Jumal tänatud, täna oli Ronnie hommikuses vahetuses tööl. Tema saaks aru, et midagi on teoksil. Ronniel ei oleks silmad alkoholist juba nii klaasistunud kui emal sel hommikusel tunnil. Ka ta mõtlemine poleks nii aeglane kui emal. Ronniel oli üks eriline omadus – Casey ei saanud teda petta. Ronnie oskas teha nii, et Casey ladus kõik välja.
„Kurat küll, tüdruk! Tee kiiresti. Mul on nälg ja sina ei tohi kooli hilineda.“
Kiiruga asetas Casey elektripliidile raudpanni ja pani sellele mitu peekoniviilu. Hetkega täitus köök peekonipraadimise särina ja tõmbama jäetud kohvi aroomiga. Vispel peksis vastu kausi külgi, kui Casey lõi munad vahtu.
„Ma ei saa aru, mis sinuga lahti on, tüdruk. Sa oled nii hiline, oleksid pidanud tõusma enne, kui Ron läks. Tal on tehases raske tööpäev ees, talle oleks tulnud ka süüa anda,“ sõnas ema sigaretti pahvides.
„Vabandust, ema, ma ei teadnud.“ Casey tõmbas end küüru, nagu hoopi oodates. Kui seda ei tulnud, pööras ta end ümber, et silmitseda ema, kes istus laua taga ja suitsetas ühe sigareti teise järel.
Evie Edwards oli ilus naine. Alkohol ja viha olid ta näojooni veidi jämedamakoeliseks muutnud, kuid Casey teadis, et ema vajas vaid paari alkoholivaba õhtut, siis olid kortsud tasandunud ja ilme, mis muidu ema näole vajutatud oli, mahenenud. Jah, väliselt võis ta ema olla ilus. Sisemiselt oli ta täis raevu, nagu Casey teadis. Raevu selle üle, mis talle elus osaks oli saanud. Casey ei teadnud ema lapsepõlvest kuigi palju, kuid ta teadis, et juhtuma pidi midagi traagilist, mis ta õelaks, kibestunud naiseks muutis. Nüüd, kui ema käis John Worthingtoniga kohtamas, muutub ilmselt kõik.
Ta ema kustutas sigareti tuhatoosi ja läitis uue. Casey nägi, kuidas ema käed tikku hoides värisesid. Teda valdas haletsushoog. Haletsus, et tal polnud sellist ema, nagu ta oleks endale soovinud. Haletsus, et ta ema eluviis oli just selline, nagu oli, et ta kuulis emalt vaid karme, kurje sõnu. Ta tõotas endale sealsamas, et kui tal peaks kunagi õnnestuma oma perekond luua, ei luba ta iialgi mitte ühelgi päeval mööduda ilma, et ta lastele ütleks, kui väga ta neid armastab, ja kui ta neid sõnu ütleb, siis ta ka mõtleb nii.
Tõstnud peekoni pannilt, valas Casey munasegu kuuma rasva sisse, mille lõhn tal südame pahaks ajas. Kuidas sai ema midagi niisugust süüa kohe hommikul, käis tal üle mõistuse. Tema suutis vaevu lõunasööki suust sisse ajada. Ta teadis, et sööma peab, või muidu ema märkab, et ta kehakaal on langenud, ja siis läheb jälle põrgu lahti.
„Veel kohvi, ema?“ Casey tundis ema harjumusi. Ta lootis, et tänane on siin ta viimane etteaste.
Evie lükkas kruusi lauaservale ja ootas, kuni Casey kuuma jooki kallas.
„Munad on valmis.“ Casey pani taldrikule munad, peekoni ja saiaviilu õhukese võikihiga just nii, nagu emale meeldis.
„Võttis sul ikka aega, tüdruk. Sa oled täna hommikul kuidagi imelik minu arust.“
Casey kangestus. „Vabanda, ema. Peekoniviil oli paks ja praadimine võttis kauem aega. Ronniele see meeldib. Arvasin, et tema sööb ka täna koos sinuga.“
Casey teadis, et kui jutt Ronnie peale viia, rahuneb ema maha. Ronnie pärast tegi ema mida tahes. Casey ei mõistnud seda ebanormaalset suhet, mis nende kahe vahel oli.
„Ma ei usu, et sul seal snoobide koolis väga palju teha on. Vaata, et õigeks ajaks koju jõuad. Mina lähen täna õhtul mister Worthingtoniga välja,“ venitas ema. „Ronnie tahab õhtusööki varem saada.“
Hirm pani Casey käed värisema ja taldrik oleks äärepealt ta käest kukkunud.
Evie õngitses tüki muna ja jätkas seletamist, Casey istus tema vastas ja ootas ema rünnaku lõppu, et saaks minna kooli ja pääseda eemale emast, kodust ja Ronniest.
Casey läks kooli ringiga, ta tegi ükskõik mida, et ainult aega viita. Kui tänane pidi jääma ta viimaseks päevaks, mis vahet siis on, kui ta hilineb? Ainus põhjus, miks ta sinna üldse läks, oli see, et emale võis tulla pähe helistada ja kontrollida. Ta oli seda varem korduvalt teinud.
