Haarasin telefonitoru. „Hallo?”
„Tere, Norman, siin Charles.”
Minu uute New Yorgi sõprade hulgas olid ka Julia ja Charles MacArthur, Saint Louisist pärit rikas ja meeldiv abielupaar, kes püüdsid endale suurlinnas teed teha. Olime kohtunud ühel vendade Goldmanite õhtusöögil. MacArthuritel oli avar ja uhke elamine kuulsas Dakota kortermajas, vaatega Central Parki puulatvadele, kus nad kasvatasid nelja last. Julia oli võluv, tark ja erakordselt lahke naine. Charles oli tõeline eduka valge ameeriklase musternäide: ilus, blond ja laitmatute maneeridega mees. Ehkki ta tahtis saada näitlejaks, saatis teda suurem edu modellitöös. Ent sileda fassaadi tagant koorus aegapidi välja piinatud hing. Ma avastasin, et ta on süümepiinadest räsitud biseksuaal, kes korraks ka minule silma heitis. See oli äärmiselt ebamugav, kuna aastate eest kolledžis oli mul olnud seda tüüpi kogemus ja ma ei tahtnud enam iialgi midagi niisugust läbi elada. Varsti tema kuumad tunded jahtusid ning meist said üsna mõnusad sõbrad.
Mu sõrmed libisesid üle värvipritsmeis telefonitoru ja ma olin valmis ütlema: „Kas ma saaksin sulle veidi hiljem pärast tagasi helistada? Mul on joonistus pooleli,” kui Charles sõnas: „Kas sa ei tuleks minuga täna pärastlõunal teatrisse? Mul on piletid „Jamaica” päevasele etendusele. Julia tunneb end kehvasti ja ma arvasin, et see võiks sulle meeldida.”
Teadsin, et „Jamaica” oli Harold Arleni muusikal, peaosas üks minu lemmiklauljaist, vapustav Lena Horne. Tema partneriks oli Metro-Goldwyn-Mayeri stuudio „latiinoverd armastaja” Ricardo Montalbán. Olin kahevahel: ma ei tahtnud olla distsiplineerimatu, ent seda vaid hetkeks. Harold Arlen! Lena Horne! Mis siin veel mõelda! Joonistada võin ma igal ajal. Leppisime kokku, et kohtume Martin Becki teatris.
Ootasime eesriide avanemist, kui hääl valjuhääldajast teatas tasakaalukalt, et selles etenduses mängib Ricardo Montalbáni tavalist rolli hoopis Alan Shayne. Saalist kostis kõva pettumusohe ja orkester kiirustas avamängu alustama. Eesriide tõustes ilmus välja näitleja, kes liugles üle lava väikeses paadis, justnagu vees, kuigi tegelikult vedasid teda edasi peidetud rattad. Ta oli paljajalu, tumedate lokkis juustega, nahk mahagonikarva, lihaseline rind vilkumas kinninööpimata riidest vesti vahelt. Lääne-India stiilis kinniste luukidega majakese ees hakkas ta selge, heliseva baritoniga laulma: „Savanna, Savanna, open up de shutters do …”. Lena Horne tuli majast välja ja viskus tema käte vahele, andes mõista, et see oligi peaosatäitja. Dublandi jaoks oli tal ligitõmbavust ja kui pikk aplaus etenduse lõpus midagi tähendas, siis seda, et publik ei olnud Montalbánist puudust tundnud.
Vaheajal ütles Charles, et ta oli ükskord koos Alan Shayne’iga telesaates esinenud ja tegi ettepaneku minna pärast etendust lava taha teda õnnitlema. Kõigile uutele teatriga seotud tuttavatele vaatamata ei olnud ma kunagi lava taga käinud.
Olin üsna põnevil, kui uksehoidja teatas, et härra Shayne võtab meid vastu. Korrus kõrgemal nägin ma garderoobi uksel tähte, ning kuigi selle alla oli kirjutatud „Härra Montalbán”, oli see muljetavaldav. Kui sisse astusime, seisis just äsja laval nähtud näitleja väikesel platvormil, milleski bikiinitaolises, üks mustanahaline mees kohendamas käsnaga tumedat grimmi, mis oli ta naha laval mahagonivärvi teinud. Ilmselt valmistati teda ette õhtuseks etenduseks.
Charles tervitas ja tutvustas mind kunstnikust sõbrana Californiast. Lähedalt nägin ma hoopis teist inimest kui tegelast, kes oli minu üllatuseks ühe käega, poole laulu pealt, tõstnud Lena Horne’i venda mänginud väikese poisi pingutuseta kõrgele oma pea kohale. Tal olid peened, peaaegu aristokraatlikud näojooned. Tal oli kõrge laup, pikavõitu nina, suured elegantsed käed ja jalad. Grimmi all oli tugev, nõtke keha. Tugitoolis istus naeratades, heakskiitvalt noogutades ja väikeseid kiitusi ümisedes tüse hallipäine naine, kes osutus tema emaks. Tundsin end ebamugavalt – ikkagi võhivõõras inimene peaaegu alasti mehe kõrval –, kuid pomisesin siiski hädiselt, kuivõrd tema esinemine mulle meeldis. Minu kiitusele vastati nõrga naeratuse ja vaevumärgatava peanoogutusega, mis mind ärritas. Ta pöördus otsemaid Chrlesi poole ning rääkis teatrist, sel ajal kui me tema emaga kumbki garderoobi ise nurgas konutasime. Ta käitus nii, nagu mind poleks olemaski. Pead hakkas tõstma minu privilegeeritud mina, kes oli kasvanud suures majas, sõitis kollase kabrioletiga ja oli tulevane üsna korraliku varanduse pärija. Kelleks see dublant end õieti peab? Seisab platvormil, kõrgudes meie kohal üleelusuuruse tegelaskujuna ja muudkui jutustab sügava, teatraalse häälega. Siiski tundus ta mulle nägusa ja ebatavalisena. Kas see mees käis mulle tõepoolest närvidele või mind hoopis tõmbas tema poole?
