Ei. Ei, ta tappis valvurid. Ta tuli siia, et aidata. Ta tuli kindlasti siia, et aidata. Ma noogutan Triggile ettevaatlikult ja ta libiseb minu selja taha. Ma ei usalda teda. Pooleldi ootan nõela. Pööret. Aga tunnen vaid vabanemist, kui minu risk tasutud saab. Rauad on lukust lahti keeratud. Mu õlaliigesed ragisevad ja oiates tõmban ma esimest korda üheksa kuu jooksul käed keha ette. Need värisevad valust. Küüned on kasvanud pikaks ja vastikuks. Aga käed kuuluvad jälle mulle. Ma kargan jalule, et põgeneda, ja vajun põrandale kokku.
„Oh sa poiss… oh sa poiss,” ütleb Holiday mind tagasi tooli vinnates. „Rahu nüüd, kangelane. Su lihased on hullult atrofeerunud. Sind ootab ees õlivahetus.”
Trigg tuleb ringiga tagasi minu ette seisma ja naeratab vildakalt, nägu aval ja poisilik, kaugeltki mitte nii hirmutav kui tema õel, hoolimata kahest kuldsest pisarakujulisest tätoveeringust, mis tema paremast silmast välja voolavad. Tal on ustava peni ilme. Õrnalt eemaldab ta mu näolt suukorvi, siis meenub talle midagi ja ta võpatab. „Mul on sinu jaoks midagi, söör.”
„Mitte nüüd, Trigg.” Holiday silmitseb ust. „Meil pole sekundeid raisata.”
„Ta vajab seda,” ütleb Trigg sosinal, aga ootab Holiday noogutust, enne kui kotist nahast pambu tõmbab. Ta ulatab selle mulle. „See on sinu oma, söör. Võta.” Ta tajub minu kõhklust. „Hei, sinu vabastamise kohta ma ei valetanud, ega ju?”
„Ei…”
Ma sirutan käed ette ja ta asetab nahast pambu mulle pihku. Sõrmede värisedes tõmban tagasi pampu koos hoidva nööri ja tunnetan jõudu veel enne, kui näen surmavat helki. Mu käed peaaegu pillavad pambu maha, sellest sama hirmunud, kui mu silmad olid valgusest.
See on mu habemenuga. See, mille Mustang mulle andis. See, mille olen juba kaks korda kaotanud. Ükskord Karnusele, seejärel minu triumfil Šaakalile. See on valge ja sile nagu lapse esimene hammas. Mu käed libisevad üle külma metalli ja selle soolaplekilise vasikanahast käepideme. Puudutus äratab melanhoolseid mälestusi ammu kuhtunud tugevusest ja ammu unustatud soojusest. Mulle meenub sarapuupähkli lõhn ja see viib mind Lorni treeningruumidesse, kus ta mind õpetas, samal ajal kui tema lemmiklapselaps õppis kõrvalasuvas köögis küpsetama.
Habemenuga liugleb läbi õhu, nii ilus, nii petlik oma võimulubaduses. Tera ütleb, et olen jumal, nagu on öelnud paljudele inimpõlvedele enne mind, aga nüüd ma tean selles peituvat valet. Kohutavat hinda, mida see on sundinud uhkuse eest maksma.
Hirmutav on seda uuesti käes hoida.
Ja see kriibib nagu šahtirästiku pulmahüüd, kui muundub kumeraks lõikeTeraks. Viimati kui seda nägin, oli see puhas ja sile, aga nüüd virvendab see valgesse metalli uuristatud kujutistest. Ma kallutan tera, et näeksin paremini kuju, mis on kraabitud otse pideme kohale. Ma jõllitan totakalt. Mulle vaatab vastu Eo. Metalli uuristatud kujutis temast. Kunstnik ei ole jäädvustanud teda tapalaval, hetkes, mis alatiseks määratleb teda teiste jaoks, vaid intiimselt kui tüdruku, keda armastasin. Ta on kummargil, juuksed õlgadel sassis, korjab maast verilille, vaatab üles, naeratuse alge suul. Ja Eo kohal suudleb mu isa kodu lävel minu ema. Ja tera tipupoole ajan koos Leanna ja Loraniga tunnelis taga Kieranit, octoobernachti maskid peas. See on mu lapsepõlv.
Kes iganes selle kunstitöö on teinud, tunneb mind.
„Kuldsed voolivad oma teod mõõkadesse. Kogu selle suure, vägivaldse pasa, mis nad on korda saatnud. Aga Ares arvas, et eelistaksid näha inimesi, keda armastad,” ütleb Holiday vaikselt Triggi selja tagant. Ta heidab uuesti pilgu uksele.
