Luban naeratusel tasahilju näole valguma hakata ja tema näol lööb särama rõõm. Ta naerab. Emotsioonidest pakatades. Minagi hakkan naerma ning ta võtab mu näo taas käte vahele ja asetab oma huuled minu omadele. Nagu ma oleksin võidujooksu võitnud. Nagu oleksin sõjast tagasi pöördunud. Ma olin tubli. Issake, kuidas ma sind armastan, Mark. Ta tõmbab mu soolakas lodus kasvavasse pilliroogu pikali ning me kepime nagu segased, pihud täis villast kampsunit ja märga nahka. Kui ta tippu jõuab, sosistan talle kõrva: „Ma olen päriselt olemas.“
3
Esmaspäev, 11. juuli
Telefonikõne
Möödunud aastal sain viimaks oma esimese iseseisva filmiprojekti jaoks vanglate heategevusfondilt kaasrahastuse. Aastaid kestnud uurimistöö ja planeerimine hakkavad viimaks vilja kandma: mu esimene päris oma täispikk dokumentaalfilm. Mul on õnnestunud vabakutselisena tegutsedes kõik vajalikud uurimistööd ja ettevalmistused ära teha ja üheksa päeva pärast alustan näost näkku jutuajamiste filmimist. Olen selle projekti nimel kõvasti vaeva näinud ja loodan kogu hingest, et asjast saab asja. Plaanimine viib ainult teatud punkti välja, seejärel tuleb oodata ja vaadata, mis edasi saab. See on oluline aasta. Minu jaoks. Meie jaoks. Film, pulmad – tundub, et kõik asjad leiavad aset ühekorraga. Aga ma usun täiesti siiralt, et olen oma eluga jõudnud maagilisse punkti, milles kõik kahekümnendates käima lükatud plaanid viimaks paika loksuvad, kõik ühekorraga, nagu oleksin ma asjad meelega sedasi korraldanud, kuigi mingit teadlikku sellesuunalist tegevust ma küll ei mäleta. Küllap elu lihtsalt toimibki niimoodi – tükk tühja maad, ja siis tuleb kõik ühekorraga.
Filmi idee on tegelikult iseenesest lihtne, ma jõudsin selleni ühel õhtul, kui jutustasin Markile elust internaatkoolis. Pärast öörahu saabumist ja tulede kustutamist veetsime tüdrukutega pimeduses tunde, rääkides sellest, mida me viimaks koju pääsedes teeme. Mida sööksime, kui võiksime toitu ise valida. Me fantaseerisime neile kujuteldavatele einetele mõeldes lõputult. Meie kinnismõtteks kujunesid Yorkshire’i puding või tiku otsas serveeritavad miniviinerid. Kujutasime ette, mida paneksime selga, kui saaksime riideid ise valida, kuhu valikuvabaduse korral läheksime, mida teeksime. Ja siis ütles Mark, et tema meelest on juttu vanglast. Et me unistasime kodust täpselt samamoodi, nagu unistavad vangid.
Ja nii sündiski idee dokumentaalfilmi tegemiseks. See jälgib kolme erinevat vangi nende vanglasviibimise ajal ja järel, intervjuude vahendusel ja vahetult läbi osaliste silmade: kaks naist ja üks mees kirjeldavad oma vabaduseteemalisi lootusi ja unistusi nii enne kui ka pärast vabanemist. Täna leiab aset mu viimane sissejuhatav telefonivestlus lõppvalimisse jõudnud vangiga, seejärel järgnevad vanglakeskkonnas vabastamiseelsed silmast silma intervjuud kõigi kolmega. Praeguse seisuga olen mitu korda rääkinud kahe naissoost kandidaadiga, kuid juurdepääsu saamine meeskandidaadile on osutunud palju raskemaks. Täna jõuame viimaks suure vaevaga välja võideldud telefonikõneni. Ma ootan, et mulle helistaks Eddie Bishop. See Eddie Bishop, üks viimaseid Londoni East Endi gangsteritest. Läbi ja lõhki ehe, terariistu välgutav, ööklubide ja kasiinodega tegelev koknit kõnelev gangster. Üks kunagise Richardsoni jõugu liikmetest ja hetkel Londonis jõest lõuna pool tegutseva suurima kuritegeliku rühmituse keskne isik.
Põrnitsen lauatelefoni. See ei helise. Aga peaks. Kell on 13.12 ja mina olen praeguseks Pentonville’i vanglast tulevat kõnet oodanud juba kaksteist – ei, kolmteist – minutit. Minu teised huviobjektid Alexa ja Holli helistasid kellapealt. Küsin endalt, mis probleem siin võib olla, ja palun mõttes, et Eddie ei oleks meelt muutnud ning alt ära hüpanud. Palvetan, et vanglate amet ei oleks meelt muutnud.
Vanglate ametilt ei ole ühekski asjaks lihtne nõusolekut saada, niisiis viin ma vahetud intervjuud läbi üksi. Ainult mina ja kindlasse punkti kinnitatud kaamera. Selles etapis on tegemist toormaterjaliga, aga see sobib asja ideega, niisiis olen ma selle üle õnnelik. Teises etapis, mil mu kandidaadid juba vanglast väljas on, ühinevad minuga Phil ja Duncan.