Ta keeras ümber nurga ja nägi doktor Hunterit oma hommikusi ajalehti võtmas. Ta jooksis arsti juurde. „Doktor, kas te saaksite mind praegu vastu võtta, pidin muidu hiljem tulema? Võin täna kooli natuke hilineda, kui teile sobib.“ Vana mees silmitses teda üle prillide ja noogutas.
Kolmkümmend minutit hiljem sammus Casey mööda jalgrada kõnniteele, näol hämmeldunud ilme. Ta hõõrus sõrmenukkidega silmi, et näha läbi pisarate, mis ta nägemise uduseks muutsid.
Tal oli plaan lahkuda kohe pärast viimase tunni lõppu. Siis läheb ta praamile ja pärast hääletab mõne auto peale.
Järsku kuulis ta oma nime hõigatavat ja pööras ringi. Ta kortsutas kulmu, nähes Florat, kes käis aeg-ajalt emal abiks. „Casey, pea kinni. Sa pead kohe koju tagasi minema. Su ema viidi haiglasse.“ Pisike naine hingeldas raskelt, siis hingas sügavalt sisse ja jätkas. „Ma läksin su ema juurde ütlema, et saan talle täna appi minna. Leidsin ta köögipõrandalt, näost lubivalge, hoidis rinnust kinni. Sa pead talle haiglasse puhta öösärgi viima ja mõned muud asjad ka.“
„Mida… mis temaga on? Mis öeldi? Kas ta sureb?“
„Ma ei tea, laps. Kas sa ei saa oma jalgu kiiremini liigutada? Võib-olla on nii su emale kõige parem. Võib-olla suudavad arstid ta kaineks teha.“
„Ma ei tea, mida teha, Flora. Ütle, mida ma tegema pean.“
„Ma ju räägin, lapsuke. Kõigepealt helista haiglasse. Võib-olla peaksid sinna minema. Paki mõned asjad ema jaoks kokku. Helistasin juba vabrikusse ja teatasin Ronniele ka. Kiiresti nüüd, Casey. Ma helistan sulle hiljem, et uurida, kuidas tal on. Võiksid talle ehk aiast mõned lilled ka viia.“
Siis oli Flora läinud, ta peaaegu jooksis mööda tänavat eemale. Kust see väike naine küll kogu oma energia võttis?
Kümme minutit hiljem astus Casey köögiukse kaudu majja sisse. Ta haaras kõike ühe pilguga – hommikusööginõud, üle ajav tuhatoos, segamini kapipealne, toolid laua juurest eemale tõmmatud. Üks ema suss vaatas talle laua alt vastu. Ta otsis selle paarilist, kuid ei leidnud.
Kas ta ema sureb? Arvatavasti mitte. Vanaema oli kunagi öelnud, et ainult head inimesed surevad noorena. Heitnud pilgu kaardile, mille ta üles oli korjanud, otsustas ta sinna kohe helistada.
Hetk hiljem oli telefon tal käes. Kui ta oli oma kõne teinud, valis ta infotelefoni, küsis haigla numbrit ja kirjutas selle hoolikalt üles. Võttis kümme minutit, kuni tal õnnestus kõnelda kellegagi, kes teadis midagi ta ema kohta öelda. Lõpuks oli see kirurgiaosakonna valveõde, kes teatas, et Evielt võeti proovid ja üsna tõenäoliselt lubatakse ta õhtuks koju.
Casey seedis kuuldud informatsiooni, tänas ja pani toru hargile. Paar tundi siia või sinna ei muuda ta põgenemisplaanis midagi. Ta võib senikaua koristada köögi, käia toad tolmuimejaga üle ja pesta ära suure hunniku pesu.
Köögiuks langes mürtsuga kinni. See oli nii vali, et ta kuulis seda ka ülakorrusele.
Ronnie.
Muidugi tuli ta ju koju. Ükskõik mis, peaasi, et töölt ära saab. Casey hoidis pöialt, et Ronnie ei hakka ta kotti läbi otsima ega leia raha. Kikivarvul läks ta ema toast välja, läbi koridori ja kõndis oma tuppa, kus ta sulges ukse ja pani keti taas lukku. Ta värises üle kere. Ära luba tal siia üles tulla. Palun, jumal, ära lase tal siia tulla.
Casey liigutused olid jõnklikud, koordineerimata, ta taarus üle toa akna juurde. Käed värisesid nii hullusti, et ta pillas aknavõrgu maha. Ühe jala oli ta jõudnud tõsta juba üle aknalaua, kui ta kuulis trepil Ronnie saabaste samme. Casey tardus sõna otseses mõttes soolasambaks.
„Tee see neetud uks lahti, Casey. Ma pean sinuga rääkima. Tahan teada, mis emaga on.“ Ronnie nägi teda läbi ukseprao. Mis võimalused tal olid?