Mul oli nii palju tegemist raha teenimisega igapäevaseks äraelamiseks ja psühhoanalüüsi eest maksmiseks, et ma ei sidunud end poliitikaga, nii nagu mõned mu sõbrad seda tegid. Üks neist, vägagi vasakpoolsete vaadetega neiu oli kaotanud aastate eest enesetapu tõttu kallima, kuna senaator Joseph McCarthy oli ta kommunistiks tembeldanud. McCarthy mustas inimesi vähimategi tõenditeta ja kuulutas kommunistideks isegi homoseksuaalsuses kahtlustatavaid. President Eisenhower ei teinud midagi McCarthy takistamiseks ega astunud tema vastu välja. Ma olin kursis jooksvate sündmustega ja lugesin igal hommikul metrooga psühhoanalüütiku juurde sõites The New York Timesi, kuid peamiselt huvitas mind järgmise tööotsa leidmine näitlejana. Teadsin, et „Jamaica” ei jää lavale igaveseks. Sageli võtsin ma inspitsiendilt rolli üle ja juhtisin kogu etendust ise, see tähendab, et andsin valgustajatele märku lõpututeks valguse muutmisteks, näitasin lavatöölistele, millal dekoratsioone vahetada, vajutasin eesriide liigutamise nuppu, kontrollisin näitlejaid ja hoidsin silma tekstil, juhuks kui keegi midagi unustab. Tuli koordineerida muusikute, lavatööliste ja näitlejate tööd – ma olin terve etenduse aja rakkes. Kui kuberneri mänginud näitleja otsustas etendusest lahkuda, palusin, et proovitaks mind. Olin selle osa jaoks liiga noor, kuid ma kasutasin tugevat briti aktsenti, kortsutasin nägu ja tõmbasin end küüru, et vana välja näha. Produtsent, David Merrick, tollane kõige kuulsam Broadway teatriprodutsent, oli õnnelik, et odava asendaja leidis ning ma sain selle rolli koos tillukese palgakõrgendusega. Ma läksin teatrisse, grimeerisin end vanakeseks, panin selga kuberneri kostüümi ja koputasin siis näitlejate ustele, teatades, et jäänud on pool tundi, viisteist minutit ja et nüüd on aeg lavale minna, seejärel juhtisin ma etendust, käisin kubernerina kahes stseenis laval ja läksin siis uuesti kulisside taha inspitsiendi tööd tegema. Ent ikkagi tulin ma hädavaevu ots-otsaga kokku. Vanemad ei saanud mind aidata, neil endilgi nappis raha, ja oleks see võimalikuks osutunudki, poleks ma lasknud neil seda teha. Ma oleksin siis tunnistanud, et polegi nii edukas, nagu teesklesin.
Kord kuulsin ma, et juhtkond otsib peaosalisele Ricardo Montalbánile veel üht dublanti. Üks neil oli, laulja koorist, kuid mõnele tundus, et ta on Lena Horne’i partneriks liiga noor. Haistsin otsemaid võimalust lisaraha teenida ning palusin, et minuga tehtaks prooviesinemine. Juhtkond lükkas mu soovi tagasi. Olin enne etenduse algust alati natuke aega Lena garderoobis, rääkides tema päevast ja selles, kuidas tal üldse elus läheb. Aitasin teda proovide ajal, kui lavastaja Bobby Lewise Group Theatre’i žargoon teda segadusse ajas. Meetodinäitlemise sõnavara nagu tegevused (actions), ettevalmistus (preparation), motivatsioon (motivation) tekitasid tal ebamugavustunde ja ta kartis, et ei suuda näidelda. Bobbyl oli kombeks rääkida sellest, mida Lena tegelasel oli stseenis vaja, nii nagu oleks tegu Tšehhoviga. Lena esitas mulle vargsi küsimusi ja mina aitasin teda Bobby sõnumit õõnestamata. Ma seletasin termineid nii lihtsalt, kui oskasin, kiitsin seda, mida ta tegi ja julgustasin teda jääma iseendaks. Lugu oli nii banaalne, et kõige targem oli tekst kiiresti ära öelda ja siis laulude kallale asuda. Meist said Lenaga sõbrad. Ta suhtus minusse alati kenasti. Kui ma rääkisin võimalusest saada Ricardo dublandiks, pidas ta seda heaks ideeks ja käis peale, et mulle antaks võimalus. Kuigi ma polnud mingi eriline laulja, tantsija ega ka jamaicalane, sain dublandiks viieteistkümne lisadollari eest nädalas. Keegi ei arvanud, et ma peaksin minema lavale Ricardo asemel, kes oli terve nagu purikas. Kuid New Yorgi talv võib Hollywoodi näitleja jaoks olla tõeline põrgu ja ta külmetas.
