Täispööre. Fern Michaels

pilku heites piidles ta sealt paistvat ähmast kujutist. Ta kunagi pikad ja läikivad tumedad juuksed olid nüüd igas suunas sorakil. Ta nägu tundus väsinud ja aukus. Soengumoed ja välimus polnud viimasel kümnel aastal olnud just ta põhiline mure.

      Roostes sildiniru teatas, et Sweetwateri saarel elas kaks tuhat elanikku. Casey vaatas väikest kaunist saart enda ümber. Ta pidi valmistuma kohtumiseks, mida ta oli hakanud pelgama. Külaskäiguks, mis loodetavasti heidab valgust ta minevikule. Minevikule, mida ta mäletas üksnes pleekinu ja hallina. Kohtumiseks naisega, kes teadis vastuseid. Ometi, kui minevik näitab tulevikku, ei olnud Casey kindel, kuidas ta sellelt tõrksalt naiselt vastused kätte saab. Või, mõtiskles ta, kui ta leiabki viisi, kuidas ema rääkima panna, siis oli ta kindel, et need vastused ei tule vabalt, sest ema polnud kunagi tahtnud Casey minevikust rääkida. Casey oli olnud ka omadega liiga sassis, et sellest hoolida. Kuid see oli tookord.

      Ta jalutas mööda päikesepaistelist tänavat, arvates, et poed on ilmselt tänaseks suletud. Kõnniteedel polnud ühtegi poodlejat. Lapsed olid arvatavasti luku taha pandud ja kõik need, kes oleksid võinud trotsida augustipäikest, pidasid seda liiga kuumaks. Või, mõtles ta, olid niisuguse suurusega linnas kõik ootel, hiilisid oma pitskardinate taga ja lehvitasid endale tuult, lootuses näha midagi huvitavat. Kui nad aeg-ajalt pilgu läbi esivanematelt päritud kardinate heidavad, näevad nad peagi midagi, mida on oodanud. Casey noomis ennast mõttes. Need inimesed ei oota teda. Nad on ilmselt kodus ja hoolitsevad pereliikmete eest. Mida ta üldse oodanud oli? Paraadi? Sweetwateri kuulsaima vangi, hullu tüdruku vabanemise puhul?

      Kitsast tänavat ääristasid poekesed. Mõned asusid vanemates majades, teised olid moodsa ilmega, samas tundus nende uus väljanägemine vanamoelise linnakese jaoks kohatu. Bentley kinnisvarabüroo klaasuksi valvasid savipotid kurerehadega. Selline kaitse on potentsiaalsele sissetungijale küll nali.

      Korstnast tulev prosoopiselõhn pani Casey suu vett jooksma. Suutmata ahvatlusele vastu panna, ruttas ta mööda kõnniteed edasi, grillimislõhn teejuhiks. Ületanud peatänava ja Sweet Way ristmiku, läks ta lõhna jälgedes Suure Ali grillbaarini. Suurte tähtedega kiri ütles: Lõunaosariikide parim BBQ. Astuge sisse, maitske head-paremat.

      Kui lõhn pole petlik, arvas Casey, et nüüd saab ta küll elu parima roa.

      Heitnud pilgu oma kleidile, mõistis ta, et tuleks siiski riideid vahetada, enne kui restorani sisse astuda saab. Rõivapoodi otsides laskis ta pilgul üle tänava libiseda ja märkas eemal silti Haygoodi rõivakauplus. Oleks pidanud ikka Sandra ära ootama, et too talle teised riided tooks. Aga tol hetkel polnud tal mõttes muud kui ainult Varjupaigast lahkumine. Hetkel aga soovis ta vaid üht lihtsat kleiti. Nälg muudkui näpistas kõhtu.

      Ta pöördus tagasi peatänavale ja jalutas põhja poole, kuni leidis poe. Casey peatus Haygoodi kaupluse ees ja uudistas vaateakent. Seal oli rinnaka mannekeeni seljas erksavärviline lilleline kleit, mis lausa kutsus teda sisenema ja ütles et ka tema võiks sellist kleiti kanda. Casey kahtles, kas see tema seljas oleks nii väljakutsuv kui mannekeenil, kelle nibud näisid ebanormaalselt suured. Kuid ta kujutas ette, et see oligi ahvatluseks. Kindlasti ostavad mehed selliseid riideid oma armsamatele, lootes et nood täidavad kleidi ülaosa sama hästi kui see kipsitükk siin vaateaknal. Ta silmitses kleiti veel korra, enne kui kauplusesse sisse astus. Huvitav, kas ta on kunagi mõne mehe pärast nii seksikaid riideid kandnud. Tema puhul küll poisi pärast, sest vaimuhaiglasse sulgemise aegu oli ta olnud ju vaid kaheksateistkümnene.

      Hakanud juba vaateakna eest ära astuma, jäi ta seisma. Toonitud klaasil jäi talle silma vari. Kaks naist seisid tema taga, pead koos, ja sosistasid.

      Üks naistest oli pikk ja kõhn ning osutas oma küünisetaolise sõrmega tema poole. Casey tardus paigale ja seisis hästi vaikselt, lootes, et naised lähevad ära. Ta jätkas vaateaknale väljapandud kauba uudistamist, kuni silmad hakkasid vett jooksma. Casey pingutas, et kuulda naiste summutatud sosinat.

      „Tean kindlalt, et see on tema, Cora. Evie rääkis mulle. Ema kohta ei tundunud Evie küll oma ammu kaotatud tütre tagasituleku üle kuigi õnnelik olevat. Ütles, et vajab ettevalmistusteks rohkem aega. Tal on ju olnud vaid kümme aastat!“

      Casey tundis, kuidas kõhna naise pilk ta selja sisse augu põletab.

      „Noh, ma ütlen, et kes kord on hull, jääb alati hulluks. Olen alati teadnud, et see pere lõpetab veel halvasti. Ja vaata seda Eviet, nii tähtsust täis nüüd, kui vaese vana Johni lõksu püüdis ja endaga abielluma sundis. Aga ajalugu veel näitab, et mul on õigus, oota ainult.“