Vees on asju. Catherine Steadman

noogutab otsustavalt. Otsus on tehtud.

      „Suurepärane. Mm, hea küll, ma ei hakka pikalt jorutama, aga ma sain õe käest jõulukingituseks projektori ja see päris meeldib mulle. Ma kasutan oma korteri tühja seina ekraanina. See on ikka sajaga viimase peal. Kas see võiks sulle meeldida? Mul on mõned dokumentaalfilmid. Ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga mul on juba mõnda aega olnud plaanis vaadata neljatunnist dokumentaalfilmi Nikolae Ceauşescust.“

      Vaatan mehele otsa. Kas ta teeb nalja või? Ceauşescust? Ma ei saa asjast päris täpselt sotti. Tegemist võib olla kõige andekama totaka kutsega, mis mulle on esitatud. Taipan, et pole talle veel vastanud. Aga tema jätkab rääkimist, laskmata olukorral veel maha käia.

      „Endine Rumeenia diktaator. Laulis omaenda hukkamisel „Internatsionaali“. Liiga sünge? Tõenäoliselt. Või sulle meeldib? Päris seksikas värk, mis? Tal oli omaenda tuuribuss. No või siis Ceauşescu-buss.“

      Ta teeb hetkeks pausi. Ta on viimase peal.

      „Imeline. See on täiesti imeline. See meeldiks mulle tõepoolest väga. Mina olen käsi.“ Toon käekotist lagedale värske visiitkaardi ja ulatan selle talle. Teen seda eelmisel kuul toimunud lõpetamise järel kolmandat korda. Aga jääb mulje, nagu oleksin ma seda juba palju kordi teinud. Ühe kaardi sai endale Fred Davey, teise Caro ja nüüd on kaardi omanike seas ka Mark Roberts.

      „Ma olen järgmisel nädalal vaba. Vaatame siis neljatunnist filmi Ceauşescust.“

      Nende sõnadega kaon ma taas Annabel’si sügavustesse.

      Panen mängu kogu oma enesekontrolli, et enne ümber nurga pööramist mitte tagasi vaadata.

      1 White Cube on Jay Joplingile kuuluv moodsa kunsti galerii, millel on Londonis kaks haru: Mason’s Yard Kesk-Londonis ja Bermondsey Kagu-Londonis. [ ↵ ]

      5

      Kolmapäev, 20. juuli

      Esimene intervjuu

      Mark helistab mulle töölt kell 7.23 hommikul. Midagi on viltu. Tema häälest kostab paanika. Ta küll üritab seda summutada, kuid ma kuulen seda sellegipoolest.

      Ajan end toolil sirgu. Ma pole ta hääles iialgi midagi sellele toonile ligilähedastki kuulnud. Vaatamata toa soojusele läbib mind kerge värin.

      „Erin, kuula mind, ma olen tualetis. Nad võtsid mu BlackBerry ära ja ma pean silmapilk hoonest lahkuma. Tualettruumi ukse taga ootavad kaks turvameest, et mind majast välja saata.“ Ta on küll pahviks löödud, kuid ei kaota sellegipoolest enesevalitsust.

      „Mis toimub?“ küsin mina ja mu vaimusilma eest vilksatavad läbi stseenid terroristide rünnakutest ja mobiiltelefoniga filmitud hüplevad kaadrid. Aga asi ei ole selles. Ma tean, et ei ole. Mul hakkab juba toimuvast pilt kujunema. Praeguseks on piisavalt paljud inimesed seda juba kirjeldanud. Toimuv on oma steriilsuses kõhedust tekitav. Mark sai kinga.

      „Lawrence kutsus mu kell seitse enda kabinetti. Ütles end olevat kuulnud kuulujutte, nagu vaataksin ma uue koha järele ringi, ja tema meelest on kõigile asjaosalistele parim, kui ma juba täna lahkuksin. Ta annab mulle rõõmuga vajalikud soovitused, aga mu laud on juba puhtaks tehtud ja ma pean oma töötelefoni enne majast lahkumist ära andma.“ Ta teeb hetkelise pausi. „Ta ei öelnud, kellelt ta seda kuulis.“

      Taas vaikus.

      „Aga sellest pole lugu, Erin. Minuga on kõik hästi. Nagu sa tead, sunnitakse meid kohe pärast lahtilaskmist personalitöötajaga kohtuma. Ühest uksest talutatakse välja ja siis otseteed sisse teisest, mille taga istub personalitöötaja! Üritavad oma kuradima seljatagust kaitsta, ei muud. See kõik on muidugi täielik pask! Personalitöötaja küsib, kas ma olin firmas töötades rahul. Ja mina pean ütlema: „Jah, otse loomulikult, kõik oli imeline ja praegune lahendus on parim. Lawrence osutas mulle teene. Andis mulle võimaluse järgmise väljakutse vastuvõtmiseks, mull-mull-mull.“ Mark lausa vahutab. Ta tajub mu murelikkust ka läbi telefoni.

      „Aga kõik on hästi, Erin. Kõik saab korda, ma luban sulle. Kuule, ma pean nüüd nende sellidega kaasa minema, aga jõuan juba umbes tunni aja pärast koju.“

      Aga mina ei ole parasjagu kodus.

      Mina olen parasjagu Holloway vanglas esimest intervjuud tegemas. Ta ju ei saanud seda ära unustada? Ma viibin vangla ooteruumis. Kurat küll! Mark, palun teeme nii, et sul ei ole mind kohe praegu vaja. Teeme nii, et sinuga on kõik korras.

      „Kas ma peaksin koju tagasi tulema?“ küsin.

      Vaikus.

      „Ei, pole vaja, kõik on korras,“ vastab ta viimaks. „Mul on tarvis terve hulk kõnesid teha ja seda värki klaarima hakata. Ma pean enne, kui asjad käest ära lähevad, kuskile jala ukse vahele saama. Rafie ja Andrew pidid minuga juba eile ühendust võtma …“

      Kuulen, kuidas liini teises otsas vastu ust kolgitakse.

      „Kurat küll. Oota üks hetk, semu. Tule taevas appi, ma üritan siin kusta!“ hüüab Mark. „Ma pean lõpetama, kullake. Aeg on läbi. Helista mulle pärast intervjuud. Kallis oled.“

      „Sina samuti.“ Matkin suudlemisega kaasnevat heli, aga ta on kõne juba lõpetanud.

      Vaikus. Olen tagasi vaikses ooteruumis. Valvur vaatab minu poole ja kortsutab kulmu; ta tumedad silmad on heatahtlikud, kuid otsusekindlad.