Lõpuks koondus tema tähelepanu minule, justnagu mind esimest korda märgates. Sel ajal kui grimeerija tema keha võõpas, esitas näitleja, kes palus end Alaniks kutsuda, mulle banaalseid küsimusi elu kohta Californias ja tahtis teada, kas New York mulle meeldib. Miks rääkida tühjast-tähjast ja kust see ootamatu huvi minu vastu? Siin oli ilmselgelt tegu terase, andeka, füüsiliselt ligitõmbava mehega, kelle üleolev käitumine mind ühtaegu vihale ajas. Meie pilgud kohtusid vaid korraks, kuna Alan paistis end kogu aeg peeglist uurivat, ja sedagi siis, kui me hüvasti jätsime. Ta vaatas mind naeratuseta ja tundus tahtvat hoida mu pilku hetk kauemgi. Tundsin ootamatut sidet. Süttis suhte märgutuluke. Olin hämmeldunud ja tundsin kergendust, kui Charles hüvasti jättis ja mina sama pomisesin, lisades midagi tobedat õhtusöögikutsest. Seal garderoobis oli midagi juhtunud, ent ma polnud kindel, mis nimelt. Hüppasin metroosse, et Village’isse tagasi sõita. Tipptunni rahvamassi surutuna mõtlesin ma jätkuvalt Alani peale.
STAARI GARDEROOB
ALANjuuni 1958
Olin üsna mitu aastat näinud vaeva, et New Yorgis näitlejaks saada ning nüüd olin ma lõpuks staari garderoobis, ent kahjuks ei kuulunud see mulle. Kasutasin seda vaid ajutiselt. Olin staari dublant, tema oli puhkusel, ja nii saingi ma päevasel etendusel asendajana lavale minna. Olin tulnud New Yorki otse koolipingist ja otsisin meeleheitlikult näitlejatööd, elades odavates üüritubades, kõht alati tühi; jäin hambast ilma, sest hambaarsti jaoks ei jätkunud raha, mistõttu ei saanud ka naeratada; olin teatrites kohanäitaja, ühes näidendis statist, teenides dollari korra eest, ja talv läbi ei saanud ma õhukeses palitus kunagi sooja. Kodus, vanemate ja sõprade ees, tegin ma head nägu, justnagu läheks mul hästi, ent ma kahtlen, kas keegi mind ka uskuma jäi. Tundus, et möödus terve igavik, enne kui ma sain nooruki peaosa Broadway menunäidendis „The Madwoman of Chaillot”, mängides koos niisuguste staaridega nagu Katharine Cornell ja Maurice Evans. Sealtkaudu jõudsin ma kaalukate osadeni televisioonis, klassikalistes draama otseetendustes: „Studio One”, „Philco Playhouse” ja „Kraft Theatre”. Siis aga otsustati Hollywoodis, et televisioon ei ole mitte pelgalt mööduv veidrus ning seega anti varem mulle tulnud rollid hoopis filmitähtedele ja mina hakkasin uuesti tööd lunima.
1957. aasta oktoobris oli Broadwayl muusikali „Jamaica” esietendus, peaosades Lena Horne ja Ricardo Montalbán. Tegevus toimus ühel Lääne-India saarel ning peale Montalbáni ja Erik Rhodese, kes mängis Briti kuberneri, olid trupis kõik mustanahalised. Yip Harburgi ja Fred Saidy libreto jutustas lihtsakoelise loo kohalikust mehest (hästi tõmmu grimmiga Montalbán) ja naisest (Lena Horne), kelle kohe toimuma pidanud pulmad pidevalt edasi lükkusid küll arusaamatuste, küll tülide ja isegi orkaani tõttu. Süžee oli naeruväärne, kuid Harold Arleni laulud ja nende särav esitus kahe staari poolt tegid etendusest hiti. Lavastaja Robert Lewis, üks mu näitlemisõpetajaist, (tolleks ajaks olin ma õppinud kõikide tunnustatud õpetajate käe all, sealhulgas Uta Hageni, Herbert Berghofi, ja oma lemmiku Sanford Meisneri juures) muretses mulle kuulsusetu inspitsiendi abi ja kuberneri dublandi ameti, kuid ma olin töö eest tänulik. Olin hakanud käima psühhoanalüütiku juures, et mõista, miks mu karjäär ei edene, lootes samal ajal lahti saada homoseksuaalsusest, mida tol ajal peeti ravitavaks haiguseks. Mõne aasta eest olin käinud terapeudi juures, kuid nüüd oli tegu süvaanalüüsiga. Tollane arsti tunnitasu oli nüüdsega võrreldes olematu, siiski, viisteist dollarit visiidi eest, kaks korda nädalas, võttis suure osa minu napist rahast. Oli vaja rohkem teenida ja nii korraldasin ma hommikuti asju ajakirjafotograafi Jerry Cooke’i kontoris, makstes