Koidutäht. Pierce Brown

tunnelist välja meie poole. Minust vasakule, minust paremale. Veripunaseks värvitud, valavad nad meie taha taevasse pulssTuld. Mu juuksed seisavad püsti ja ma tunnen osooni lõhna. Ülikuumad paiskelaengud virvendavad siniselt, kui läbi õhumolekulide kihutavad. Õlgadele kinnitatud minikahurid sülgavad surma.

      Õhku tõusvate Arese poegade keskelt sööstab ette tulipunane soomustatud mees, peas oma isa ogaline kiiver, ja püüab Victra kinni mõni sekund enne seda, kui too pilvelõhkuja katusega kokku põrkab. Tema kiivri kõlaritest muliseb välja hundiulg. See on Ares isiklikult. Minu maailmade parim sõber ei ole mind unustanud. Ta on tulnud oma impeeriumimurdjate ja terroristide ja mässajate leegioniga: ulgujatega. Tema taga lendab tosin metalset meest ja naist, mustad hundikeebid tuules laperdamas. Suurim neist puhasvalges soomusrüüs, mille rinda ja käsi katavad sinised käejäljed. Tema musta keepi lõhestab keskelt alla punane triip. Hetkeks mõtlen, et Pax on mulle surnuist järele tulnud. Aga kui mees mu koos Holidayga kinni püüab, näen käejälgede sinise värvi sisse maalitud glüüfe. Glüüfe Marsi lõunapooluselt. See on Ragnar Volarus, Valküüride tornide prints. Ta viskab Holiday teisele ulgujale ja lükkab mind enda taha, nii et saan oma käed talle kaela ümber heita, kaevudes sõrmedega tema soomusrüü neetidesse. Siis hõljub ta läbi suitseva orulinna tunneli poole ja hüüab mulle: „Hoia kõvasti, väike vend.”

      Ja ta sukeldub. Victrat hiivav Sevro on vasakul, ümberringi ulgujad, graviSaapad kriiskamas, kui langeme tunnelisuu pimedusse. Vaenlane järgneb. Helid on kohutavad. Tuule karjumine. Kivi raksumine, kui pulssTuli meie taga seina sööstab ja relvad tärisevad. Mu lõug lõgiseb vastu Ragnari metalset õlga. Tema graviSaapad vibreerivad täiel võimsusel. Soomusrüü poldid kaevuvad ribidesse. Aku tema sabakondi kohal rammib mulle kubemesse, kui pilkases pimeduses keerleme ja viskleme. Metallhai sõidutab mind üha sügavamale tormise mere kõhtu. Kõrvad lähevad lukku. Tuul vilistab. Mulle lendab vastu otsaesist kivi. Veri niriseb mööda nägu alla, silmad kipitavad. Ainsaks valguseks on helendavad saapad ja relvade sähvatused.

      Parema õla nahk lahvatab valust. Jälitajate pulssTuli läheb minust mõne sentimeetri kauguselt mööda. Sellegipoolest mu nahk mullitab ja suitseb ning süütab tunkevarruka põlema. Tuul kustutab leegid. Aga pulssTuli sööstab taas mööda ja kaevub otse minu ees oleva poja gravi-Saabastesse, sulatades mehe jalad sulametalli kamakaks. Ta jõnksatab õhus, kihutab vastu seina ja lömastub.

      Punane valgus tuikab läbi laugude. Õhus on suitsu. Lihalõhnalist. See torgib kurgu tagaosas. Rasvkude on söestunud ja krõbe. Rind kuumab valust. Kõikjal kriisete ja huilete ja emahüüete mülgas. Ja midagi veel. Kõrvu kostab kimalaste hääl. Keegi kummardub mu kohale. Silmi avades näen neid punases valguses. Mulle näkku karjumas. Maski mulle suule surumas. Niiske hundikeep tolkneb metalselt õlalt alla, kõditab mu kaela. Teised käed puudutavad minu omi. Maailm väriseb, kaldub kreeni.

      „Tüürpoord! Tüürpoord!” karjub keegi kaugelt, otsekui vee alt.

      Oleme laeval. Mind ümbritsevad surevad mehed. Põlenud, väändunud soomusrüüdes kestad. Nende otsas väiksemad mehed, kummargil nagu raisakotkad, käes säravad saed, kui nad soomusrüüd maha koorivad, üritades vabastada neid, kes sees põletushaavadesse surevad. Aga soomusrüü on kõvasti kokku sulanud. Üks käsi puudutab minu oma. Mu kõrval lamab poiss. Silmad pärani. Soomusrüü mustunud. Põskede nahk tahma ja vere all noor ja sile. Suu veel naeratustest kortsumata. Tema hingetõmbed muutuvad lühemaks, kiiremaks. Huuled moodustavad minu nime.

