„Casey, kas sa ei ütlegi midagi?“ Kyle sirutas käe ja tõmbas ta ukse juurest eemale.
„Ma olen vapustatud. Ma ei oska midagi öelda,“ kordas Casey.
„Vaata, ema, ma ju rääkisin. Sul pole vaja mitte midagi teha, kullake. Las ema korraldab kõik ära ja meist räägib kogu Sweetwater.“
„Aga Kyle, ma mõtlesin, et me…“ Casey tundis, kuidas süda peksis. Pelgalt mõte tema emast ja Fiona Wallace’ist ühes toas oli tappev. Pulmi poleks mõtet planeeridagi, selle asemel tulevad tema matused.
„Ära sellega oma kena väikest pead vaeva. Jäta kõik ema hoolde. Sinul jääb vaid valida, mis värvi tuleb pulmatordi glasuur.“
Kyle pöördus ema poole. „Las me räägime hetke omavahel, siis tulen sisse ja võime enne magamaminekut koos ühe napsu võtta.“
Fiona noogutas. „Muidugi, kullake. Ma pean sinu emaga rääkima, Casey. Helistan talle mingil ajal.“ Casey noogutas. Ta ei teadnud, mida muud teha. Fiona ja tema ema ühes ruumis, see tähendas katastroofi.
„Mis sa mõtled? Oled üllatunud? Sinust hakkab rääkima kogu linn. Ära muretse mitte millegi pärast, ema korraldab kõik. Ta on sellistes asjades väga osav. Pealegi on sul siis rohkem aega mõelda, kuidas sina ja mina saame…“
„Jumal küll, Kyle! Kas sa tõesti millestki muust ei mõtle?“ Järsku tõusid pinnale kõik Casey varasemad kahtlused. Kas ta tõesti suudab seda kõike läbi teha? Võib-olla peaks ta Kyle’ile tõtt rääkima. Kas noormees tahab siis veel temaga abielluda?
Kyle viis ta kiiresti kõrvale, esiuksest eemale.
Hoides teda enda vastas, pani noormees käed ta tuharatele ja pigistas neid, tõmmates teda oma alakeha vastu. Casey tundis paisunud riista ja kangestus.
„Nii ongi, kui ma sinu läheduses viibin.“ Kyle hõõrus end jätkuvalt tema vastu, ise samal ajal ta kaela suudeldes.
„Jäta!“ Ta püüdis noormeest eemale lükata, kuid too hoidis käed ees, nii et Casey oli kui lõksus.
„Võta vabalt, sa ei tea, millest sa ilma jääd.“ Kyle’i jutt oli õhtusöögi ajal ja järel joodud veinist veidi pudrutav. Poiss laskis ühe käe lahti ja libistas selle üle õhukese kleidiriide alt punduvate rindade.
Casey tardus. Kui ta silmad suleks, suudaks ta teeselda.
Nii kiiresti, nagu noormees oli tüdruku enda vastu tõmmanud, tõukas ta tema ka eemale. „Neetud küll, Casey, sa käitud nagu mingi kuradi neitsi. Ma tean, et sa pole seda, nii et lõpeta nüüd see jama. Mu vanemad on valmis su eest kõva raha välja käima, nii et vähim, mida sa teha saad, on anda mulle vähekegi aimu, mida ma selle kõige eest saan.“ Ta tõukas Caseyt, nii et too komistas ja pidi terrassipiirdest kinni haarama.
Šokeeritult vaatas tüdruk Kyle’ile otsa. Noormees oli laskunud korvtooli ja ta kenal näol virvendas muie.
„Mis sinusse sisse on läinud, Kyle? Miks sa niimoodi käitud?“
„Asi pole selles, mis minusse on „sisse läinud“, nagu sa ütled, kullake, vaid selles, mis minust välja ei saa.“ Noormees itsitas.
Casey tundis, et süda läheb pahaks. Ta oli arvanud, et Kyle on teistsugune, et Kyle võib pakkuda talle normaalset elu.
„Ma lähen koju ja unustan ära, et midagi sellist üldse kunagi juhtus.“ Casey astus trepist alla pimedusse. Ta pidi äsjase vahejuhtumi seljataha jätma, ei tohtinud enam selle peale mõelda. Kyle oli vaid mees ja Casey teadis, et mehel on soovid ja ihad nagu kõigil meestel. Ta oli vaid lootnud, et Kyle on temaga natuke õrnem. Ta oli noormehele öelnud, et tahab oodata, kuni nad abielus on. Siiani oli Kyle sellesse lugupidavalt suhtunud. Võib-olla aga arvas mees siiski, et Casey võlgneb talle midagi. Neiu poleks iial ta vanematelt midagi palunud, kõige vähem veel seda, et nad nende pulmad kinni maksaksid.
