Tänu sellele artiklile muutus Peter ootamatult väga nõutavaks. Nüüd tulvas kontorisse tööd ja teda kutsuti teistesse ettevõtetesse seminare korraldama. Ta palus tihtipeale Rachaelilt, et too koostaks talle märkmeid ja diagramme grafoprojektori tarbeks. Rachael tegi tõrkumata, mida palutud, ehkki ta ei talunud enam Peteri puudutust.
Ta küsis endalt sageli, miks ta Peterit selle äraandmisega silmitsi ei seadnud. Miks ta tegelikult Peteri juures edasi töötas ja toetas tema äri uude ja elegantsesse kontorisse laienemise ajal. Muidugi oli sellel ka teatav praktiline põhjus. Põhja-Inglismaal oli raske leida teist niivõrd sobivat tööd, mille eest makstavast palgast ta oleks saanud ära elada. Kuid ta teadis, et sisuliselt ei ole see nii tähtis. Küsimus oli uhkuses. Kempist ja Partneritest lahkudes oleks ta pidanud nii teistele kui ka iseendale tunnistama, et Peter tõmbas ta haneks. Oleks pidanud nõustuma võimalusega, et Peter magas temaga ainuüksi selleks, et tema ideesid varastada, ja pidanud möönma, et Ediel oli õigus. Parem juba lasta maailmal arvata, et Peter mõtleski selle mägismaalindude loendamise viisi välja. Ta oli kindel, et praegu usub mees seda juba ka ise.
Teine reetmine jõudis kohale suure ruudukujulise ümbriku näol, mille ta ühel hommikul oma laualt avastas. Ümbrik sisaldas kutset Peteri laulatusele. Jäi selline mulje, et teda niiviisi oma abiellumisest teavitades ei olnud Peter sugugi tahtlikult parastav. Mees eeldas, et Rachael peab armuseiklust Baikie majas lihtsalt üheks meeldivaks ettevõtmiseks ja lõbusaks vahepalaks. Lõppude lõpuks ei olnud nad ju enam mitu kuud teineteisega lähedased olnud. Rachael sai kolleegidelt teada, et mõrsja nimi on Amelia. Rohkem üksikasju pakkus välja ühel päeval tööd otsides kontorisse lipsanud Anne Preece.
„Amelia?” ütles ta. „Oi, ta on üpris nunnu, kuigi üsna madalast klassist. Ta ei ole aristokraatlik ega tegelikult ka huvitav. Potentsiaalne statist ajakirja Hello! massistseenidesse. Ta oleks võinud ju olla päris kena, kui vanemad oleksid sundinud teda breketeid kandma.”
Tööl ei arvanud keegi, et Rachael võiks ilmutada peremehe hõivamise vastu rohkem kui põgusat huvi, nii et tundes viimaks, et peab oma hädadest kellelegi pihtima, hankis ta endale ettekäände, et veeta üks öö Baikie majas. Ta kutsus Bella õhtust sööma ning pruukis ära karbitäie pabertaskurätte ja kaks pudelit veini. Ta ärkas pohmeluses ja usuga, et on Peter Kempi mõjust vabanenud.
Peter meenus talle nüüd üksnes tänu sellele haledalt lõksus ringi hüplevale varesele.
Kuues peatükk
Rachael oli üksikasjalikult ette kavandanud, mida ta pärast nõmmel käimist Baikie majja naastes Anne’ile ütleb. „Kuule, anna andeks, et ma niisugust tähtsat moori mängisin. Sa pead minust aru saama. See on mul esimene kord töötada projektijuhina ja ma olen närvis. Ma ei taha, et midagi untsu läheks.”
Aga kui ta majja jõudis, oli see tühi. Köök oli korda tehtud. Taldrikud olid pestud ja kuivatatud. Grace ja Anne olid jätnud üksikasjalikud teated selle kohta, kus nad oma mäel viibivad ja millal nad oletatavasti tagasi jõuavad, ehk teinud seega rohkem kui Rachael ise. Ta oli pahandanud seepärast, et maja niisuguses seisundis eest leidis, ja minema tormanud, ilma et oleks jätnud maha oma marsruuti puudutavat informatsiooni, ehkki see oli reegel, mida keegi nendest ei tohtinud rikkuda, nagu ta ise rõhutas. Elutoas korralikult kõrvuti lauale seatud valge paberi lehed, millele olid kirjutatud koordinaadid ja kellaajad, nägid välja nagu süüdistus.
Anne tuli tagasi just nimelt märgitud kellaajal. Kui Rachael püüdis oma ärritumise pärast vabandust paluda, lõi Anne käega. „Ära ole napakas,” ütles ta. „Ei ole vaja vabandada. Me peaksime suutma seda taluda. Me oleme ju täiskasvanud inimesed, eks ole? Mitte mingisugune punt lapsi.”
See märkus, mida Rachael pidas alguses lepitavaks žestiks, näis lõpptulemusena siiski olevat järjekordne kriitika. Kas sellest ei järeldunud, et Rachael talitaski just nimelt niiviisi? Kohtles neid nagu lapsi.