      Ja läinud ta ongi.

      8

      KODU

      Ma olen üksi, kaugel õudusest, seisan kaalutu ja puhtana sambla ja mulla järele lõhnaval teel. Mu jalad puudutavad maad, aga ma ei tunne seda talla all. Mõlemal pool laiub tuulest piitsutatud rabarohi. Taevas sähvib välk. Mu kätel ei ole märgistusi ja need libisevad mööda munakivimüüri, mis mõlemal pool kaugusse lookleb. Millal ma kõndima hakkasin? Kuskilt eemalt tõuseb lõkkesuitsu. Ma lähen mööda teed edasi, aga tunnen, et mul ei ole valikut. Künka tagant hüüab mind hääl.

      Oh haud ja abielukamber, õõnes koda, mis igavest valvab mu teed. Sinna, kus omaksed ootavad ees, kelle Persephone viind varjuderiiki. Kõigist viimane, ränkraske mu saatus, laskun enne, kui möödas on viimane tund. Ometi hällitan lootust: rõõmustab mind nähes isa ja sina, ema, ning vennas ka. Omaenese käega ju pesin te elutuid kehasid.^[1.]

      See on mu onu hääl. On see org? On see tee, mida mööda surma eel astun? Ei saa olla. Orus ei ole valu, aga minu keha valutab. Jalgades torgib. Ikka veel kuulen kaugel ees tema häält, mis meelitab mind läbi udu. Mehe häält, kes õpetas mind pärast isa surma tantsima, kes valvas mind ja saatis siis Arese juurde. Kes ise suri kaevanduskäigus ja elutseb nüüd orus.

      Ma arvasin, et mind tuleb tervitama Eo. Või isa. Mitte Narol.

      „Loe edasi,” sosistab teine hääl. „Doktor Virany ütles, et ta kuuleb meid. Ta peab lihtsalt leidma tagasitee.” Isegi kõndides tunnen enda all voodit. Ümbritsevat külma ja karget õhku kopsudes. Pehmeid ja puhtaid linu. Mu jalalihased tõmblevad. On tunne, nagu nõelaksid neid väiksed mesilased. Ja iga torkega unenäomaailm kahvatub ja ma libisen oma kehasse tagasi.

      „Noh, kui me sellele litsujale juba loeme, siis võiks see samahästi olla midagi punast. Mitte see sutekalik violettide sitt.”

      „Tantsija ütles, et see on üks tema lemmikutest.”

      Ma löön silmad lahti. Olen voodis. Valged linad, käsivartes tilgutid. Puudutan linade all sipelgasuurusi kühme, mis on kinnitatud minu jalgade külge, et atroofiaga võitlemiseks lihastesse elektrivoolu suunata. Ruum on koobas. See on täis kuhjatud teadusaparatuuri, masinaid ja klaaskaste.

      See oli ikkagi onu Narol, keda unes nägin. Aga ta ei ole orus. Ta on elus. Istub mu voodiäärel ja kõõritab alla ühe Mickey vana raamatu poole. Ta on väsinud ja sooniline, isegi punase kohta. Mõhnalised käed üritavad hapraid paberlehekülgi õrnalt kohelda. Ta on nüüd kiilas, käsivarred ja kukal tugevalt päevitunud. Näeb ikka veel välja nii, nagu oleks ta vanast mõranenud nahast kokku traageldatud. Ta saab neljakümne ühe aastaseks. Aga näeb välja vanem. Metsikum. Tänu reiekabuurist turritavale relssPüssile õhkub temast varjatud ohtu. Mustale sõdurijakile, maha tõmmatud ja pahupidi keeratud Ühiskonna logo kohale on õmmeldud lõikeTera. Ülevalt punane. Alt kuldne.

      See mees on näinud sõda.

      Tema kõrval istub ema. Pärast rabandust on ta muutunud kühmus, hapraks naiseks. Kui sageli olen ma kujutlenud, kuidas Šaakal, tangid käes, tema kohal seisab? Kogu selle aja oli ta väljaspool ohtu. Tema konksus sõrmed põimivad nõela ja niiti läbi räbaldunud sokkide ning nõeluvad auke. Käed ei liigu nii kiiresti kui varem. Aeg ja haigus on ta aeglasemaks muutnud. Tema murtud keha ei vasta sellele, kes ta sisimas on. Seal seisab ta püstipäi nagu kuldne, laiaõlgselt nagu obsidiaan.