„Kas Neville ei tuleks mõneks ajaks siia?”
„Võib-olla tuleks. Kuid ta ei ole Dougiega harjunud. Sellest ei saaks asja.”
Tee ületas oja ja jõudis vana pliikaevanduseni. Mõisas oli kunagi räägitud, et kaevanduse võiks korda teha ja muuta toimivaks muuseumiks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Varsti ei ole siin kuigi palju seda, mida kaitsta. Üks korsten seisis veel püsti, kuid seegi oli ilmadest söövitatuna ülalt murenenud, nii et paistis, nagu oleks tellismüüritis kootud eseme kombel hargnema hakanud. Siin oli olnud rida majakesi, milles elasid töölised, ent ainult ühel nendest oli veel katus peal. Võis tunda läppunud vee ja kõdunemise lõhna. Ta nägi omaaegse masinahoone ukse juures maikellukestest ja heledatest nartsissidest koosnevat lillekimpu. Ta arvas, et mõni matkale kaasa tiritud laps käis Baikie maja aias röövretkel, kuid siis meenus talle, et ta on siin ka varem lilli näinud.
Kui Godfrey Waugh oma tahtmise saab, tuleb sellest kohast siin uue karjääri juhtimiskeskus. Godfrey ütles, et need mäed on alati ka tööstuslikus kasutuses olnud. Nad ei ole olemas sugugi üksnes selleks, et turistid nende poole üles ammuli sui vahiksid. Need majad siin lammutatakse ja asendatakse karjääri olemusega rohkem kooskõlas oleva rajatisega, milleks on klaasist ja kohalikust kivist minimalistlik hoone. Rachael oli näinud kunstniku esialgset visandit sellest kavatsetavast majast. See nägi nõlva sisse ehitatuna madal ja silmatorkamatu välja. Läbi avarate akende paistsid arvutite taha istuma joonistatud naised. Ümbrus oli käinud läbi maastikukujundaja käe alt ja siin kasvas vastselt istutatud puude rivi. Pilte karjäärist endast, lõhkamistest, veaautodest, haaratsitega masinatest ja ekskavaatoritest ei näidatud. Kaevanduse korstna renoveerimise kava üksikasju siiski esitleti. Pressiesindajate väitel pidi sellest saama järjepidevuse sümbol. Korsten oligi juba ilmunud firma logole.
Kaevanduse juures keeras Rachael teelt ära ja hakkas otse Hope’i mäe harjale tõusma. Sealt saab ta heita põhjalikuma pilgu oma nõmmeala proovitükile. Maa laskus terve sarja lavadena laugelt silmapiiri poole, mida mahendas Holme Parki maja ja Langholme’i küla ümbritsev mets. Jahiala vardja oli laiguti kanarbikku põletanud, et keldi rabapüül oleks kogu aeg võtta uusi haljaid pungi. Võis märgata eri kasvujärgus taimedega vööte ja lappe. Sellises looduspaigas töötamist nautis Rachael kõige rohkem. Ta vaatas kõhuli lamades selle poole alla. Talle puhus läänekaarest näkku leebe tuul ning ta ümber kõlas ainuüksi sookiurude, lõokeste ja koovitajate laul.
Ta nägi otsekohe, et uurimisala piiride tõmbamine ongi nii raske, kui ta oli oodanud, aga nüüd pidas ta seda pelgalt ületatavaks takistuseks. Üht äärejoont võis tähistada sirge kuivenduskraav ja teiseks kõlbas kohati varisenud kiviaed. Ülejäänuga pidi ta tulema toime kaardi ja kompassi abil. Mitte just paljud loendajad ei suuda sellisel viisil rahuldavat täpsust saavutada, kuid tema suudab.
See teadmine lisas talle enesekindlust. Ta tõusis kähku ning hakkas ennast nõlva poole kallutades ja kandu kanarbikku surudes mäest alla okaspuuistandiku poole minema. Seda metsaameti puukooli läbis rada, mis pidi viima ta peaaegu Black Law’ õuele. Võis juhtuda, et Anne Preece töötab ikka veel Baikie majas kaartidega, ja Rachael tahtis asjad nende vahel selgeks rääkida. Tule tuha alla hõõguma jätmisest poleks midagi head tulnud. Edie oleks muidugi täpselt teadnud, mida öelda. Tema ise pidas neid erimeelsusi alati liiga tähtsaks või siis liiga vähetähtsaks, kuid ta oli siiski projektijuht ja tema kohustus oli see lugu ära klaarida.
Ta laskus nõlvast säärase hooga, et oli sunnitud alla jõudes viivuks peatuma, et hinge tõmmata, enne kui hakkab üle kõrkjaid ja villpäid täis märja ala puude poole minema. Ta küürutas ja ringutas, et jalalihaseid lõdvestada, ning pöördus siis ümber, et viimast korda mäe poole vaadata.
