Ma tulistan püstolit, lasen mööda. Kuulid libisevad tema soomusrüült maha. Kahesajakilone mees tõstab ioonKirve, mille aku on tühi, aga tera ikka veel vahe. Ta huilgab oma kähedat sõjahüüdu ja tema kiivrilt purskub punane udu. Kuul läbistab pealuukiivri silmaauku. Ta keha viskub ette, liugleb. Lööb mind peaaegu jalust. Trigg liigub juba järgmise sihtmärgi poole ja kihutab meeste sisse metalli sama kannatlikult, kui käsitööline naelu puitu. Ei mingit kirge. Ei mingit kunsti. Ainult väljaõpe ja füüsika.
„Lõikaja, liiguta oma perset!” karjub Holiday. Ta sikutab mind piki koridori kaosest eemale ja Trigg järgneb, heites kleepgranaadi kintsu külge soomustamata kuldsele, kes neljast tema püssilasust kõrvale põikles. Viuuhmp. Kont ja liha muutub pihuks.
Õde-venda laevad jooksu pealt relvi ja mina üritan lihtsalt mitte minestada ega kukkuda. „Viiekümne sammu pärast paremale, siis trepist üles!” nähvab Holiday. „Meil on seitse minutit aega.”
Koridorid on kõhedakstegevalt vaiksed. Ei mingeid sireene. Ei mingit valgust. Ei mingit kuuma õhu vuhinat ventilatsioonitorudes. Ainult meie saabaste klobin ja kauged hüüded ja mu liigeste praksumine ja kopsude kriipimine. Möödume aknast. Laevad, mustad ja välja surnud, langevad taevast alla. Maandumiskohtades lõõmavad väiksed põlengud. Trammid on magnetrööbastel seiskunud. Ainus valgus paistab kahest kõige kaugemast mäetipust. Tehnikaga abiväed reageerivad varsti, aga nad ei tea, mis selle põhjustas. Kust otsida. Kaamerasüsteemid ja biomeetrilised skannerid on maas ning Cassius ja Aja ei leia meid üles. See võib päästa me elud.
Jookseme trepist üles. Paremasse sääremarja ja põlvekõõlusesse lööb kramp. Ma urahtan ja peaaegu kukun. Holiday kannab suuremat osa minu raskusest. Tema võimas kael surub vastu mu kaenlaauku. Pika marmortrepi jalamil märkavad meid selja tagant kolm halli. Mind kõrvale heites võtab Holiday oma püssiga kaks neist maha, aga kolmas tulistab vastu. Kuulid kaevuvad marmorisse.
„Neil on gaasipüssid varuks,” haugatab Holiday. „Peame liikuma. Peame liikuma.”
Veel kaks parempööret, mööda mitmest alamVärvist, kes jõllitavad mind ammulisui, läbi kõrgete lagede ja Kreeka sammastega marmorsaalide, mööda galeriidest, kus Šaakal hoiab oma varastatud uunikume ja näitas mulle kunagi Hancocki deklaratsiooni ja Ameerika impeeriumi viimase valitseja konserveeritud pead.
Lihased tulitavad. Külgedes on meeletu valu.
„Siia!” hüüab Holiday lõpuks.
Me jõuame külgkoridoris teenindusukseni ja murrame välja külma päevavalguse kätte. Tuul neelab mu alla. Jäised hambad rebivad läbi tunkede, kui me neljakesi komistame metallist jalgteele, mis kulgeb piki Šaakali kindluse külge. Meist paremal vannub kaljurünk alla selle kohal kõrguvale modernsele metallist ja klaasist ehitisele. Meist vasakule jääb tuhandemeetrine kuristik. Lumi keerleb ümber mäe palge. Tuul ulub. Pressime mööda jalgteed edasi, kuni see keerdub ümber kindluse ühe osa ja läheb üle kivisillaks, mis viib mäe seest mahajäetud maandumisplatvormile, nagu lumega kaetud betoonist taldrikut ette sirutav luine käsi.
„Neli minutit,” karjub Holiday ja aitab mul üle silla maandumisplatsi poole trügida. Lõpus viskab ta mu maha. Sätin Victra enda kõrvale. Jää kõva nahk muudab betooni libedaks ja suitsuhalliks. Lumehanged kuhjuvad vastu vöökõrgust betoonseina, mis eraldab ümmargust maandumisplatsi tuhandemeetrisest kuristikust.
„Mul on pikas torus kaheksakümmend, vanaaegses kuus,” hõikab Trigg õele. „Siis olen mängust väljas.”
„Mul on kaksteist,” vastab too, kui viskab maha väikse kanistri. See plõksatab ja roheline suits keerleb õhku. „Peame silda oma käes hoidma.”
„Mul on kuus miini.”
„Pane need paika.”
