Kolme neljandiku mõistatus. Sophie Hannah

ma teen seda, kas teie siis ütlete mulle, kust ma leian Catchpooli?”

      „Ei.”

      „Ei?”

      „Ma lubasin avaldada teile Edwardi asukoha, kui te mind aitate.”

      „Ja mina nõustusin maitsma …”

      „Maitsmine ei tähenda veel aitamist,” teatas Fee rangelt. „See tuleb hiljem.”

      Hercule Poirot’l ei olnud kombeks ennast kellegi teise tahtele allutada, kuid Fee Springile vastuhakkamine olnuks hullumeelsus. Ta ootas, kuni naine naasis veel ühe kirikuaknakoogi tükiga, mis oli esimesega äravahetamiseni sarnane, ja maitses sõnakuulelikult mõlemat. Et päris kindel olla, võttis ta mõlemast koogist kolm tükki.

      Fee jälgis teda kullipilguga. Viimaks ei mallanud ta enam oodata, vaid päris ärevalt: „Noh? On siis täpselt sama või ei ole?”

      „Ma ei tundnud mingit erinevust,” tunnistas Poirot. „Üldse mitte mingit. Aga Mademoiselle, ma kardan, et sellist seadust ei ole, mis keelaks järele tegemast teise inimese kooki, kui keegi on oma silmaga näinud, mismoodi …”

      „Ah, ega ma ei kavatsegi teda kohtu ette tirida. Tahan ainult teada, kas ta ise saab üldse aru, et on minu retsepti pihta pannud.”

      „Ma mõistan,” ütles Poirot. „Teid ei huvita mitte seaduserikkumine, vaid eksimine moraalse käitumise vastu.”

      „Ma tahan, et te läheksite tema kohvikusse, telliksite seda kooki ja esitaksite selle kohta küsimuse. Küsige temalt, kust ta koogi retsepti sai.”

      „Ja mis siis, kui ta vastab mulle, et retsept on sama, mida Fee Spring kasutab Pleasant’sis?”

      „Siis ma lähen ise ta juurde ja ütlen talle, mida ta ilmselt ei teadnud: et Springide perekonna retsept on mõeldud kasutamiseks ainult selle pere liikmetele. Kui tegemist on kogemata juhtunud eksitusega, siis sellena ma seda ka võtan.”

      „Ja mida teie teete, kui ta vastab mulle keerutades?” tahtis Poirot teada. „Või väidab jultunult, et sai retsepti kusagilt mujalt, mida teie aga ei usu?”

      Fee muigas, tema silmad tõmbusid vihast pilukile. „Oo, siis ta alles kahetseb,” kuulutas ta, kuid lisas kiiresti: „Muidugi ei kavatse ma teha midagi sellist, mis paneks teid kahetsema, et te mind aitasite.”

      „Mul on hea meel seda kuulda, Mademoiselle. Kui teie lubate, siis Poirot annab teile tarka nõu: kättemaksu haudumine ei ole kunagi hea mõte.”

      „Seda pole ka niisama vahtimine ja mittemidagitegemine, kui keegi on ajanud küüned taha millelegi, mis kuulub õigusega sulle,” ei lasknud naine end kõigutada. „Teie käest palusin ma abi, mitte nõuandeid, mida ma ei vaja.”

      „Je comprends,” nõustus Poirot.

      „Tore.”

      „Palun. Kus on Catchpool?”

      Fee muigas. „Mere ääres koos oma emaga, täpselt nagu teile Scotland Yardist öeldi.”

      Poirot’ nägu kivines. „Ma näen, et mind on ninapidi veetud,” nentis ta.

      „Ei ütleks! Te ei uskunud, kui kuulsite seda esimest korda. Nüüd te usute, kui mina kinnitan sama. Just seal ta parajasti viibib. Great Yarmouthis, siit ida pool.”

      „Nagu ma juba nimetasin, see ei kõla usutavalt.”

      „Ta ei tahtnud minna, kuid oli sunnitud, muidu poleks mamma teda rahule jätnud. Oli poja jaoks järjekordse ideaalse naise leidnud.”

      „Aa!” Poirot’le oli teada Catchpooli ema palav soov näha oma poega sobiliku noore daamiga abieluranda sõudmas.

      „Kusjuures see kõige uuem oli tõeline leid − piltilus Edwardi enda sõnul ja heast perekonnast. Kõige tipuks veel heasüdamlik ja haritud. Nii et keelduda oli keerulisem kui tavaliselt.”

      „Keelduda ema soovist? Või tegi jolie femme ise talle abieluettepaneku?”

      Fee naeris. „Ei, tegu oli ta ema soovunelmaga, seal polnud midagi enamat. Kui Edward siis mammale selgeks tegi, et ta pole huvitatud, olevat vanadaam suisa masendusse langenud. Küllap ta mõtles, et kui isegi selline pärl ta poja külmaks jätab … Edward mõistis, et peab oma ema kuidagimoodi turgutama ja kuna mainitud daamil on nõrkus Great Yarmouthi vastu, siis sinna poeg ta viiski.”

      „Veebruarikuus,” ütles Poirot süngelt. „Minna Inglise mereäärsesse kuurorti veebruaris on sama, mis endale ise õnnetust kaela tõmmata, kas teie ei leia?” Vaene Catchpool, kuidas ta võib kannatada, mõtiskles detektiiv. Ta peab sedamaid Londonisse naasma, et Poirot saaks arutada temaga Barnabas Pandy juhtumit.

      „Vabandust, härra Poirot? Härra Hercule Poirot?” Detektiivi mõttelõnga lõikas katki ebalev pöördumine. Ringi keerates nägi Poirot hästi riietatud meesterahvast, kes silmitses teda, näol õnnelik naeratus.

      „Hercule Poirot, c’est moi,” kinnitas kõnetatu.

      Võõras sirutas terekäe. „Mul on suur rõõm teiega kohtuda,” kuulutas ta. „Nii ilmakuulsa inimesega. Ei teagi kohe, kuidas peaks pöörduma teiesuguse suurmehe poole. Mina olen Dockerill, Hugo Dockerill.”

      Fee seiras uustulnukat kahtlustavalt. „Ma siis jätan teid omavahele,” ütles ta. „Ärge te ainult unustage, et lubasite mind aidata,” hoiatas ta Poirot’d enne lahkumist. Detektiiv lubas mitte unustada ja palus siis naeratava mehe oma lauda.

      Hugo Dockerill oli peaaegu täiesti kiilas, kuigi vanust oli tal Poirot’ hinnangul alla viiekümne.

      „Tuline kahju teid niimoodi tülitada,” alustas Dockerill rõõmsalt ja mitte üldse kahetsevalt. „Teie kammerteener juhatas mu siia. Ta küll soovitas mul pärastlõunal teie jutule tulla, aga mina olin liiga kärsitu seda arusaamatust ära klaarima. Ma niisiis avaldasin talle oma soovi teiega juba varem kohtuda ja kui ma olin talle selle põhjuse teatavaks teinud, arvas kammerteener, et hoopis teie olete see, kes tahab mind