1941. aasta suvel olin ma just lõpetanud eelviimase keskkooliklassi. Vanemad ütlesid, et juuli ja augusti veedan ma vanaema juures, kellel oli Cape Codis suveniiripood. „Nii pääsed sa jubedast Bostoni kuumusest,” ütlesid nad. Kuid ma teadsin, et isa muretses oma ema vananemise ja kasvava hajameelsuse pärast. Mina olin see ohvritall, kes teda valvama pidi. Vanaema oli külm, isekas naine ning keegi ei tahtnud temaga seltsida. Mul ei olnud kahju vanemate juurest ära sõita. Isa kritiseeris mind alalõpmata. Ei mäletagi, et ta oleks kunagi julgustanud mind lugema raamatut, mida ise luges või olnud sõbralikuks toeks. Ta oli taimetoitlane, muretses pisikute pärast ja pesi alalõpmata käsi. Ta ei puudutanud ega suudelnud mind nakkuse kartuses mitte kunagi. Ta oli läbikukkunud fotograaf ja majandusliku surutise ajal elasime me abirahadest. Tol ajal püüdis ta kindlustuspoliise müüa. Mu ema, kes kasvas üles ühes Kansase piimafarmis, tuli Bostonisse ooperilaulmist õppima ja kohtus mu isaga templikooris. Neist sai algusest peale kokkusobimatu paar. Isa oli sünge ja endassetõmbunud, ema aga elurõõmus ja muretu. Kui ta oma kodufarmi lähedal kasarmus I maailmasõja ajal sõduritele laulis, panid nad talle nimeks Smiles. Ema ujutas mu üle kiindumusega. Tundus, et ta ootas minult armastust, mis isalt saamata jäi. Minust viis aastat vanem vend oli koolis, kodust eemal. Niikuinii ei olnud meil lähedasi suhteid ja mind ei hoidnud miski kodus kinni.
Kui ma Falmouthi jõudsin, ei pääsenud ma vanaema juurest kuhugi – me töötasime terve päeva poes ja sõime igal õhtul lähedalasuvas võõrastemajas. Ma jälgisin, kuidas minuvanused noorukid kabriolettidega ringi kihutasid ja mõnusalt aega veetsid. Ainus võimalus poest minema saada oli pühapäeviti, mil ma jalgrattal üksinda randa sõitsin. Ühel pühapäeval, suve lõpupoole, pakkisin ma rätiku koos Modern Library Eugene O’Neilli väljaandega ning suundusin privaatsesse randa, mille olin avastanud. Seal käis vähe inimesi. Pärast ägedates ristlainetes müttamist viskasin end pikali, et ära kuivada. Olin ilmselt magama jäänud, sest kui uuesti ringi vaatasin, oli rahvast juurde tulnud. Ajasin end istuli. Minu kõrval naersid kaks kahekümnendates aastates naist kena, veidi vanema mehega. Mehe tumedad juuksed olid tuulest sassis ja väikesed kõrvad hoidsid peast veidi eemale. Ta vaatas mind ja mina teda. Hetkeks silmitsesime teineteist ainiti, siis jätkas ta juttu kaaslastega. Võtsin raamatu, ent ei suutnud keskenduda. Vaatasin korduvalt mehe poole ja tema paistis mind silmitsevat, ent siis vaatas ta mujale. Ühekorra tabasin tema otsepilgu ja naeratuse, mispeale pöörasin pea kiiresti kõrvale, et punastamist varjata.
Hakkasin just „Anna Christiesse” sisse elama, kui kuulsin häält, mis küsis: „Kuidas see raamat ka on?” Tõstsin pilgu. Tegu oli sama mehega ja tema tagant paistis, et ta kaaslased olid läinud.
„Alles alustasin,” vastasin ma. Mul oli raske hingata ja korraga tundsin ma hirmu, justnagu varitseks mind mingi oht.
„Kas ma võin siia istuda?” küsis mees.
„Loomulikult,” vastasin ma ja silusin suurt rannalina, et meile mõlemale ruumi teha. Ta sättis end minu kõrvale ja sirutas käe.
„Mina olen Roger,” ütles ta.
Surusin tal kätt. „Mina olen Alan, meeldiv tutvuda.” Mul pitsitas rinnus. Ma ei teadnud, mida öelda ja ma kartsin, et ta tõuseb püsti ja läheb minema.
„Kas tahad vette minna?” küsis Roger.
