Poirot’ avaras hästi sisustatud korteris ootas teda kammerteener. Kui harilikult tervitas George oma peremeest pisut puise naeratusega, muutis Poirot’ ilme nägemine ta nüüd nähtavalt murelikuks.
„Kas te tunnete ennast halvasti, söör?”
„Non. Ma olen segaduses, George. Öelge mulle teie, kes te teate nii palju Inglise seltskonna kõrgema kihi kohta … Kas teile on tuttav Sylvia Rule’i nimi?”
„Ainult kaudselt, söör. Ta on hiljuti manalateele läinud Clarence Rule’i lesk. Tähelepanuväärsete sidemetega. Minu teada kuulub ta mitme heategevusorganisatsiooni juhatusse.”
„Aga Barnabas Pandy?”
George raputas pead. „Seda nime ma ei tunne. Minu eriteadmised piirduvad Londoni seltskonnaeluga, söör. Kui härra Pandy elab kusagil mujal …”
„Ma ei tea, kus ta elab. Ma ei tea sedagi, kas ta elab või ta hoopiski mõrvati. Vraiment, ma ei saaks teada Barnabas Pandy kohta veel vähem, kui ma tean − see oleks ilmvõimatu! Aga ärge ainult püüdke seda selgeks teha Sylvia Rule’ile, kes kujutab ette, et mina tean kõike tolle mehe kohta! Madame usub, et ma kirjutasin talle kirja, milles süüdistan teda nimetatud mehe mõrvamises, kuigi ma kinnitasin, et pole midagi niisugust kirjutanud. Mina ei kirjutanud talle. Ma pole proua Sylvia Rule’ile mitte ainsamatki kirja saatnud.”
Poirot vabastas ennast kaabust ja mantlist kärsitumalt kui talle omane ja ulatas need George’ile. „Ei ole sugugi meeldiv saada süüdistatud milleski, mida sa teinud ei ole. Peaks ju olema lihtne valesid kõrvale tõrjuda, aga kuidagimoodi heidavad need süütunde varju su mõtetele, jäävad sinna ringi uitama nagu kummitused, mis laimavad su südametunnistust! Keegi on veendunud, et sa oled teinud midagi koletut ja sinul tekib viimaks tunne, justkui see oleks tõsi, isegi kui sa mõistusega tead, et see nii ei ole. Ma saan nüüd paremini aru, George, mispärast inimesed tunnistavad üles kuritegusid, mida nad pole sooritanud.”
George’i ilme oli kahtlev ja seda tuli sageli ette. Poirot oli tähele pannud, et inglase diskreetsus näeb pahatihti välja nagu igas asjas kahtlemine. Paljud kõige viisakamad inglased ja inglannad, keda ta oli aastate jooksul kohanud, jätsid mulje, nagu neid oleks hoiatatud, et nad ei usuks mitte ühtegi sõna, mida keegi neile ütleb.
„Kas te sooviksite midagi juua, söör? Klaasike sirop de menthe’i, kui tohib soovitada?”
„Oui. See on suurepärane mõte.”
„Pean veel lisama, söör, et teid ootab vahepeal saabunud jutulesoovija. Kas ma toon teile kohe teie joogi ja palun tal veel pisut oodata?”
„Jutulesoovija?”
„Jah, söör.”
„Mis on tema nimi? Kas Eustace?”
„Ei, söör. Tema nimi on härra John McCrodden.”
„Ah! Milline kergendus. Ei olegi Eustace. Ma võin vähemalt loota, et luupainaja Madame Rule’i ja tema Eustace’i kujul on haihtunud ega tule enam Hercule Poirot’d tülitama! Kas Monsieur McCrodden teatas teile oma tuleku põhjuse?”
„Ei, söör. Kuigi ma pean teid hoiatama, ta paistis … rahulolematu.”
Poirot lubas endale kerge ohke. Pärast rohkem kui rahuldust pakkuvat lõunasööki ähvardas pärastlõuna osutuda pettumuseks. Siiski ei saanud John McCrodden olla sama kohutav kui Sylvia Rule.
„Ma lükkan sirop de menthe’i nautimise edasi ja võtan kõigepealt vastu Monsieur McCroddeni,” otsustas Poirot. „Tema nimel on tuttav kõla.”
„Söör, te võib-olla peate silmas üht kliendivolinikku, jurist Rowland McCroddenit?”
„Mais oui, bien sur. Köie-Rowland, timuka parim sõber − kuigi teie, George, olete liiga viisakas, et kutsuda teda hüüdnimega, mille ta on igati välja teeninud. Küll Köie-Rowland juba hoolt kannab, et timukal töö otsa ei lõpeks.”