Trigg jookseb mööda silda tagasi. Selle lõpus on suletud pommiuksed, palju suuremad külgmisest teeninduskäigust, mida mööda me tulime. Värisedes ja lumest pimestatult tõmban Victra enda ligi seina vastu tuulevarju. Musta vihmavarustuse pinnale tema seljas kuhjuvad lumehelbed. Laperdavad nagu tuhk, mis sadas alla siis, kui põletasime Cassiuse ja Sevroga maha Minerva südakindluse ja varastasime nende koka. „Kõik saab korda,” ütlen ma talle. „Me tuleme sellest välja.” Ma piilun üle madala betoonmüüri alla linna poole. See on kummastavalt rahulik. Elektromagnetiline impulss on vaigistanud kõik tema helid, kõik tema mured. Vaatan, kuidas teistest suurem lumehelves tuules triivib ja minu sõrmenukile langeb.
Kuidas ma siia sain? Kaevanduste poiss on nüüd värisev langenud sõjapealik, kes vaatab alla pimendatud linna poole, lootes kõigest hoolimata, et ta saab koju minna. Ma sulen silmad ja soovin, et oleksin koos oma sõpradega, oma perekonnaga.
„Kolm minutit,” ütleb Holiday minu taga. Tema kinnastatud käsi puudutab kaitsvalt mu õlga, kui ta taevast vaenlasi otsib. „Kolm minutit ja me saame siit ära. Ainult kolm minutit.”
Soovin, et võiksin teda uskuda, aga lumesadu on lõppenud.
6
OHVRID
Ma kõõritan üles, Holidayst mööda, kui vikerkaarevärviline kaitsekilp rappub tagasi oma kohale üle Atika seitsme mäetipu ning lõikab meid ära pilvedest ja selle kohal kõrguvast taevast. Küllap oli kilbi generaator elektromagnetilise impulsi plahvatusulatusest väljas. Läbi selle ei jõua meieni mingi abi.
„Trigg! Tule tagasi!” karjub Holiday, kui too viimase miini sillale paigaldab.
Üksik suurtükilask lõhestab talvehommikut. Kajab kalgilt ja külmalt vastu. Sellele järgneb teisi. Raks. Raks. Raks. Lumi tantsib ümber Triggi. Ta jookseb tagasi, samal ajal kui Holiday kummardub talle katet tehes ette, püss õlga raputamas. Ajan end pingutades püsti. Mu silmad valutavad, kui püüan päikesevalguses pilku keskendada. Minu ees plahvatab betoon. Killud rebestavad nägu. Viskun hirmust värisedes maha. Šaakali mehed on leidnud oma varurelvad.
Piilun jälle välja. Kissis laugude vahelt näen Triggi, kes poolel teel meie juurde vastu maad on surutud ja peab tulevahetust gaasipüssidega varustatud hallide salgaga. Nad valguvad välja kindluse pommiustest, mis on nüüd silla teises otsas pärani. Kaks langeb. Veel kaks astuvad liikumisanduriga miinile ja haihtuvad suitsupilve, mille Trigg nende jalge ette tulistab. Holiday koksab veel ühe maha just sel hetkel, kui Trigg tagasi varju vaarub, kuul õlas. Ta surub stimmilaksu kintsu ja kargab taas püsti. Minu ette betooni laksatab kuul ja põrkub tugeva mütsatusega otse läbi soomusrüü kaenlaaluse Holidayle ribidesse.
Ta kukub maha. Kuulirahe sunnib mind tema kõrval kössitama. Sajab betooni. Ta sülitab verd ja tema hingamist saadab lirtsuv, limane kaja.
„See on mul kopsus,” ahmib ta õhku, kui jalakotist stimmilaksu kobab. Kui tema soomusrüü vooluring läbi ei oleks kärsanud, manustuks ravimid automaatselt. Aga ta peab kaane lahti murdma ja doosi käsitsi sisse tõmbama. Ma aitan, tõmmates lahti ühe mikrosüstla ja süstides teda kaela. Aine voolab verre, tema pupillid laienevad ja hingamine aeglustub. Victral minu kõrval on silmad kinni.
Kahurituli katkeb. Piilun ettevaatlikult välja. Šaakali hallid on varjunud betoonmüüride ja sammaste taha teisel pool silda, meist umbes kuuekümne meetri kaugusel. Trigg laeb relva. Ainsaks heliks on tuul. Midagi on valesti. Ma uurin vaikust kartes taevast. Kuldne on tulekul. Ma tajun seda lahingupulsist.
„Trigg!” karjun ma, kuni keha värisema hakkab. „Jookse!”
Holiday näeb mu pilku. Ta ajab end vaevaliselt püsti ja hingeldab valust, samal ajal kui Trigg varjust välja tuleb, saapad jäätunud sillal libisemas. Ta kukub ja tõuseb taas jalule, koperdab hirmunult meie poole. Liiga hilja. Tema selja taga sööstab kindluse uksest välja Aja au Grimmus, mööda hallidest, mööda pimeduses hiilivatest obsidiaanidest. Ta kannab oma musta ametirüüd. Tema pikad jalad on Triggil nüüd kannul. See on üks kurvemaid vaatepilte, mida ma kunagi olen näinud.
Ma