„Teie siis ei …” Suu liikus edasi, kuigi sõnad olid otsa saanud. Viimaks sai preili kõnevõime tagasi. „Te siis ei arva, et ma olen mõrvar?”
„Täpselt nii. Praegusel hetkel ei ole mul mingit põhjust oletada, et te kellegi tapnud olete. Samas, kui teie oleksite olnud ainus, kes tuleb niimoodi minuga rääkima teid süüdistavast kirjast, tunduks see mulle võib-olla …” Poirot pidas paremaks oma mõttekäiku siiski mitte valjusti edasi arendada, naeratas ja ütles hoopis: „Julma nalja tegi see tundmatu petis, kes on meie mõlema vastu eksinud, Mademoiselle. Kas nimed Sylvia Rule ja John McCrodden on teile tuttavad?”
„Ma pole kumbagi nime varem kuulnud,” vastas Annabel Treadway. „Ja nali peaks ometi olema naljakas. See polnud sugugi naljakas. See oli jälestusväärne. Kes küll niimoodi teeb? Mina olen tähtsusetu, aga teha midagi taolist teie reputatsiooniga mehele, härra Poirot, see on ennekuulmatu!”
„Minu silmis pole te kindlasti tähtsusetu,” ütles detektiiv. „Teie olete kolmest kirja saajast ainus, kes soostus mind ära kuulama. Ainult teie usute Hercule Poirot’d, kui tema kinnitab, et pole kirjutanud ega saatnud teele sellise süüdistusega kirja. Teie ei tekita minus tunnet, et ma hakkan minema hulluks, nii nagu need teised kaks. Selle eest ma olen teile südamest tänulik.”
Siiski täitis õhku nende ümber muserdav kurbuse aura. Õnnestuks vaid Poirot’l tuua naeratus Annabel Treadway näole … Ah, kuid nii oli ohtlik mõelda. Tarvitseb vaid lubada kellelgi su tundeid mõjutada ja juba see mõjutabki su loogilisi järeldusi. Poirot tuletas endale meelde, et paistku preili Treadway nii lohutamatu kui tahes, ta võis ikkagi olla see, kes tappis Barnabas Pandy nimelise mehe. Ta jätkas kainenenult: „Madame Rule ja Monsieur McCrodden, nemad ei uskunud Poirot’d. Nad keeldusid kuulamast.”
„Nad ju ometi ei süüdistanud teid valetamises?”
„Kahjuks just seda nad tegid.”
„Aga teie olete ometi Hercule Poirot!”
„Kahtlemata,” kinnitas Poirot. „Kui tohib küsida, siis kas te võtsite oma kirja kaasa?”
„Ei. Ma hävitasin selle kohe ära, kahjuks. Ma … Ma ei suutnud taluda mõtet, et ma selle sain.”
„Dommage. Oleksin tahtnud kirja näha. Eh bien! Mademoiselle, läheme nüüd oma uurimisega edasi. Kes teie arvates võiks tahta sellisel moel külvata segadust teie ja minu ja Madame Rule’i ja Monsieur McCroddeni ellu? Neli inimest, kes ei tunne mitte mingit Barnabas Pandyt, kui keegi sellenimeline üldse on olemas, sest sama hästi võib …”
„Oi!” hüüatas Annabel Treadway.
„Milles asi?” küsis Poirot. „Ütelge mulle. Ärge kartke.”
Preili oli hirmust kange. „Ei ole nii,” sosistas ta.
„Mis ei ole nii?”
„Ta on siiski olemas.”
„Kas Monsieur Pandy? Barnabas Pandy?”
„Jah. Õieti − ta oli olemas. Vaadake, ta on surnud. Aga mitte mõrvatud. Ta jäi magama ja … Ma mõtlesin … Mul polnud sugugi kavas teid eksiteele juhatada, härra Poirot. Oleksin pidanud kohe alguses selgeks tegema … Aga ma lihtsalt arvasin …” Ta pilk eksles toas ringi. Poirot tajus seda suurt segadust, mis preili peas nüüd valitses.
„Teie ei juhatanud mind eksiteele,” kinnitas detektiiv. „Madame Rule ja Monsieur McCrodden vandusid mulle, et nemad ei tea mitte mingit Barnabas Pandyt, ja mina ka ei tea kedagi sellist. Siis ma ise oletasin, et teiega on sama lugu. Palun rääkige nüüd mulle kõigest, mida te teate Monsieur Pandy kohta. Tema on surnud, nagu ma aru sain?”
„Jah. Ta suri mineva aasta detsembris. Kolm kuud tagasi.”
„Ja teie sõnul see ei olnud mõrv – te niisiis teate, kuidas ta suri?”
