Ma olin kuuene, kui läksin Anju lasteaeda. Ja ehkki ma olin veel liiga noor, et seda tähele panna, märkis see peent muutust minu suhetes vanematega. Teatud mõttes ma ei kuulunud enam neile. Ma kuulusin riigile.
4. peatükk
Daam mustas
Kooliaasta algas septembris ning pikk vaheaeg oli talvel, mitte suvel, kuna Põhja-Korea karmidel talvedel oli raske hoida koolimaju soojana. Minu lasteaias asus keset klassituba suur ahi, milles põletati puid, ning seintele olid joonistatud värvikirevad pildid, millel kujutati lapsi võimlemas, lapsi mundrites ja Põhja-Korea sõdurit, kes torkab püssitäägiga ühekorraga läbi nii jänki, Jaapani kui ka Lõuna-Korea sõduri.
Ideoloogiline ajupesu algas kohe esimesel päeval.
Õpetajad lugesid meile lugusid lapskangelastest, kes võitlesid jaapanlaste vastu koloniaalvõimu ajal Koreas, ja legende Kim Il-sungi poisipõlvest – sellest, kuidas ta kannatas inimeste õnne nimel juba väikelapsena, andes oma toidu ja kingad lastele, kel oli elus vähem õnne.
Iga kord, kui Juhte mainiti, võtsid õpetajad omaks madala, võbiseva hääle, otsekui hääldaksid nad elavate jumalate nimesid. Seintel olevad fotod kujutasid Kim Il-sungi noore partisanina, Kim Il-sungi ümbritsetuna naeratavatest orbudest, Kim Il-sungi tema valges marssalimundris kui meie rahvuse isa. Ta oli pikk ja silmatorkav ning tema vapper naine Kim Jong-suk, kes oli tema kõrval võidelnud, näis nagu daam rahvajuttudest. Ei olnud keeruline neid jumaldada.
Lugu nende poja, Kalli Juhi Kim Jong-ili sünnist tõi mulle kananaha ihule. Tema sündi kuulutasid ette imelised märgid taevas: kahekordne vikerkaar üle Paektu mäe, pääsukesed laulmas ülistuslaule inimese häälega ja uue särava tähe ilmumine taevasse. Me kuulasime seda ja meie väikeseid kehasid läbistasid aukartuse värinad. Mu peanahk kiheles. See oli nii maagiline. Õpetajad innustasid meid joonistama ja värvima lumega kaetud puust majakest, milles ta sündis, taustal püha mägi ja uus täht taevas. Tema sünnipäev 16. veebruar oli Särava Tähe päev. Meie lasteaias oli klaaskasti all ka selle majakese väike koopia, mille peale oli värvitud lumi.
See oli minu jaoks väga õnnelik aeg. Me olime Kim Il-sungi lapsed ja see tegi meist suurima rahva lapsed maa peal. Me laulsime laule tema sünnikülast Mangyongdaest, esitades väikese tantsu ning tõstes sõna „Mangyongdae“ peale käed taeva poole. Tema sünnipäev 15. aprill oli Päikese Päev ning meie riik oli Igavese Päikese Maa.
Need sünnipäevad olid riiklikud pühad ning kõigile lastele anti kommi ja muud meelehead. Oma kõige varasemast elueast alates seostasime Suurt Juhti ja Kallist Juhti kingituste ja elevusega, nii nagu lapsed Läänes mõtlevad jõuluvanast.
Ma olin liiga noor, et mitte uskuda iga sõna. Ma uskusin absoluutselt, et too kangelaslik perekond oli päästnud meie kodumaa. Kim Il-sung rajas meie riigis kõik asjad. Enne teda ei olnud midagi olemas. Ta oli meie isaisa ja meie emaisa. Ta oli võitmatu sõdalane, kes oli alistanud ühe eluea jooksul kaks suurt imperialistlikku võimu – miski, mida ei olnud kunagi varem meie viie tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul juhtunud. Ta pidas jaapanlastega kümne aasta jooksul maha 100 000 lahingut – ja sellega sai ta hakkama veel enne jänkide alistamist. Ta võis rännata päevi ilma puhkamata. Ta võis ilmuda ühekorraga nii idas kui ka läänes. Tema juuresolekul lilled õitsesid ja lumi sulas.