„Hea küll,” ütlesin ma ning me tõusime püsti ja läksime merre. Külma vee šokk lõdvendas veidi pinget ja me hakkasime koos ujuma. Lained olid veidi taltunud ja me ujusime lähestikku. Kui ma selili hulpima jäin, tegi seda ka Roger ning naeratas mulle. Naeratasin vastu ja kõik tundus täiesti loomulik, nii nagu oleksime teineteist tundnud pikka aega. Tulime veest välja ja jalutasime minu rätiku juurde tagasi. Korjasin selle üles, et end kuivatada, raputasin liivast puhtaks ja sõnasin: „Kahjuks mul ainult see ongi,” ütlesin ma.
„Kas ma toon oma asjad siia?” küsis Roger.
„Muidugi,” vastasin talle ja jälgisin, kuidas Roger oma rätiku juurde läks ning sigaretid, raamatu ja sinise kapuutsiga jope kokku korjas. Kui olime end sisse seadnud, süütas Roger sigareti, ent minule suitsu ei pakkunud. Sain aru, et ta pidas mind liiga nooreks ning see vaevas mind. Roger noogutas raamatu poole, mis oli veel ümbrispaberis, O’Neill suurelt peale trükitud.
„Kas sulle meeldib O’Neill?” küsis ta.
Ma olin lugenud vaid mõned leheküljed. „Vist küll,” vastasin ma. „Ma olen teda pikka aega lugeda tahtnud. Kas ta sulle meeldib?”
„Jah ja ei,” vastas Roger suitsu välja puhudes. „Osalt on ta minu jaoks liiga pretensioonikas, kuid ma arvan, et sulle ta meeldib. Kas sulle teater meeldib?”
„Jah, ma tahan saada näitlejaks,” vastasin ma, taibates, et ütlesin seda esimest korda kõva häälega. Olin teadnud kümnendast eluaastast peale, mil pühapäevakoolis kuningat mängisin, mähitud sametrüüsse ja torkiv võltshabe ees, et minust saab kunagi näitleja. Arvasin, et Roger ütleb, et olen hull, et üldse niisuguse asja peale mõtlen, ent ta ei teinud teist nägugi.
„Ma arvan, et see kukuks sul vägagi hästi välja,” ütles ta. „Kas sa oled kunagi laval olnud?”
„Eriti mitte. Ma käin kooli draamaringis ja sel aastal sain ma deklameerimisvõistlusel aukirja.”
„Suurepärane,” ütles Roger.
Soolase õhuga segunenud sigaretisuits oli väga mõnus. Ma naeratasin. „Kümnest osalejast said kuus aukirjad.” Roger naeratas vastu. Ma ei jõudnud ära imestada, kui kena inimene ta oli ja ma mõtlesin, et kas ei võiks temast saada minu sõber.
Hakkasime mõnusalt juttu ajama ja ma ei kartnud enam midagi valesti öelda. Rääkisin Rogerile, et olen viimast aastat keskkoolis ja sain teada, et ta ise elas aasta läbi Falmouthis ning oli maastikuarhitekt. Rääkisin talle ka, et töötan vanaema suveniiripoes.
Roger süütas uue sigareti. „Oi, vabandust,” ütles ta. „Kas tahad ka?”
„Ei, tänan,” vastasin ma, endal hea meel, et ta arvas, et mu vanus lubab mul suitsetada.
„Aeg on juba hiline,” ütles Roger. „Peab minema hakkama.”
Arvasin korraga, et kõik on läbi. Läksin paanikasse. Kuidas temaga uuesti kokku saada? „Kas sa homme tahad ujuma tulla?” küsisin ma.
„Kahjuks olen ma vaba vaid nädalalõppudel, kuid võib-olla kohtume rannas järgmisel nädalal.”
Tõusin püsti. Pidin oma pettumust varjama, et ta seda ei märkaks. „Noh, hakkan ka minema,” ütlesin ma asjalikult.
Roger pöördus minu poole. „Kas sa tahad, et ma su koju viiksin? Olen autoga.”
„See oleks vahva küll, aga mul on jalgratas,” vastasin talle.
„Pole lugu, mul on kabriolett. Katus on alla lastud ja me võime panna sinu ratta tagaistmele.”
Me viisime ratta kollakaspruuni Fordi juurde. Roger tõstis selle tagaistmele. Allalastud katusega sõites tundsin ma end nagu rikkurivõsukesed, keda olin näinud poest naerdes mööda sõitmas. Tuul puhus minu suunas Rogeri habemevee hõngu. „Sul on suurepärane habemevesi,” ütlesin ma. „Mis see on?”
Roger naeris. „Ilmselt panin ma seda hommikul üsna lahke käega peale. See on Old Spice.”
Ma ei tahtnud, et Roger näeks seda viletsat maja, kus ma koos vanaemaga korteris olin, seega palusin, et ta poe juures kinni peaks. Jätsime hüvasti, mina lootes, et ta kutsub