LOUISE: „Ahah, nii et as usual. Muuseas, ma rääkisin täna Isabelle’iga ja see ajas mu täitsa endast välja. Tead, mida nad teevad?”
HUGO: „Ei.”
LOUISE: „Nad lasevad Stacekil nende juures remonti teha.”
HUGO: „Väga tore, ta tuleb ju meile ka.”
LOUISE: „Just täpselt, aga nad kujutavad ette, et nende juurde läheb ta varem. Ja nad teevad kogu korteri puhtaks ja teevad kõik ümber, tutti banutti, Isabelle lobises pool tundi Dornbrachti kraanidest, Kvänumi köögist, Gaggenau pliitidest, paekivist esikus ja lakke süvistatud kohtvalgustitest.”
HUGO: „Good for them, peaasi, et see nüüd ei jookse kokku selle ajaga, millal meie mõtlesime oma asjaga alustada.”
LOUISE: „Oma asjaga, oma asjaga. Hugo, meie asi pole üldse mingi asi nendega võrreldes. Meie ju vahetame ainult köögi välja ja laseme magamistoa ära värvida. Meie asi on ju vaene säästuvariant, odav nali. Minu meelest me peaksime vannitoa ka ümber ehitama ja vähemalt elektri uuesti vedama. Muidu on ju piinlik. Teised kõik teevad täisremondi ja meie nakitseme ainult natuke köögi tööpinda.”
HUGO: „Kõik teised ei tee täisremonti.”
LOUISE: „Aga Isabelle ja Anders teevad täisremondi, ja sa tead, et Ebba ja Pierre remontisid oma maja eelmisel aastal üleni ära, tegid isegi juurdeehituse, ning Anna ja Carl-Johan on lasknud kogu oma Londoni korteri korda teha. Nii et jah, kõik teised teevad kogu kupatuse. Peale meie.”
HUGO: „Aga meie vannituba on ju super. Miks me peaksime seda ümber ehitama? Eelmised omanikud remontisid seda ju kahe aasta eest. Vahetasid kõik välja, iga viimase kui kahhelplaadi.”
LOUISE: „Kuuled ise, see on juba kaks aastat vana. Nüüd on kaks tuhat viis ja ma vihkan neid terrakotavärvi plaate. Ja tualetipotti keset põrandat. Kellelgi pole enam sellist potti, see peab olema seina sisse integreeritud, sama hästi võib juba kuivkemmerg olla.”
HUGO: „Aga minu meelest peaksime natuke ootama, korter oli juba niigi kallis.”
LOUISE: „Hugo …”
HUGO: „Jah?”
LOUISE: „Mul on meie kodu pärast häbi.”
HUGO: „Tussuke, jäta nüüd …”
LOUISE: „Ei. Mul on piinlik. Ma ei taha kedagi koju kutsudagi, kuni meil näeb siin välja nagu mingis IKEA-kataloogis. Head ööd.”
TELEFONIKÕNE 2
Kellele: Carl Trolle (sõber)
Kellelt: Hugo Pederson Kuupäev: 23. september 2005
Kellaaeg: 22.42
HUGO: „Hei, vana, mina olen.”
CARL: „Näen jah. Mis teed?”
HUGO: „Asju.”
CARL: „Mhm.”
HUGO: „Töötan siin öösel.”
CARL: „Sa ju armastad öötööd. Mina olen kodus.”
HUGO: „Ma ei kavatse niisama istuda ja oodata, vaeva tuleb näha.
Aga sa olid täna ainult pool päeva või?”
CARL: „Hahaa, hea mees ikka. Fredrika on töökaaslastega Teatergrillenis söömas, nii et eks temal ole lõbu laialt, aga mina …”
HUGO: „Küllap sina teed seda, mida sa kõige paremini oskad. Hõõrud peopesa.”
CARL: „Kuule ausõna, kas sa Porn Hubi oled näinud, täitsa uskumatu sait, igasugu asju leiab ikka.”
HUGO: „Mis sa ütlesid, mis selle nimi on?”
CARL: „Porn Hub.”
HUGO: „Uurin järele.”
CARL: „Kohe praegu tööl või?”
HUGO: „Ei, ega ma sinuks ei ole.”
CARL: „Tegime muuseas ühele korterile pakkumise.”
HUGO: „Päriselt või? Kus kohas?”
CARL: „Kommendörsgatan. Sada seitsekümmend ruutu.”
