„Miks ta nuttis?“ küsin üllatunult. Hector on praeguseks juba aastaid Markiga koos töötanud. Kui Mark eelmisest pangast ära tuli, kui kõik viltu vedas, lubas Mark Hectorile samuti koha leida. Ja ta pidas sõna. Töökohta vahetades seadis Mark tingimuseks Hectori palkamise. Nad kas tulevad koos või ei tule üldse.
„Sa ju tead, et me ootasime tookord enne tehingu kinnitamist numbreid?“ Ta vaatab mulle küsivalt otsa.
„Jah, sa vastasid ta kõnele parklas,“ vastan noogutades. Ta lipsas eile lõuna ajal pubist välja ja veetis terve tunni mööda kruusaga kaetud platsi tammudes, lastes toidul ära jahtuda. Mina lugesin sel ajal raamatut. Ma olen vabakutseline ja seega niisuguste „telefonituuridega“ hästi tuttav.
„Nojah, ta ütles mulle, et oli numbrid kätte saanud. Tehingutega tegelevaid vendi oli puhkuste ajal kontorist raske tabada ja nad pildusid talle veel lisaks kaikaid kodaratesse. Nad nõuavad, et me tagasi olles ületunnitöö ja õiglaste tavade arutamiseks koosoleku korraldaksime. See on täiesti naeruväärne. No igatahes rääkis Hector New Yorgiga, üritas selgitada, et kõik on hetkel ära, ja põhjendas andmete hilinemist, ja nemad seal keerasid täiega ära. Andrew … Sa ju mäletad Andrew’d New Yorgist, eks ole? Ma rääkisin sulle sellest …“
„See mees, keda ma Brianny pulmas telefonis sind sõimamas kuulsin?“ segan mina vahele.
Ta turtsatab ja muigab. „Nojah, Andrew. Ta on … ägeda loomuga. Aga olgu pealegi. Niisiis karjus Andrew telefonis Hectori peale ja Hector lõi verest välja ning määras lihtsalt tehingule hinna ja vajutas Send-nuppu. Läks magama. Ärgates ootasid teda sajad vastamata kõned ja e-kirjad. Selgus, et arvudele oli üks null lõppu kirjutatud. Greg ja teised sellid olid teinud seda tehingu aeglustamiseks. Nad oletasid, et Hector vaatab andmed enne ärasaatmist läbi ja laseb neil töö tuleval nädalal, kui nad kõik jälle kontoris on, ümber teha, aga Hector ei kontrollinud midagi. Tema lihtsalt andis allkirja ja saatis materjalid minema. Ja see on juriidiliselt siduv leping.“
„Oh issand, Mark. Kas nad ei saaks lihtsalt öelda, et tegemist oli eksitusega?“
„Ei saa, kullake. Niisiis Hector helistas mulle ja üritas selgitada, et oli andmeid õigeks pidanud ja ta kontrollib harilikult alati, alati … aga Andrew käskis lepingu ära saata … ja siis ta lihtsalt hakkas nutma. Erin, ma lihtsalt … mul on tunne, et mind ümbritsevad täielikud …“ Mark saab sõnasabast kinni ja vangutab nördinult pead. „Niisiis ma hakkan mujalt maad kuulama. Ma olen rõõmuga valmis leppima madalamate boonuste või väiksema palgaga, kunagist turgu ei saa me enam nii või teisiti tagasi. Keda me lollitame? Ma lihtsalt ei talu enam sellist stressi. Ma tahan jälle oma elu elada. Ma tahan sind ja lapsi ja meie ühiseid õhtuid.“
Kuuldu meeldib mulle. Väga meeldib. Ma kallistan teda. Toetan pea ta õlale. „Mina tahan sedasama.“
„Tore.“ Ta suudleb mind kergelt juustele.
„Ma leian endale hea koha, esitan pärast selle Hectori asja äraklaarimist lahkumisavalduse, kasutan kohustuslikku ooteaega pulmade ja mesinädalate jaoks ja loodetavasti hakkan novembris uuesti tööga pihta. Täpselt jõuludeks.“
Ta on ennegi ooteajal olnud – kõik, kes finantssektoris töötavad, on kohustatud töökohta vahetades kohustuslikul puhkusel olema. Väidetavalt peaks see aitama sisetehinguid vältida ja konfidentsiaalsust tagada, aga sisuliselt on tegemist kahekuuse palgalise puhkusega. Kõik see kokku tundub igati tore plaan olevat. Veab tal. Aga minagi peaksin hea meelega tööst mõned nädalad pausi. Me võiksime asjad läbi mõelda ja endale korralikud mesinädalad korraldada. Ma töötan küll hetkel oma esimese täispika dokumentaalfilmiga, aga pulmade ajaks on filmimise esimene etapp selja taga ja enne teise etapiga alustamist on kindlasti tarvis kolme- või neljanädalane paus teha. Ja neid kolme või nelja nädalat on kindlasti võimalik meie kasuks tööle panna.