„Ta on etendanud otsustavat osa paljude kurjategijate süüdimõistmisel, söör,” nõustus George, taktitundeline nagu alati.
„John McCrodden võib olla tema sugulane,” oletas Poirot. „Ma tõmban veidi hinge ja siis võite ta sisse juhatada.”
Kuid vajadus John McCrodden sisse juhatada langes ära, sest McCrodden marssis uksest sisse, ootamata selleks kutset või kombekohast esitlust. Ta möödus kammerteenrist nagu tühjast kohast ja jäi seisma vaibale keset tuba, kus ta raidkujuna paigale tardus.
„Palun, Monsieur, te võite istuda,” pakkus Poirot naeratades.
„Ei, tänan väga,” vastas McCrodden. Tema toon oli üleolevalt põlglik.
Poirot hindas mehe vanuseks neljakümne aasta ringis. Nii kaunist nägu nagu temal kohtas pigem kunstiteostel kui luust ja lihast inimestel. Ainult oma ala meister oleks suutnud midagi nii ideaalset kivist välja raiuda. Poirot’d häiris ebakõla mehe näo ja tema riietuse vahel, mis oli kulunud ja koguni pisut määrdunud. Kas ta polnud mitte veetnud öid pargipingil magades? Kas tal tõesti puudus ligipääs moodsa kodu mugavustele? Poirot mõistatas, kas mitte ei püüa McCrodden oma võimalikult eemaletõukava riietusega looduse poolt talle heldelt kingitut − suuri rohelisi silmi ja kuldseid juukseid − meelega ära nullida.
McCrodden vaatas vihaselt alla Poirot’ peale. „Ma sain teie kirja kätte,” teatas ta. „Hommikuse postiga.”
„Kardan, et pean teile vastu vaidlema, Monsieur. Ma pole teile mingit kirja saatnud.”
Järgnes pikale veniv ebalev vaikus. Poirot poleks tahtnud ette rutata, kuigi ta juba aimas, milliseks kujuneb edasine vestlus. See tundus ilmvõimatu! Kuidas sai selline asi võimalik olla? Seni oli ta üksnes halvas unenäos leidnud end jaburast ja lootusetult väljapääsmatust olukorrast, mida nagunii ei saaks mõjutada, pinguta kui palju tahes.
„Mis seisis kirjas, mille te saite?” küsis ta nüüd.
„Peaksite teadma, mida te ise mulle kirjutasite,” vastas John McCrodden. „Te süüdistasite mind Barnabas Pandy nimelise mehe mõrvas.”
2. PEATÜKK
Talumatu provokatsioon
„Peab ütlema, ma olin pettunud,” jätkas McCrodden. „Et kuulus Hercule Poirot nõustub olema käsilane nii väiklaselt tühises ettevõtmises.”
Poirot ei vastanud kohe. Võib-olla polnud ta osanud Sylvia Rule’i ümberveenmiseks õigeid sõnu leida? Ta otsustas pingutada, et ennast John McCroddenile võimalikult arusaadavaks teha ja veenvaid argumente esitada. „Monsieur, s’il vous plait. Ma olen valmis uskuma, et keegi tõepoolest saatis teile kirja ja selles kirjas teid süüdistatakse mõrvas. Täpsemalt Barnabas Pandy mõrvamises. Seda osa teie jutust ma ei püüagi eitada. Aga …”
„Kuidas te saaksitegi seda eitada,” torkas McCrodden vahele.
„Monsieur, palun uskuge mind, kui ma kinnitan teile, et mina pole kirjutanud seda kirja, mis teile saadeti. Hercule Poirot ei näe mõrva juures mitte midagi tühist. Mina …”
„Ah, mingit mõrva pole üldse toimunud,” segas McCrodden kibestunud naerupahvaku saatel jälle vahele. „Isegi kui on, siis võttis politsei süüdlase ammu kinni. See on üks neid mu isa lapsikuid mänge.” Ta kortsutas kulmu, justkui oleks talle nüüdsama tulnud mingi kõhedust tekitav mõte. „Või on see vana peletis veel sadistlikum, kui ma arvasin, ja kavatseb kasutada minu kiusamiseks mõnd lahendamata mõrva, mind niiviisi surmaohtu seades. Tegelikult pole see tõesti välistatud. Arvestades tema verejanulist hoolimatust …” McCrodden vakatas ja lisas siis pominal: „Jah. See on võimalik. Oleksin pidanud taipama.”
„Teie isa on jurist Rowland McCrodden?”