Isegi mänguasju, millega mängisime, kasutati meie ideoloogiliseks kasvatamiseks. Kui ehitasin klotsidest rongi, ütles õpetaja mulle, et võiksin sõita sellega Lõuna-Koreasse ja päästa sealsed nälgivad lapsed. Minu missioon oli tuua nad tagasi koju Austatud Isa Juhi rüppe.
Paljud laulud, mida klassitoas laulsime, rääkisid Korea ühendamisest. See teema oli mulle südamelähedane, sest, nagu meile räägiti, Lõuna-Korea lapsed olid riietatud kaltsudesse. Nad otsisid toitu prügihunnikutest ja kannatasid sadistliku julmuse käes, kui Ameerika sõdurid harjutasid nende peal täpsuslaskmist, sõitsid neist oma džiipidega üle ja panid oma saapaid viksima. Meie õpetaja näitas meile koomiksipilte lastest, kes kerjasid talvel paljajalu. Mul oli neist meeletult kahju. Ma tõesti soovisin, et suudaksin nad ära päästa.
Õpetajad olid meie vastu kenad, järgides Suure Juhi sageli korratud arvamust, et lapsed on meie tulevik ja neid tuleb kohelda kui kuningaid. Meie koolides ei olnud ihunuhtlust. Me laulsime laulu nimega „Me oleme õnnelikud“ ning mõtlesime iga sõna tõsiselt. Me tundsime armastust, kindlust ja tänulikkust.
Mu vanemad ei söandanud kunagi kritiseerida meie kooliharidust minu või hiljem Min-ho ees. See oleks olnud ohtlik. Kuid samas nad ka ei kommenteerinud seda ega kinnistanud meie õpitut. Õigupoolest nad ei maininudki seda kunagi. Mu ema siiski õpetas mind ülistama Suurt Juhti ja rahvast kõige hea eest, mis meile osaks sai. See tulenes tema teravast ohutajust. Selle tegemata jätmine oleks tema peale tagasi peegeldunud ja torganud silma mõnele koputajale. Ja koputajaid oli igal pool – sõjaväebaasis, kus me elasime, linnatänavatel, minu lasteaias. Nad kandsid ette Riikliku Julgeolekuministeeriumi provintsibüroosse, Bowibu’sse. See oli salapolitsei. Tõlge ei anna edasi seda jõudu, seda kõhedust, mida sõna Bowibu tekitab igas põhjakorealases. Nagu ütles luuletaja Jang Jin-sung, piisas ainuüksi selle sõna mainimisest, et vaigistada nutvat last.
Bowibu ei pidanud vahti tänavanurkadel või pargitud autodes ega kuulanud läbi seinte pealt vestlusi. Neil polnud seda tarvis. Kodanikkond tegi seda kõike nende eest. Naabrid kaebasid naabrite peale, lapsed nuhkisid laste järel, töötajad jälgisid töökaaslasi ja ümbruskonna naabrivalve juht, banjang, kasutas iga tema üksusse kuuluva perekonna jälgimiseks organiseeritud järelevalvesüsteemi. Kui võimud palusid tal mõni perekond põhjalikuma jälgimise alla panna, värbas ta selleks tolle perekonna naabrid. Koputajad said oma töö eest sageli täiendavaid toiduportsjoneid. Bowibu’t ei huvitanud tegelikud kuriteod, mis inimesi kahjustasid, nagu näiteks vargused, mis olid laialt levinud, või korruptsioon, vaid seda huvitas üksnes poliitiline ebalojaalsus, mille puhul piisas pisimastki vihjest, olgu tõelisest või kujuteldavast, et põhjustada terve perekonna – vanavanemate, vanemate ja laste – kadumine. Nende majale tõmmati köis ümber, nad viidi öösel veoautoga minema ja neid ei nähtud enam kunagi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.