Tegelikult ei olnud see enam Adani probleem. Kuigi Surri näeb kogu lugu arvatavasti teisiti.
Siis kuulis ta midagi. Esikust kostis heli.
Ei, see kostis koridorist, ukse tagant. Ta kuulis väljast hääli.
Enne kui Adan jõudis järele mõelda, ragises lukk. Mida MUNNI – keegi tuli korterisse. Ta kustutas elutoas tule.
Nüüd kuulis ta kedagi esikus rääkimas. Üht naist ja üht meest. Võib-olla peaks ta lihtsalt välja astuma ja nad maha lööma, kes iganes nad on. Aga ei – ta ei ole selline nagu Surri. Ta ei teinud märga tööd.
Ta puges diivani taha peitu.
Hääled muutusid selgemaks. Naine rääkis kellestki, kelle nimi oli Billie. Mees pobises midagi mingist peost. „Kohe algab pidu.”
Adan lebas vaikselt, üritas end rahulikuks sundida. Ta peaks tagasi Hamburgi sõitma ja selle BMW-ärika omaenda kätega maha tapma – kõik see oli tema süü.
Siis kuulis ta, kuidas taas käis uks, vahemaa järgi arvestades võis see olla tualetiuks. Ehk avanes nüüd tema võimalus. Nüüd kuulis ta ainult tüdruku häält, see ümises mingit laulujuppi. Kutt oli ilmselt tualetis. Kostis, nagu tüdruk tuleks elutuppa. Siis tekkis vaikus. Adan isegi ei hinganud, üritas ainult kuulata. Vaiksed sammud. Hingetõmbed. Siis taas sammud, ühe magamistoa poole.
Nüüd.
Ta tõusis püsti: elutuba oli tühi. Ta astus kahe pika sammuga rõduukse juurde. Enam ta ei mõelnud, ei arutlenud. Ainult tegutses. Tõmbas ukse lahti. Ei vaadanud selja taha. Astus rõdule. Sulges enda taga ukse. Ahmis sisse värsket õhku.
Ta hüppas üle piirde alla.
Ta viskus alla. Ei, kukkus.
Nagu Surri ronimispuult.
Pimedus tundus turvaline, aga väljas oli liiga külm. Kummikindad olid paberõhukesed.
Adan nõjatus vastu puud. Ta üritas paremale jalale mitte toetuda. Ta oli endale kukkudes korralikult liiga teinud – raisk, võib-olla oli jalaluu puruks. Ikkagi ei tahtnud ta siit ära minna. Redel oli tema ees maas: ta oli selle kaasa lohistanud ja üle lume eemale liibanud. Surri läheb peast segi, kui kuuleb, et Adan ei leidnudki midagi. Samas: see peab ju olema Surri enda mees, kes on teda alt tõmmanud. Adan otsis korralikult.
Nüüdseks oli ta neli tundi niimoodi seisnud. Lihtsalt oodanud. Lootnud, et jalavalu annab järele. Korteris põles tuli. Seintel liikusid imelikku värvi valgusvihud ja aeg-ajalt avanevast rõduuksest tümpsus välja muusika. Sees oli hullult palju rahvast – nad paistsid akendest nagu ähmased taustatantsijad kusagil talendisaates.
Millalgi peaksid ju seal pidutsevad idioodid lahkuma, või vähemalt magama minema. Millalgi saavad krõpsud ja dipikaste otsa. Siis ajab ta redeli püsti ja läheb uuesti sisse. Otsib pleissi veel kord läbi.
Tervet ööd ta siin seista ei saa – jalg oli liiga valus, aga natukene veel.
Tegelikult ei olnud ta mingi sõjamees.
Aga oodata ta oskas.
Üheksateist inimest pidutses väikeses elutoas, aga kutsutuid oli veel kaks korda rohkem. Roksana tahtis, et sel õhtul läheks tõepoolest kitsaks – tema ja Z-i sissekolimispeol. Ta lootis, et teiste arvates on see hea võimalus pidu panna. Nad ju ikka tulevad?
Young Thugi biidid kaikusid kõlarisüsteemist, mis ta oli Billie käest laenuks saanud ja mille Z oli ühendanud oma telefoni SoundCloudiga. Thuggy tegi oma tööd – tema uimane halisev hääl meloodilises riddimräpis. Samal ajal oli see tervet keha haarav elamus, sukeldumine sooja, veidralt sätendavasse stiilide ja helide merre. Roksana heitis taas pilgu ümberringi: kas teistele meeldis muusika? Oli neil tore? Kas meeleolu oli lahe?
Külalised olid oma joogid kaasa toonud. Vahuveinipudelid seisid diivanilaual reas. Roksana oli seda Messengeri-kutses otsesõnu palunud: Bring bubbles! Roksana & Z pakuvad muusikat, pidu ja suupisteid. Ta lootis, et sõnumi toon polnud liiga reibas.