Paari järgnenud päeva jooksul valdasidki peamiselt tema mõtteid oskamatus leida Anne’i ja Grace’iga asju ajades õiget tooni ja tunne, et ta kas hoiab ohje liiga kõvasti või siis libisevad need tal sootuks peost. Mingisugust järjekindlust oli võimatu tagada. Need naised olid selleks niivõrd erinevad. Anne oli enesekindel, ninakas ja peaaegu hoolimatu. Grace aga näis olevat ebaloomulikult endasse tõmbunud. Grace oligi see, kes Rachaelile kõige rohkem muret tegi. Ta oleks oma saabumisele järgnenud päevadel otsekui veelgi kahvatumaks jäänud ja veelgi eeterlikumaks muutunud. Millegi muu kui töö kohta ei pakkunud ta vabatahtlikult välja kuigi palju informatsiooni. Sõnu tuli tema suust lausa välja kangutada. Ta peaaegu ei söönud. Nokitses toidu kallal ja liigutas seda taldrikul kahvliga siia-sinna. Rachael pani imeks, kas ta ei põe mitte anoreksiat. Kui korra paistis, et Grace ei ole kogu päeva jooksul üleüldse mingit toitu puutunud, ütles ta ahastades: „Kuule tead, sa pead sööma. Eriti veel arvestades, et sul on palju käimist.” Seejärel päris ta ebalevalt: „Ega sul ei ole ju mingeid probleeme seoses toiduga?”
Rachaelil oli raske seda küsida. Ta oli ise olnud Edie oma nina kõigesse toppiva kaastunde objektiks. Edie otsis kogu tema lapsepõlve ja murdeea jooksul valvsalt traumade tundemärke. Ta kujutas endale ette türanniseerimist, uimastite pruukimist ja isegi rasedust. Pidevalt esitati diskreetseid ja ka mitte nii väga diskreetseid küsimusi. Vahetevahel ilmusid Rachaeli voodile rasestumisvastaseid vahendeid käsitlevad teabelehed. Nii et Rachael tundis privaatsuse väärtust.
Tema kergenduseks Grace naeratas. Võib-olla ta oli siiski lihtsalt häbelik. „Ma ei ole kunagi olnud suurem asi sööja. Olen vististi peps. Ma võtsin kaasa šokolaaditagavara. Sul pole vaja minu pärast muretseda. Ma olen terve nagu härg.”
Rachael ei olnud kuulnud säärast väljendust lapsepõlvest saadik ja ka siis kasutasid seda ainult vanad inimesed.
Ja Grace tundus tõesti igati hea tervise juures. Ta kõndis iga päev jõgede kallastel maha palju miile ja jõudis majja tagasi õhtuvidevikus, ilma et oleks ilmutanud vähimaidki kurnatuse tundemärke. Mõnikord Rachael vaatas, kuidas ta üle lausiku maa Skirli oja poolt lähemale tuleb, samm nii ühtlane, nagu hõljuks ta maa kohal, ja on selles hämaruses kaame nagu need talu lähedal madalatel väljadel jahti pidavad soorätsud.
Bella matustele eelnenud päeval ilmus Baikie majja Peter Kemp. Rachael oli olnud kella nelja ajal ärkvel ja kell viis väljas mäel, nüüd aga oli ta tagasi, sõi hommikust ja soojendas ennast. Öösel oli mäeharjadele puistatud värsket lund. Praegu paistis küll päike, kuid viimasel transektil tõusis puhanguline tuul. Kui ilm oleks kohe alguses samasugune olnud, poleks ta hakanud vaeva nägemagi. Grace käis Holme Parki mõisas üht jõge läbi. Anne täitis köögis välipudelit ja hakkas peagi välja minema. Tema kuuliski autot esimesena, läks vaatama, kes see on, ja hõikas Rachaelit.
„Issand jumal! Sa tule ja vaata seda!”
Toolilt tõusta ning tule ja röstsaia juurest lahkuda oli küll kõige viimane asi, mida Rachael oleks tahtnud, ent Anne ei olnud ju sugugi mitte alati nii heatujuline. Tema kutset eirata oleks olnud ebaviisakas. Ta võttis kohvi kaasa ja läks sokkide väel köögiuksele. See oli Peter, kelle tuliuue Range Roveri reisijapoolsel uksel oli firma Peter Kemp ja Partnerid tagasihoidlik logo. Rachael ei olnud seda autot varem näinud ja ta isegi ei teadnud selle ostmise kavatsusest, aga ta ei toonud kuuldavale ainsatki kommentaari. Anne ei olnud nii vaoshoitud.
„Ah et seepärast sa siis maksadki oma lepingulistele töötajatele sandipenne,” ütles ta Peterit narritades, kuid juhtides ühtlasi ka tähelepanu ühele tõsisele küsimusele. Talle oli alati tundunud, et teda ei hinnata piisavalt kõrgelt. „Me ohverdame terve miinimumpalga selle nimel, et peremees saaks Range Roveris ringi uhkeldada.”
Peter ei solvunud ja naeratas saatanlikult. Rachael läks majja tagasi.
„Seda tehakse üksnes klientides usalduse äratamiseks,” kuulis ta Peterit ütlemas. „Sa oled terase peaga daam. Sa saad sellest aru.”
Tema