Phil on kaameramees, keda ma tunnen ja jäägitult usaldan – ta on hea silmaga ning meil on väga sarnane esteetikatunnetus. Ma tean, et see kõlab pisut pretensioonikalt, aga see on päriselt ka oluline. Duncaniga olen mõne korra koostööd teinud. Temaga on lahe, aga mis veelgi olulisem – ta on oluliselt parem, kui ma endale tegelikult lubada saaksin. Nii Duncan kui ka Phil küsivad selles projektis osalemise eest oma tavalisest taksist tunduvalt väiksemat raha; raha on küll olemas, kuid seda pole eriti palju. Õnneks meeldib asja iva neile samavõrra kui mulle endale ja nad usuvad sellesse projekti.
Vaatan läbi kilekaaned, mille vahel on justiitsministeeriumilt ja Tema Majesteedi vanglaametilt välja võideldud load. Kõige enam soovin, et dokumentaalfilm ei läheks kaasa tavapärase vangide kujutamise viisiga, mina üritan vaadelda neid kolme inimest nende poolt toime pandud tegudest eraldi. Nii Holli kui Eddie kannavad nelja- kuni seitsmeaastast vanglakaristust kuritegude eest, mis ei põhjustanud kellegi surma. Alexale on määratud „eluaegne vanglakaristus enneaegse vabanemise võimalusega“ ehk neliteist aastat. Aga kas need karistused ütlevad midagi nende kui inimeste kohta? Kas nende pinnalt on võimalik otsustada, kes neist on teistest ohtlikum? Kes on parem inimene? Keda võib usaldada? Eks me näe.
Tirin telefoni juhtmega tükkis diivani juurde ja võtan akna all päikeselaigus istet. Läbi lehtede paistev Põhja-Londoni päike hakkab silmapilk mu õlgu ja kukalt soojendama. Briti suvi ei taha veel taanduda. Tõelist suve jätkub meile harilikult vaid paariks päevaks, kuid seekord on päikesepaiste endiselt intensiivne. Praeguseks on sellised ilmad kestnud juba kolm nädalat. Räägitakse küll, et seda ei ole kauaks, kuid praegu on ilm igatahes ilus. Mark on tööl ja majas valitseb vaikus. Kaugelt Stoke Newington High Streetilt jõuab minuni üksnes veoautode summutatud müra ja motorollerite põrin. Vaatan läbi George V stiilis tõstandakende meie tagaaeda, tagumise müüri ääres hiilib valgete sokkidega must kass.
Olen nii kaugele jõudmiseks pidanud paljudelt teeneid paluma. Fred Davey, mulle esimese tööotsa usaldanud filmirežissöör soovitas mind justiitsministeeriumile saadetud kirjas. Olen üsna kindel, et Fredi kaks BAFTA auhinda ja Oscari nominatsioon olid oluliselt suuremaks abiks kui mu filmiprojekti jaoks kirjutatud lühiülevaade. ITV avaldas juba soovi dokumentaalfilm pärast esilinastust kavasse võtta ja Kanal 4 kostis omapoolses kirjas minu eest samuti sõnakese – nemad olid kahte mu lühifilmi juba näidanud. Mõistagi toetas mind mu filmikool. Oma soovituse andis ka White Cube, kuigi ma ei tea, mil määral see justiitsministeeriumile korda läks. Sama tegid kõik produktsioonifirmad, mille juures ma vabakutselisena tööd olen teinud, ja Creative England[1.] on omapoolse rahastamise ja toetusega mulle kogu selle protsessi jooksul abiks olnud.
Ja siis on mul loomulikult Eddie Bishop. Tema on mu tõeline õnnestumine, iga dokumentalisti ehe unistus. Just see intervjuu tagas mulle rahastuse. Niisiis on oodatav telefonikõne ikka väga oluline. Eddie on väga oluline.
Te ei pruugi seda teada, aga Eddie lugu esindab Briti kuritegevuse ajalugu. Ta liitus Richardsoni jõuguga kaheksateistkümne aasta vanusena ajal, mil jõuk oli võimu tipul, veidi enne selle langust 1966. aastal. Inglismaa võitis tol aastal jalgpalli maailmameistrivõistlused ja samal aastal algas Krayde lugu.
Eddiel oli kuritegevuse peale annet. Ta oli usaldusväärne, ta oli konkreetne, ta ajas asjad korda. Olenemata sellest, mis asjadega tegu oli. Puhtalt ja kärata. Ta muutus kiiresti vendade Richardsonide jaoks asendamatuks, koguni sel määral, et kui Richardsonid 1966. aastal suvel viimaks kinni kukkusid, hoidis Eddie Bishop sellal, kui vennad koos ülejäänud jõuguga trellide taga istusid, kõike tõrgeteta toimimas.
Väidetavalt ehitas Eddie terve sündikaadi Lõuna-Londonis uuesti üles ja juhatas vägesid nelikümmend kaks aastat, kuni ta seitse aastat tagasi rahapesu eest istuma pandi. Eddie juhtis Lõuna-Londonis toimuvat neli