Seal oli keegi, kes seisis just nimelt sellesama koha peal, kus Rachael oli mõni minut tagasi kõhuli maas lamanud. Tundus vaevu usutav, et ta selle inimese lähenemist ei märganud. Ta oli nõmme silmitsenud, nii et too pidi talle pliikaevanduse juurest mööda rada järele tulema, aga vaikselt ja oma kohalolekust märku andmata. Rachaeli pilk oli suunatud heleda päikesevalguse poole, nii et inimkuju paistis paljandi kõrvalt pelga siluetina ja oli peaaegu nagu veel üks kivinukk. Ta seisis täiesti liikumatult ja vaatas ilmselgelt otse alla Rachaeli suunas. Naisele meenus ootamatult see mees, kes oli olnud künkal tollel õhtul, mil Bella enesetapu sooritas. Häiriv tunne, et teda jälgitakse, tuli tagasi.
Kuid talle jäi mulje, et see siin on naine. Päikesevalguse taustal eristuv figuur näis kuuluvat lühikeste või taha kammitud juustega naisele, kelle saabastele langes pikk seelik. Rachael mõtles ühe fantaasiaküllase hetke ajal Bellale, kes eelistas pükstele alati seelikuid ning kandis neid talus koos kummikutega. Rachael oli nõlvast alla trampides binokli õlale riputanud. Nüüd keeras ta pärast seda, kui oli inimkuju nägemisest üllatununa viivuks paigale tardunud, käsivarre rihma alt välja ja tõstis binokli silmadele, ent naine tõmbus ilmselt kivihunniku taha just nimelt sellal, kui ta pilti teravustas. Näha ei olnud enam midagi peale künkaharja ja ühel varjulisel rahnul kepsleva kivitäksi.
See pidi olema mõni matkaja, mõtles ta, või siis minuga rahu sõlmima tulnud Anne. Ehkki nii Anne kui ka Grace kandsid teksapükse.
Vareselõksule sattudes läks ta taas rööpast välja. Lõks oli seatud üles kuivemale maalapile puukooli juures, mis jäi nii lähedale, et ta tundis kuuskede lõhna. Ta teadis, et vardjad vihkavad vareseid – isegi Bella oli tahtnud nendest lahti saada –, kuid tema pidas seda iseäranis võikaks lindude arvukuse vähendamise viisiks ja mitte nende vareste tõttu, kes tapeti, vaid selle linnu pärast, kes täitis peibutise ülesannet.
Lõks kujutas endast suurt traatvõrgust puuri, mille peal oli lehtersuue. Puuris sopsis õrritavalt tiibadega taltsas elus vares, kes kutsus niiviisi teist lindu puuri oma territooriumi kaitsma. Kord juba lehtrist sisse tulnud, ei pääsenud too aga enam välja. Ilmselt pidid nad leidma mingisuguse ühiselu viisi seniks, kuni vardja tuleb ja sissetungija piinad lõpetab.
Vardja tõstis lõksu korrapäraste ajavahemike järel teise kohta ümber. Varesed on kindla territooriumiga seotud olevused ega lenda kaugele isegi selleks, et võidelda. Kui Rachael puuri eelmist korda nägi, oli see üleval pliikaevanduse lähedal nõmmeserval. Ta oli siis koos Peteriga ja too tõi kuuldavale ühe oma jultunud flirtimisnaljadest. Tollal tundis Rachael oma lihtsameelsuses ennast nendest meelitatuna. Nad nägid lõksus kaht lindu ja Peter ütles: „Kuule, nad on ju nagu meie. Sa püüdsid mu kinni ja nüüd ei ole mul enam pääsu.”
Rachael küll naeratas, kuid teadis isegi tollal ja isegi hoolimata sellest, et tahtis Peterit uskuda, et asjalood on vastupidi.
Viies peatükk
Peter Kempiga tuttavaks saades oli Rachael Durhami Ülikooli magistrant. Bakalaureusekraadi oli ta omandanud Cambridge’is, viibides Ediest peaaegu nii kaugel kui see tal üldse võimalik oli, ja seejärel läks ta põhja tagasi, ehkki mitte selleks, et olla ema läheduses, vaid seetõttu, et mägismaadest oli saanud tema kirg. Alustuseks uuris ta tetre, siis aga pöördus tema huvi koovitaja ja nepi sarnastele veega seotud mägismaa lindudele. Peteriga tutvudes lõi ta parajasti süsteemi nende täpseks loendamiseks. Baasina kasutas ta sealjuures Baikie maja. Bellast oli juba saanud tema sõbranna.
See oli üks tuuline aprillikuu päev. Rachael oli sõitnud Kimmerstoni looduskaitseametniku Bob Hewletti palvel, kes nägi tema projektis võimalust omandada kasulikke andmeid odavalt. Ta oli Bobiga varemgi kokku puutunud ja too ei meeldinud talle just eriti. Bob oli keskealine tviidülikondi kandev mees. Ta sõitis Land Roveriga, mille tagaosas istus paar musta labradori, ja nägi üsnagi mõisahärra moodi välja. Rachaeli arvates käis ta liiga lähedalt läbi kohalike talumeestega ja tema soov nende seltskonda kuuluda oli liiga meeleheitlik selleks, et ta saaks oma tööd korralikult teha. Bob elas Langholme’is ja Rachael oli näinud teda kõrtsis üksteisele õlale patsutavate semude kambas joomas. Ta oli siiski piisavalt tark, et hoiduda Bobi solvamast – ta võis ju ühel heal päeval tahta töötada riigi keskkonnaametis –, ja kui too kutsus ta Valgesse Hirve lõunale, et tema projekti läbi arutada, võttis ta kutse viisakalt vastu.
„Ma