Mu rinnus tõmbub soojaks. See on hea. Eriti meie kahe jaoks.
„Kuhu me läheme?“ küsib mees.
„Mesinädalatele?“
Me räägime sellest esimest korda tõsiselt. Pulmadeni on jäänud kaks kuud. Kõik muud teemad on läbi võetud, see välja arvatud. See on puutumata nagu avamata kingitus. Aga küllap on praegu sellele keskendumiseks igati sobilik hetk. See tekitab minus elevust. Võimalus veeta mitu nädalat teda kellegi teisega jagamata.
„Teeme midagi pöörast. Võimalik, et meil on selleks viimast korda aega või raha,“ annan vihje.
„Jah!“ hüüab tema, ta vastus on sama energiline.
„Kaks nädalat – ei, kolm nädalat?“ Kissitan silmi ja lasen peast läbi filmimisgraafiku ja vajalikud intervjuud. Kolm peaks välja pigistama küll.
„Juba hakkab looma. Kariibi meri? Maldiivid? Bora Bora?“ küsib mees.
„Bora Bora. See kõlab ideaalselt. Mul pole aimugi, kus see asub, aga kõlab igatahes suurepäraselt. Põrgusse kõik. Lendame esimeses klassis? Kas me saame seda endale lubada?“
Mees naeratab laialt. „Saame küll endale esimest klassi lubada. Ma panen piletid kinni.“
„Viimase peal!“ Ma pole kunagi varem esimeses klassis lennanud.
Ja järsku ütlen ma midagi sellist, mida ma hiljem kindlasti kibedasti kahetsema pean.
„Ma tulen koos sinuga akvalangiga sukelduma. Kui me sinna läheme. Ma üritan seda uuesti teha, siis saame koos sukelduda.“ Ütlen seda, kuna mulle tundub, et see väljendab kõige paremini armastust, mida ma Marki vastu tunnen. Nagu oleksin kass, kes surnud hiire tuppa toob. Pillan selle ta jalge ette, tahab ta siis seda või mitte.
„Tõsiselt mõtled?“ Mees silmitseb mind murelikult ja ainiti, päikesevalgus sunnib teda silmi kissitama ja tuul sasib ta juukseid. Seda ta ei oodanud.
Mark on vilunud sukelduja. Ta on igal meie ühisel reisil üritanud mind endaga kaasa meelitada, aga mina olen alati põnnama löönud. Mul sain enne meie tutvumist ebameeldiva kogemuse osaliseks. Sattusin paanikasse. Ei midagi tõsist, kuid ainuüksi mõte sukeldumisest hirmutab mind segaseks. Mulle ei meeldi tunne, et olen lõksu sattunud. Mõte vee survest ja aeglastest veealustest hoovustest täidab mind õudusega. Aga ma tahan seda tema pärast teha. Ühine uus elu, uued väljakutsed.
Naeratan. „Jah, kindel see!“ Ma tulen sellega toime. Kui hull see ikka olla saab? Lapsedki teevad seda. Ma saan hakkama.
„Kurat küll, kuidas ma sind armastan, Erin Locke,“ ütleb mees. Täpselt nii ütlebki.
„Kurat küll, kuidas mina sind armastan, Mark Roberts.“
Ta kummardub minu poole, kergitab mu pead ja suudleb mind.
„Oled sa ikka päriselt olemas?“ küsib ta mulle ainiti otsa vaadates.
Me oleme seda mängu ennegi mänginud, kuigi see ei ole tegelikult üldse mäng. Või on? Kui, siis mõttemäng.
Tegelikult ta küsib „Kas see kõik toimub päriselt?“. Kõik on nii hästi, et tegu tundub olevat mingi triki või tüssamisega. Küllap ma valetan. Kas ma valetan?
Mõtlen hetke. Lasen näolihastel ta uuriva pilgu all lõdvestuda. Sunnin pupille sissepoole plahvatava universumina kokku tõmbuma ja vastan rahulikult: „Ei.“ Ei, mind ei ole päriselt olemas. See on hirmutav. Olen seda vaid mõned korrad teinud. End oma näost lahutanud. Sundinud end kaduma. Otsekui telefon, mille tehaseseaded on taastatud.
„Ei, mind ei ole päriselt olemas,“ vastan ilmetu ja tühja näoga.
See peab tunduma nii, nagu mõtleksin ma seda tõsiselt.
See