HUGO: „Mis selle eest tahetakse?”
CARL: „Kuuskümmend viis tuhat ruudust. Haiged hinnad siin linnas.”
HUGO: „Kas te peate sellega midagi tegema ka?”
CARL: „Loomulikult. Fredrika tahab kõik tühjaks teha, avatud planeering, vannitubades Carrara, valge ja värske ja nii edasi. Tegelikult päris lahe.”
HUGO: „Ah soo.”
CARL: „Aga me ju veel ei tea, kas me saame selle.”
HUGO: „Ega jah. Nii et siis teeksite korraliku remondi?”
CARL: „Muidugi, just ütlesin. Muud ei jää ju üle. Tahad ju ise ikka endale kodu teha, eks ole. Ei taha ju kolida kellegi teise maailma. Nii et ma saan Fredrikast jumalast aru. Nüüdsel ajal on minu meelest lausa piinlik, kui sa remonti ei tee. Me ei ela ju üürikorteris.”
HUGO: „No seda muidugi.”
CARL: „Just nimelt.”
HUGO: „Ma pean nüüd edasi laskma. Kuuleme, vana.”
CARL: „Tšau.”
5
Garaaži kohal oli silt: Autopesu, salongipuhastus – City & Söderort. Kõrval lehvivatel vimplitel oli kiri: „Uskumatud hinnad, rendiauto võimalus.”
Teddy istus ees Dejani kõrval ja tagaistmel oli Dejani koer, The Mauler. Siin ei olnud nad ei kvaliteetse autopesu ega uskumatute hindade pärast, isegi kui Dejanil oli tõesti uus masin: Tesla Model X. Kui Dejan rääkis, et tellis endale Tesla, ei uskunud Teddy teda. „Mis sa oled veel vanuigi roheliseks hakanud või?” Dejani nägu jäi liikumatuks. „Oota, kuni proovida saad.” Mõnel teemal ei saanud Dejaniga nalja teha: üks selline teema oli ta koer, teine oli tema autod.
Ja sõbral oli auto kohta õigus, isegi kui see nägi välja nagu ülekasvanud Peugeot. Tesla tundus seest nii high tech, et meenutas rohkem tahvelarvutit kui autot. Kotkatiivad ehk tavakeeles tagauksed avanesid otse üles nagu SLR-mersul, aga vahe oli selles, et see siin oli neljarattaveoga hiigelauto, mis ei võtnud tilkagi bensiini. Aga kõige hullumeelsem oli puuteekraani valik Ludicrous Speed. Elajas võttis nullist sajale kolme sekundiga – ilma käiguvahetusteta. Kõige haigem kogu sõidukogemuse juures oli vaikus – nagu oleks kuristikust alla viskunud, kõrvus üksnes tuule kohin. Teddy käsi tõusis vaistlikult käepideme juurde ukse kohal, ta tahtis millestki kinni hoida, langemiskõrgust vähendada, ja tema kõht oli millimeetri kaugusel 180-kraadisest pöördest. Dejan aga karjus valjusti: „Juhhuuu!”
Kui nad Flemingsbergi juures pidurdasid, selgitas sõber: „Nad ütlevad, et see on suurem kui gravitatsioonikonstant, selles tibukeses on meil ühesõnaga suurem kiirendus kui lennukist välja kukkudes.”
Teddy noogutas, neelatas – see selgitaski tema iiveldustunnet. „Võibolla saab minust ka veel keskkonnasõber,” ütles ta ja nõjatas pea vastu peatuge. „Kui ma seda endale lubada saan.”
Ta lootis, et Dejan võtab tagasiteel pisut rahulikumalt.
Dejani autot poleks kitsast garaaživäravast sissegi saanud, aga ta oli siin teise asja pärast. Ja Teddy oli kaasas sel lihtsal põhjusel, et sellist äri, mis Dejanil plaanis oli, ei aetud üksi, isegi Dejan ei ajanud. Teddy oli oma sõbra backup. Tema elukindlustus. Tema langevari. Just seda tüüpi Dejani-töid ei pidanudki tööbüroo Isa Teddyle sobilikuks. Ta sai naisest aru. Aga mis tal üle jääb?
Nad helistasid garaaživärava metallukse taga. Väljas oli just pimedaks läinud, kuigi kell oli alles kolm. Kellasumin kostis valjusti: ukseluku klõpsu nad peaaegu ei kuulnudki –