Bella oli korraldanud oma enesetapu sama tõhusalt, kui ta tegi kõiki muidki asju oma elus. Ta õõtsus taskulambi heidetud valguses tugevast nailonköiest silmuses. Tema nägu oli valge. Ta oli selleks sündmuseks valmistudes huuli värvinud ja pannud selga siidpluusi, mille Rachael oli ostnud talle tänutäheks eelmise hooaja eest. Tema mustad kingad läikisid lambivalgust peegeldades. Ta oli kaks põhupalli seinast eemale tõmmanud ja nende otsa roninud, et köit laetala külge siduda. Ja kui ta siis omadega valmis oli, lõi ta ühe palli jalaga alt.
Muidugi oli olemas kiri. Ta oli ka selle peale mõelnud. Kiri oli adresseeritud Rachaelile ja selles paluti vabandust, et just nimelt tema on sunnitud laiba leidma: „Ma ei saanud panna Dougiet seda läbi elama ja teadsin, et sina saad omadega hakkama.” Seejärel tuletas ta Rachaelile meelde, et talu elumaja uks on lahti, mistõttu ta pääseb telefoni juurde kedagi häirimata – taas peeti silmas Dougiet. Aga kirjas ei olnud midagi, mis oleks enesetappu tegelikult seletanud. Ta kõigest ütles, et ei suutnud seda enam taluda. Ta teadis, et Rachael leiab ta veel enne, kui õhtu läbi saab, sest ta oli halukorvi tühjaks teinud. Rachael oli alati teadnud, et Bella on tark naine.
Rachael sai maruvihaseks, kui nägi Bellat, kes seal niiviisi kõlkus, olles tänu siidpluusile, stiilsete püsilokkidega juustele ja huulepulgale küll äratuntav, kuid tegelikult siiski mitte Bella, sest see naine ei olnud kordagi oma elus niivõrd liikumatult paigal püsinud. Rachael oli raevust mõistust kaotamas. Ta tahtis kasutada surnukeha poksikotina ja Bellale rusikaga kõhtu virutada. Tahtis põhupalli otsa ronida ja lahtise käega vastu seda kaamet elutut nägu lajatada. Lajatada seepärast, et Bella oli ju olnud sõbranna. Nii et kust võttis ta õiguse niiviisi teha, ilma et oleks seda eelnevalt temaga läbi arutanud? Ja lajatada seepärast, et Rachael oli tänast õhtut elevusega oodanud alates hetkest, mil ta kuulis, et see projekt võetakse käsile. Ta oli kujutanud endale ette, kuidas ta istub koos Bellaga Baikie majas ning jagab temaga pudelitäit veini ja ämbritäit kuulujutte.
Aga ta ei löönud surnukeha. Ta hoopiski pöördus, andis rusikahoobi põhupallile ning lõi seda üha uuesti ja uuesti seni, kuni sõrmenukid olid marraskil ja veritsesid.
Ta taipas alles hiljem, kui kaua ta oli seal traktorisaras viibinud. Kui ta majja tagasi jõudis, oli vesi kastrulis keema läinud, kuid sel paganama gaasileegil kulus ju pool tundi ainuüksi sellelegi, et kohvivesi kannus soojaks saada.
Teine peatükk
Selle Baikie maja nime all tuntuks saanud hoone oli varsti pärast sõda ostnud talult Constance Baikie. Ta oli vanatüdrukust looduseuurija ja raamatuillustraator. Kunagi kõndis ta inspiratsiooni otsides mägedes ringi, ent peagi seadis liigne täidlus tema uitamistele piirid. Talle sai harjumuseks joonistada tugitoolis istudes ainult neid linde, taimi ja putukaid, keda ta oma aknast nägi. See oli tema kõige viljakam loomejärk. Tema raamatuillustratsioonide originaaltrükiplaadid läksid müüki üllatavalt suurte summade eest. Üks Londoni galerii võttis ta ette ja korraldas aastanäituse. Keegi ei teadnud täpselt, mida ta kogu selle rahaga tegi, sest ta elas väga kokkuhoidlikult. Meelelahutuseks kirjutas ta teadusajakirjadele kiuslikke ja naljakaid kirju, milles ta naeruvääristas oma erialakaaslaste uurimistööd.
Tollal veel terve ja toimekas Dougie tõi talle kord nädalas Kimmerstonist oma Land Roveriga kogu vajamineva tarbekraami. Ta ei pakkunud Dougiele selle eest kunagi mingisugust tasu, vaid kinkis talle igal aastal jõulude ajal joonistuse talust ja ümbritsevatest mägedest. Pärastpoole leidis Bella virna laotud joonistused mehe kirjutuslaua sahtlist ja laskis need raamida. Preili Baikie ei tundnud üksindust. Külalisi võttis ta vastu lahkelt, kuid ta ootas neilt kingitusi: kreemikooke, küpsiseid ja viskipudeleid.