„Muidugi tean. Ma olin juures. Me elasime koos temaga samas majas.”
„Teie … te elasite koos?” Seda poleks Poirot osanud oodata.
„Jah, sestpeale kui ma olin seitsmene,” vastas preili. „Barnabas Pandy oli mu vanaisa.
Ta oli mulle tegelikult rohkem isa kui vanaisa,” pihtis Annabel Treadway, kui Poirot’l oli viimaks läinud korda talle selgeks teha, et ei süüdista teda enda eksiteele juhatamises. „Mu ema ja isa surid, kui mina olin seitsmene, ja Papa − nii ma teda kutsusin − võttis meid enda juurde, minu ja Lenore’i. Lenore on samuti olnud mulle rohkem ema eest, omal moel. Ma ei kujuta üldse ette, mida ma ilma temata teeksin. Papa oli nii vana. Muidugi on kurb neist ilma jääda, aga vanad inimesed lõpuks ikkagi surevad, on ju nii? Loomulikku surma, siis kui nende aeg lihtsalt otsa saab.”
Kontrast preili asjaliku tooni ja temast uhkuva kurbuse vahel laskis Poirot’l arvata, et see pole vanaisa surm, mis ta südant rõhub.
Järsku märkas Poirot preili olekus muudatust. Naise silmis süttis tuluke, kui ta jätkas ägestudes: „Vana inimese surma suhtutakse nii leigelt ja see on nii ebaõiglane! „Tema elutee oli pikk,” ütlevad nad, justkui siis ei peakski kurvastama, aga kui sureb laps, on kõigile selge, et enam hirmsamat asja ei saagi olla. Mina leian, et iga inimese surm on tragöödia! Kas teie siis ei leia, et see on ebaõiglane, härra Poirot?”
Sõna „tragöödia” oleks justkui jäänud õhku värelema. Pidanuks Poirot valima välja üheainsa sõna, mis võtaks kokku tema vastas istuva naise olemuse, oleks ta tõenäoliselt valinud just selle sõna. Nüüd oli see sõna valjusti välja öeldud, mis tõi omamoodi kergendust.
Kui Poirot kohe ei vastanud, värvusid Annabel Treadway palged roosaks ning ta lisas: „Kui ma mainisin vanade inimeste suremist, millest keegi justkui sama palju ei hooli … Ma muidugi ei mõelnud … Ma pidasin silmas ikka väga vanu inimesi. Papa oli üheksakümmend neli, mis on kindlasti palju vanem kui … Ma loodan, et te ei pannud pahaks.”
Ja nii võib juhtuda, mõtiskles Poirot, et inimene tahab öeldut siluda, kuid seda tehes hoopis põhjustab suuremat meelepaha kui see ütlus, mida ta püüdis pehmendada. Ta polnud päris siiras, kui kinnitas Annabel Treadwayle, et ei võtnud preili vihjet sugugi südamesse. „Mil moel te hävitasite oma kirja?” küsis ta siis.
Preili langetas pilgu oma põlvedele.
„Teie eelistaksite mulle seda mitte avaldada?”
„Kui sind süüdistatakse mõrvas − mitte teie, aga ometi kellegi poolt −, siis sa ei ole nii väga varmas pihtima.”
„Ma mõistan. Ja siiski ma tahaksin teada, mismoodi teie oma kirja hävitasite.”
Preili kortsutas kulmu. „Alors!” hüüatas Poirot mõttes, kui korts Annabel Treadway kulmude vahel veelgi süvenes. Vähemalt üks mõistatus on lahendatud. Kulmude kortsutamine oli ilmselt aastatepikkune harjumus. Sellest andiski tunnistust otsmikule tekkinud vagu.
„Nüüd te kindlasti leiate, et ma olen rumal ja ebausklik.” Preili tõstis taskurätiku nina alla. Ta ei nutnud, kuid oletas, et võib iga hetk nutma hakata. „Ma võtsin musta tindiga sulepea ja kriipsutasin viimase kui ühe sõna jämedalt läbi, et mitte midagi kirjutatust enam nähtav ei oleks. Tegin sama ka teie allkirjaga, härra Poirot. Iga sõnaga selles kirjas! Siis veel rebisin tükkideks ja põletasin ära.”
„Kolm isikupärast moodust kiri hävitada.” Poirot naeratas. „Muljet avaldav. Madame Rule ja Monsieur McCrodden, nemad polnud nii põhjalikud kui teie, Mademoiselle. Veel on midagi, mida ma tahaksin teilt küsida. Mulle tundub, et te olete õnnetu ja võib-olla isegi hirmul?”
„Mul ei ole midagi