Casey kuulis, kuidas Kyle ta nime hüüdis, kuid ei teinud sellest välja. Ta tahtis minna koju ja peitu. Pugeda peitu oma armetusse nahka ja mõelda, mida oma eluga peale hakata. Ise alles kaheksateistkümneaastane, tundis ta end juba vana ja kulununa. Kyle oleks võinud pakkuda võimalust end noore ja muretuna tunda, kuid hetkel tal sellist tunnet polnud.
„Casey, neetud, palun vabandust.“ Otse selja taga Kyle’i samme kuuldes jäi ta seisma. Ta tundis mehe kehasoojust, kui too tema peale viskus. Nad kukkusid maha, Kyle maandus talle peale.
„Ma ütlesin palun vabandust, mida sa veel tahad?“ Casey tundis, kuidas Kyle’i riist jälle kõvastus, kui noormees oma niuded tema vastu lükkas.
Tõustes Kyle’i laialivajunud jalge vahel põlvili, vajutas Casey kannad pehme muru sisse ja tõukas ennast kiirelt eemale. Noormees jäi siruli murule. Kui Casey poleks nii väga kartnud, võinuks ta naerda. Kuid ta teadis, mis võib juhtuda, ja tal polnud tahtmist riskida.
Kyle ajas end üles, andes Caseyle võimaluse veel kaugemale taganeda. Casey tõusis püsti ja pühkis oma kõige ilusamalt kleidilt maha punakat pori ja rohuliblesid. Kleit oli rikutud.
Ta seisis pimeduses ja värises, värskelt kaevatud muld ja niidetud muru lõhnasid õhtusoojuses. Kyle vahtis teda ainiti, kuid ei lausunud sõnagi. Teades, et see on pöördehetk, kartis Casey midagi lõplikku öelda. Las Kyle ise ütleb.
Kyle astus talle sammu lähemale, käed ette sirutatud. „Mu jumal, ma ei tea, mis minuga täna õhtul on. Palun vabandust, Casey.“
Casey suutis talle ainult vastu põrnitseda. Ta tundis, kuidas kogu ta sisemus võbiseb, ja ta käed värisesid nähtavalt. Ta näppis kleidisaba, et värisemine välja ei paistaks.
„Ehk võiksime ära unustada, et selline asi üldse juhtus, Casey? Ma armastan sind.“ Kyle oli nüüd täpselt sellise kahekümneaastase välimusega, nagu oligi ta õige vanus. Kalk pilk ta silmis oli muutunud leebemaks. Kui ta hoiak oli tavaliselt tikksirge, siis nüüd oli see vabam, lõdvem, just nagu poseeriks ta tõelise lõunaosariiklasest härrasmehena.
Kyle ulatas nagu lepituseks käe. Vastu tahtmist sirutas Casey oma käed vastu. Noormees tõmbas ta oma embusesse, asetas neiu pea oma rinnale. See tundus õige. Kyle lohutas teda. Kõik muu tuleb hiljem, Caseyl oli vaid aega vaja. Ta tõstis pea ja vaatas noormehele otsa. Too võttis kahe käega ta näo ümbert ja surus oma alakeha tema vastu. Kõvasti.
„Lõpeta!“ Casey lükkas noormeest rinnust eemale, samal ajal pigistas too neiu nägu oma kahe käe vahel. Casey võitles vastu ja taganes.
„Sa kuradi lits, oota ainult.“ Lasknud ta lõua vabaks, pistis Kyle sõrmed tüdruku kleidikaelusesse ja tõmbas. Õhkõrn valge riie rebenes nagu paber.
Casey seisis paigal. Ta teadis, et nii on parem.
Järgmisena läks ta kulunud rinnahoidja. Kyle kiskus selle õlapaelad üle õlgade alla, rebis korvid laiali ja viskas need maha.
Värisevate kätega kattis tüdruk rinnad ja palvetas, et mees teda ei vägistaks.
Jumal küll, see on Kyle, mees, kellega ma abiellun.
Öine õhk oli jahe ja ajas rinnanibud kikki. Kyle’i käed asusid kivikõvaks muutunud nibude kallale. Noormees võttis kummagi nibu sõrmede vahele, näpistas, siis naeris.
Casey ei suutnud end liigutada. Ta otsekui põles, iga näpistus saatis valuhoo läbi kogu ta keha.
„Teadsin, et sul on suured rinnad.“
Casey kuulis metalliklõbinat, kui noormees tegi püksirihma lahti. Siis püksiluku.
„Põrgu küll, ära seisa siin. Sa tahad seda sama palju kui minagi.“
Casey