Olin ühel veebruaripäeval oma psühhoanalüütikule parajasti oma unenägu kirjeldamas, kui helises telefon, mis mu jutu katkestas ja mu peaaegu märkamatult võpatama pani. Pidin kaugelt arstikabinetti naasma. Mind ärritas, kui visiidi ajal telefon helises, kuid arst oli mulle seletanud, et ta peab vastama, kuna mõnel teisel patsiendil võis tekkida kriis. „Vabandust, Alan,” ütles ta. Ta võttis toru. „Hallo,” kuulsin ma. Järgnes paus, mina aga ootasin, et saaksin oma unenäo jutustamisega jätkata. „Kõne on teile, Alan,” teatas ta. Olin andnud arsti numbri ainult teatrile, et nad mulle viimases hädas helistada saaksid. Ajasin end kušetil istuli ja küünitasin arstilt toru võtma.
„Alan,” ütles mulle tundmatu hääl. „Siin Jack kontorist. Saime just kõne Ricardo Montalbáni arstilt. Ricardo on haige ja sa pead pärastlõunast etendust tegema.”
Mul kukkus suu lahti ja tundus, et ka süda jäi seisma. „Kas Lenaga on aega proovi teha?” küsisin ma.
„Me ei saa teda kätte, aga ta tuleb teatrisse alati poole kaheks, nii et te saate siis mõnda asja harjutada. Ma tean, et sul läheb hästi.” Panin toru ära ja hakkasin üleni värisema.
„Mis lahti, Alan?” küsis arst.
„Ma pean täna staari asendama – olema Lena Horne’i partner,” vastasin. „Ja me ei saa isegi proovi teha.”
„See on suurepärane,” vastas arst. „Te olete ju proove teinud, eks ole?”
„Jah,” ütlesin ma, endiselt vabisedes, „ent mitte kunagi Lenaga, ainult dublantidega.”
„Kas teil tekst on peas?”
„Ma arvan küll … aga kõik need laulud. Ma ei ole iialgi orkestri saatel laulnud.” Surusin alateadlikult käed kokku ja hakkasin sõrmi üksteise vastu hõõruma.
„Alan,” sõnas arst rahustavalt, „te tahtsite ju nii väga dublandi kohta saada, eks ole?”
„Jah,” vastasin ma.
„Niipalju kui ma mäletan, ei tahetud teil lasta lavaproovi teha,” jätkas arst, „teie aga ei jätnud jonni, kuni tõestasite, et suudate seda rolli teha. Te rääkisite mulle, et proovides suhtusid kõik teie esinemisse vägagi entusiastlikult.”
„Tõepoolest,” ütlesin ma.
„Te olete väga andekas, Alan, ja ma tean, et te saate hakkama. Te olete ka enne Broadwayl peaosi mänginud. Miks ei taha te vahelduseks midagi enda jaoks? Te olete nii sageli rääkinud, et püüate teha meelehead vanematele või kellelegi teisele. Kas ei ole suurepärane laulda suures Broadway muusikalis Lena Horne’i partnerina? Mõelge, kui tore see on. Te olete seda alati tahtnud ja nüüd on see teil käeulatuses. Tundke mõnu ja see kõik on teie oma.”
Vaatasin talle otsa ja nägin tema murelikul näol kõige soojemat ja heatahtlikumat ilmet. Taipasin, et ei vabise enam. Tõmbasin sügavalt hinge ja naeratasin. „Tänan,” ütlesin ma, „kõik läheb hästi.” Hetkeks oli mul tahtmine