. Ausõna, ma muretsesin, kui sa Spillersbodas istusid, ja veel hullem oli pärast vahistamist ja plahvatust. Aga nüüd on see tõestust leidnud. Inimesed võivad muutuda.”
Lindal oli solaariumipäevitus ja tema Ray-Bani päikeseprillid varjasid poolt nägu. Kuid Nikola kuulis ta värisevast häälest, et võib-olla poetas ta seal prillide taga pisaragi.
„Tead, Nicko, sa ei pea kunagi enam arvama, et sa pead kellekski saama, et sa pead püüdlema staatuse ja sihukeste asjade poole,” ütles ema ja tegi kunstliku pausi. „Sest sa oled juba keegi.”
Nad peatusid ühe pargipingi juures. Nikola pöördus tema poole. Emal oli Houdini-fliis seljas ja mingisugused matkapüksid jalas, need ei sobinud päevituse ja prillidega. Keha: vabaõhusvensson. Pea: saatuslik naine on linna peale lahti lastud. Ähh, las see viimane jääb – nii ei mõelda oma emast.
Maapind pingi all oli kaetud seemnekestadega. Albuzur – päevalilleseemned. Nikola ise oli nende suur fänn. Siin oli keegi ammu enne neid istunud ja filosofeerinud. Nikola võttis istet. „Järgmise nädala neljapäeval on mul rootsi keele eksam ja ma pean kirjandi esitama.”
„Põnev. Millest kirjand on?”
„„Krahv Monte Cristost”. Oled sa lugenud?”
„Ei ole.”
„See on üks vanaisa lemmikuid.”
„Kujutan ette. Tema on ju kõva lugeja. Aga ma tean, et kõik läheb hästi.”
Nikola mõtles taas vanaisale. Tõeline raamatukoi: lugemisgeenius Belgradist, kes oli õpetanud juba kuueaastasele Nikolale tähtede võlujõudu, istus ta voodiserval ja käis läbi vanu häid teoseid. „Aarete saar”, „20 000 ljööd vee all”, „Saladuslik saar”.
Samal ajal oli vanaisa üles kasvatanud onu Teddy – ühe Stockholmi lõunaosa omaaegse legendi. Nikola ei saanud pilti kokku.
Chamoni Audi A7 oli pargitud ehitusmasinate vahele poolelioleva ostukeskuse juurde. Nagu alati: sõbra trahvikviitungite kogu oli paksem kui Escobari rahapakk. Aga Chamonit see ei huvitanud – auto ei olnud tema nimel. Nii ei tehtud kunagi. Vorsprung durch Technik, või nagu Chamon ikka ütles: „Eelis tänu Babsole” – nii kutsuti tüüpi, kellele kuulus Södertäljes üle neljasaja auto.
Oli neljapäev, aga järgmine päev oli Nikolal vaba. Teisisõnu: algas nädalavahetus. George Samuel oli nõustunud Nikola juba pool kolm vabaks laskma. Esmaspäeval pidid nad taas kohtuma nagu ikka.
Chamon käivitas mootori. „Oled sa kuulnud, et Audi laseb välja uue vinge mudeli, Q8?”
„Jah, ma olen lugenud. Tuleb veel V8-mootoriga. Aga kas sa endale uut Lexust, LS-i ei ole mõelnud soetada?”
Chamon vahtis talle otsa. „Nalja teed või? Ma olen Södertäljest. Ma sõidan ainult Saksa autodega.”
Nagu paistis, läks Chamonil hästi ja auto oli alati kõige selgem tõend sellest. Siis tuli kell, siis muud ehted, siis puhkusekoht. See, kus ja kuidas sa elad, polnud kellegi asi. Nad ei rääkinud kunagi sellest, kust Chamon oma papi sai – olgugi et Nikola teadis, et ta müüb kriitvalgetele südalinnanoortele nende eriti metsikutes peentes klubides aineid. Sellest ei räägitud isegi parima sõbraga – eriti veel siis, kui sa ise pole osa Elust. Nikola võis vahel tagasi igatseda, tagasi selle juurde, mis tal kunagi oli. Tagasi vabaduse, tagasi kontrollimatu juurde.
Nad sõitsid tema juurde koju, vaatasid teist korda üle mõned „Narcosi” osad: eriti meeldis neile, kuidas Escobar inspekteeris Medellíni kokaiinitehaseid.
Nad läksid keskusesse ja ostsid kebabi. Chamon otsis välja paar grammi savu, mille nad Nikola vesipiibus ära tõmbasid. Nikolal oli neid lõõgastushetki tarvis: pärast seda, kui ta plahvatuses viga sai, oli temas miski muutunud, isegi kui ta ei osanud seda täpselt sõnastada.
Tema ja Chamon itsitasid. Kuulasid muusikat. Naaldusid diivani seljatoele ja ajasid lihtsalt juttu.
Paari tunni pärast tõstis Chamon pilgu. „Nicko, kas sa jumalat usud?”
„Ei, tegelikult mitte.” Järjekordne Chamoni-häma. „Ma usun saatust. Ja oma dachri’t.”
Chamon ei muianud. „Kas sa usud jumalat või ei?”
„No kurat, vend, ma ei tea.”
Chamon tõmbas piibust mahvi, suudles seejärel suurt kuldset risti, mis rippus veel jämedama keti küljes tema kaelas. „Mina usun.”
„Mispärast?”
Sõbra silmad läikisid. „Sest peale selle siin peab olema ka midagi muud.”
„Mis mõttes selle siin?”
„Vennas, ma ei maga öösiti silmatäitki. Ronin iga veerand tunni tagant voodist välja ja piilun kardina tagant. Kui ma kuulen enda selja taga tänaval mingit heli, viskan pikali maha. Niipea kui ma näen parklas tundmatut autot, hakkab mul kõht valutama. Kurat, ma saan niimoodi maohaavad.”
„Aga sa oled vaba. Sa ei pea iga päev kell viis üles ärkama nagu mina.”
„Kurat teab, võib-olla sul polegi kõige sitem elu. Raske seletada, aga vahel ma mõtlen et ma ei viitsi rohkem, et mul on kogu sellest jamast kõrini, et mul ei ole enam pauerit. Kas sa tead, kui paljud on siin viimaste aastate jooksul maha löödud? Tead, kui palju vendi on kadunud? Ja neil, kes otsustavad, on sellest savi. Hoorakari, ma ütlen. Ma tahaksin millalgi midagi muud teha. No näiteks reisida. Või muusikaga katsetada või nii. Saad aru, mida ma mõtlen?”
„Muusikaga?” Nikola ei tundnud sõpra ära: tahaksin millalgi midagi muud teha – kõlas rohkem nagu ema jutt, mitte Chamoni oma.
„No ma tahaksin mingit pilli mängima õppida. Mõnda aega tagusin jalgpalli, aga ema ütles kogu aeg, et tegelikult oli mul muusikaannet, et kui ma korra mingit meloodiat kuulsin, võisin seda hiljem täpselt järele laulda. Ta ütles, et ma olin musikaalne, või kuidas iganes see sõna on. Aga dachri, nüüdsel ajal kepivad mu aju ainult pollarid ja kellajad, nii et ma