1980. aastal preili Baikie ootamatult suri. Talle ühel hommikul piima viima läinud Dougie leidis ta akna all istumast. Ta oli seal olnud kogu öö. Ta asutas oma testamendiga heategevusliku usaldusfondi keskkonnahariduse ja -uuringute edendamiseks ning annetas maja fondile. Ta seadis tingimuseks, et fond ei tohi toetada inimesi, kes on nooremad kui kaheksateist eluaastat. Lapsed polnud talle kunagi meeldinud. Üliõpilased kasutasid Baikie maja välitööde baasina. Rachael saatis eelmise kevade siin mööda magistritöö kirjutamist lõpule viies. Kui fondi komitee jõudis otsusele, et vajatakse värsket verd, valiti ta usaldusisikuks.
Maja oli enam-vähem niisugune, nagu see Constance’ist maha jäi. Kogu mööbel oli tema oma. Fantaseerima kalduvad tudengid kujutasid endale ette, et nad näevad hilja öösel tema vaimu.
„Kui vaim liikus, siis ei saanud see olla tema,” ütles üks teda tundnud õppejõud. „Liikuv vaim ei saanud olla Connie. Nii palju kui mina mäletan, ei liikunud ta üldse. Vähemalt mitte sellal, kui mina teda tundsin.”
Rachael ei uskunud vaimudesse.
Just nimelt seda rääkiski ta järgmisel päeval Anne’ile ja Grace’ile, kui nad talle kangesti kaasa tundsid. Rachael oli kavatsenud viivitamatult kaardistamist alustada, kuid oli sunnitud seda kõike jälle uuesti otsast üle kordama. See oli tal esimene kord mõnda töörühma juhtida ja niisugune häiriv olukord pahandas teda. Ta oli juhtimist enda peale võttes juba niigi närvis. Nad olid Baikie majas selleks, et uurimistööd teha ja mitte selleks, et lobiseda, aga kui Anne ja Grace kohale ilmusid, et tööle hakata, oli ta sunnitud neile kõnelema, mis Bellaga juhtus.
Anne oli kohalik naine ning Rachael oli temaga varemgi koos töötanud. Ta oli Rachaelist vanem ja väga enesekindel ning Rachael ei teadnud päris hästi, kuidas ta võiks suhtuda sellesse, kui talle öeldakse, mida ta peab tegema. Grace oli tulnud väga heade soovitustega, kuid Rachael ei olnud temaga varem kordagi kohtunud. Ta ei saanud zooloogi valimisel sõna sekka öelda ja see näris ikka veel tema hinge. Grace oli kahvatu ja kõhn ning näis, nagu oleks teade enesetapust nõrutanud välja selle vähesegi jume, mida temas veel leidus. See jättis mulje, et tegemist on ülereageerimisega. Bella oli ju lõppude lõpuks olnud talle võõras inimene.
Anne tahtis siiski teada kõiki üksikasju.
„Kui kohutav!” lausus ta, kui laiba avastamise lugu oli ära räägitud. „Mida sa seejärel tegid?”
„Ma läksin Black Law’sse ja helistasin telefoniga.” Ta oli sisenenud majja vaikselt, sest ei tahtnud Dougiet hirmutada, kuigi sai aru, et too tõenäoliselt eeldabki, et Bella seal ringi kolistab. Teiselt korruselt hääli kuuldes läks ta liimist lahti ja pidas viivuks aru, kas ta kogu seda asja endale hoopiski ette ei kujuta. Ta hiilis trepist üles, mõeldes sealjuures: „Jumala eest, kui Bella uksest välja tuleb ja mulle peale satub, näen ma ju välja nagu ehtne lollpea.” Seejärel oli ta kuulnud valjult üürgama hakanud muusikat ja taibanud, et need hääled tulevad Dougie toas olevast televiisorist.
„Mina vist ei teakski, kellele enesetapu puhul helistada.” Anne’i hääl oli kaastundlik, ent ka lõbusavõitu, mis pahandas Rachaelit. Jumala eest, mõtles ta, loodetavasti ei ole me juba hakanud üksteisele närvidele käima.
„Ma valisin 999. Ma ei teadnud, mida ma peaksin veel tegema. Päästekorraldaja ühendas mind politseiga ja nemad kutsusid siia arsti. Ma oleksin pidanud mõtlema selle peale, et Dougiel läheb nagunii arsti vaja.”
Arsti nimi oli Wilson. Rachael kartis, et too eksib tee peal ära, kuid ta oli juba varem Dougie juures käinud ja pealegi tundis siinset piirkonda. Ta sõitis Range Roveriga, kandis jalas matkasaapaid ja kalifeesid ning nägi välja nagu loomaarst.
„Ta ütles, et Bella on juba vähemalt kaks tundi surnud olnud,” lausus Rachael, „ja seejärel ilmus kohale politseinik. Nad rääkisid ühe Kimmerstoni surnumatjaga, et ta siia tuleks.”
Ta pakkus välja, et sõidab surnumatja juhendamiseks kohale, kust tee ära pöörab. Härra Drummond oli seda jubedat sõitu ja öist aega arvestades vägagi lahke. Tal oli ümar prillitatud keerubinägu ja ta ütles, et enesetapud mõjuvad alati väga traumeerivalt. Siis kutsus arst kohale haiglaauto, et see Dougie ära viiks. Dougie ei saanud Black Law’sse jääda, sest siin ei olnud kedagi, kes oleks tema eest hoolitsenud. Võib-olla arst ootas, et Rachael ennast vabatahtlikult välja pakub, kuid tema