Suupisted koosnesid enamjaolt maapähklitest ja krõpsust, aga Roksana oli hapukoorele trühvliõli lisanud ja kõik ütlesid, et see oli kõige maitsvam dipikaste, mida nad kunagi saanud olid. Ent suupisted polnud kõige olulisemad – põhirõhk oli peol ja peo tegi muusika. Kõlarid, lugude valik, miksimine. Z oli isegi korraldanud suitsumasina ja väikese laser-show. Nad polnud jõudnud veel pilte ega plakateid üles panna, nii et see sobis oivaliselt, valget seina sai väga hästi ära kasutada. Ning irooniline suits hõljus diivani ümber nagu pilvevaip. Roksanale tundus, nagu ta oleks klubis, aga mingis eriti eksklusiivses klubis. Ainus erinevus oli see, et siin ei olnud DJ-pulti ja et need, kes alles nüüd tulid, pidid sumpama läbi esikus jalast võetud Roshe Runside ja retrohõnguliste Vanside. Z oli peale käinud, et jalanõud tuleb jalast võtta. „Kui me seda koos teeme, peame hilisemat koristamist minimeerima. Sest koristamine pole üldse minu teema. Olen ma juba öelnud?”
Roksana ei teadnud, mida Z oli öelnud ja mida mitte – neil polnud tegelikult plaaniski olnud kokku kolida. Aga nad peaksid omavahel siiski toime tulema. Z oli hea inimene.
Roksana vaatas Instat ja Snapchati, kas keegi on sinna peost pilte pannud, aga ei, seni polnud sündmus veel toast välja jõudnud. Kulla külalised, mõtles ta, teile ju ikka meeldib see pidu? Kas te ei võiks tantsida, natukenegi, kas või mõned teie seast? Ja pilte teha.
Korter oli üsna suur, 52 ruutmeetrit, aga see asus Akallas Nystadsgatanil, kaugel nii südalinnast kui Södertörni kõrgkoolist, kus Roksana õppis. Ent Roksanal ei olnud valikut. Ta oli üürinud Billie käest üht tuba Hornstullis Verkstadsgatanil, aga siis muutus Billie metroseksuaaliks ja soovis, et kolm tema partnerit korraga tema juures elaks. Z pani ette, et linnaosa ristitaks ümber Pornstulliks. Aga Roksana jaoks ei olnud see nali, talle ei jäänud seal lihtsalt kohta – lisaks ei kannatanud ta seda, et üks kuttidest mängis päevad otsa Billie kõlaritest Danny Saucedot, kusjuures täitsa tõsiselt. Samal nädalal tõsteti Z oma üürikorterist välja. Z oli maganud kolm päeva vanaema juures diivanil ja oli nanomillimeetri kaugusel tõsisest närvivapustusest.
Roksana seisis Z-i ja Billie vahel. Nende ümber liikusid külalised. Mõned isegi õõtsusid pisut muusika taktis. Roksana ei tahtnud neid päris avalikult jälgida, see oleks liiga ilmne. Ta kontrollis uuesti Instat ja Snapchati. Võib-olla arvas keegi, et ta on igav, kui ta seal oma sõbrannadega seisab, võib-olla arvasid ta sõbrannad, et ta on mõttetu, kui ainult nende juures on.
Õhtu auks olid tal juuksed üles pandud ja jalas uued hõbedased Birkenstockid. Muidu kandis ta tavalisi siniseid teksaseid ja valget T-särki, mis ta oli kodunt ema ja isa juurest leidnud. Billie mõnikord vingus, aga Roksana seisis oma standardstiili eest, tema eeskujud olid George Constanza ja praktiliselt kõik sarjast „Beverly Hills, 90210”. Kõik kokku oli maksahaak trendidele ja põgusatele moeideaalidele.
Billie oli heas tujus – see oli hea märk. Sõbrannal olid jalas Adidase püksid, seljas suur pikkade käistega T-särk, kaelas nahkehe ja roosadel juustel pehme Gucci-nokats. Käekarvad oli ta samuti roosaks tooninud – „teie auks”, nagu ta ütles. Raske oli ette kujutada, et ta hakkab paari päeva pärast ülikoolis juurat õppima. Roksanal oli hea meel, et Billie oli kõik oma tüdruk- ja poiss-sõbrad koju jätnud – siis tundis ta end vabamalt. Ta oli Roksana vanim ja küllap ka parim sõber, kuid pärast viimase aja pööriseid ei osanud ta nende suhet enam õieti määratleda.
Billie võttis sigaretipaki. „Kuidas te selle värgiga teete? Kas ma pean rõdule minema või võib sees tõmmata?”
Z tõstis uuesti pea. „Mida kuradit. Suits jääb kardinatesse ja voodiriietesse. Me oleme Roksyga sellest rääkinud.”
Billie pööritas silmi. „Aga teil ei ole ju kardinaid.”
Z ei andnud järele. „Vahet pole. Sees suitsetamine on nõme.”
„Siia tuleb siis mingi mahekoht või?”
Roksana itsitas. „Midagi sinnapoole, igatahes