„Ares on surnud.” Ma otsin nende nägudelt vastust ja näen seal pettust. Näen nende silmis nurjatust. „Šaakal saatis teid. See on trikk. Lõks. Et juhiksin teid poegade baasi.” Mu käsi pinguldub ümber habemenoa käepideme. „Et mind ära kasutada. Te valetate.”
Holiday astub minust eemale, minu käes oleva habemenoa suhtes valvas. Aga Trigg on süüdistusest murtud. „Valetame? Sulle? Me sureksime sinu eest, söör. Me oleksime surnud Persephone… Eo eest.” Tal on raske leida õigeid sõnu, ja mulle tundub, et ta on harjunud laskma õel rääkida. „Nende müüride taga ootab sind sõjavägi – kas jõuab kohale? Sõjavägi, kes ootab oma… hinge enda juurde tagasi.” Ta nõjatub anuvalt ette, kui Holiday vaatab tagasi ukse poole. „Me oleme Lõuna-Pacificast, Maa urruaugust. Ma arvasin, et suren sinna teraviljahoidlaid valvates maha. Aga ma olen siin. Marsil. Ja meie ainus ülesanne on sind koju viia…”
„Ma olen kohanud sinust paremaid valetajaid,” irvitan ma.
„Persse.” Holiday küünitab oma andmetahvli järele.
Trigg püüab teda takistada. „Ares ütles, et see on ainult hädaolukordadeks. Kui nad signaali lahti muugivad…”
„Vaata teda. See ongi hädaolukord.” Holiday võtab andmetahvli küljest ja viskab mulle. See helistab teise seadmesse. Ekraan vilgub siniselt, oodates kõne vastuvõtmist. Kui seda käes keeran, paiskub äkitselt õhku ogaliste päikesekiirtega kiivri hologramm, väike nagu mu rusikas. Kiivrist hiilgavad kurjakuulutavalt välja punased silmad.
„Fitchner?”
„Paku uuesti, sitapea,” siristab hääl.
See pole võimalik.
„Sevro?” Ma peaaegu nuuksun seda sõna.
„Õu, poisu, sa näed välja nagu oleksid luukere lagunevast putsist välja libisenud.”
„Sa oled elus…,” ütlen ma, kui hologramm-kiiver eemale libiseb, et paljastada mu kirvenäost sõber. Naeratades ajab ta irevile oma teravad hambad. Pilt võbeleb.
„Ükski lillutaja maailmas ei suuda mind tappa.” Ta kõkutab. „Sul on nüüd aeg koju tulla, Lõiks. Aga ma ei saa sinu juurde tulla. Sina pead tulema minu juurde. Kas jõuab kohale?”
„Kuidas?” Ma pühin silmist pisaraid.
„Usalda mu poegi. Ka suudad seda?”
Ma vaatan õde ja venda ning noogutan. „Šaakal… minu pere on tema käes.”
„Sel kannibalistlikul litsil pole sittagi. Sinu pere on minu käes. Kahmasin nad Lykosest kaasa, kui sind ära napsati. Ema ootab, et sind näha.” Ma hakkan jälle nutma. Kergendustunne on liiga suur…
„Aga sa pead end kokku võtma, poisu. Ja sa pead liikuma.” Ta keerab pea kellegi poole. „Anna tagasi Holidayle.” Ma annan. „Kui saate, tehke puhas töö. Kui ei saa, eskaleerige. Kas jõudis kohale?”
„Jõudis.”
„Purustage ahelad.”
„Purustage ahelad,” kordavad hallid kajana, siis tema kujutis kustub.
„Vaata meie värvist mööda,” ütleb Holiday mulle. Ta ulatab tätoveeritud käe. Ma jõllitan tema ihusse uuristatud hallide märgistust, tõstan siis pilgu ja uurin tema tedretähnilist otsekohest nägu. Tema üks silm on biooniline ega pilgu nagu teine. Eo sõnad kõlavad tema suus nii teistmoodi. Ometi arvan ma, et see on hetk, mil mu hing minusse tagasi tuleb. Mitte mu mõistus. Selles tunnen ikka veel pragusid. Siuglevat, kahtlustavat pimedust. Vaid mu lootus. Ma haaran meeleheitlikult tema väiksemast käest.
„Purustage ahelad,” kordan ma kähedalt. „Te peate mind kandma.” Vaatan oma kasutuid jalgu. „Ma ei saa seista.”
„Selleks võtsime sulle kaasa väikse kokteili.” Holiday tõmbab välja süstla.
„Mis see on?” küsin ma.
Trigg vaid naerab. „Õlivahetus. Tõsiselt, sõber, sa ei taha seda teada.” Ta irvitab. „See sitt teeb laibagi elavaks.”
„Lase käia,” ütlen ma rannet ette sirutades.
„See on valus,” hoiatab Trigg.
„Ta on suur poiss.” Holiday tuleb lähemale.
„Söör…” Trigg ulatab