Mees ütles, et naisel on ilus kleit, mille peale naine ujedalt naeratas. Talle meeldis hästi riietuda, sest arvas, et see kompenseerib tema silmatorkamatut ja lihtsat välimust. Tegelikult oli ta ilusam, kui arvas end olevat. Pikk reis möödus kiiresti. Vesteldes märkas ta, kuidas mees vaatas teda korduvalt tõsidusega, mida ta ei olnud varem ühegi mehe puhul kogenud. See pani tema näo kuumamaja punastama.
Mees küsis naiselt tema vanust. Seejärel ütles ta väga ametlikult: „Kas see oleks vastuvõetav, kui ma kirjutaksin teile kirja?“
Naine ütles, et oleks küll, ja andis talle oma aadressi.
Hiljem mäletas ema väga vähe külaskäigust oma venna juurde Pyongyangi. Tema meelt täitsid pildid sõjaväelasest ja laigulisest valgusest, mida heitis vagunisse läbi mägimändide paistev päike.
Ühtegi kirja ei tulnud. Kui nädalad möödusid, üritas mu ema meest oma mõtetest välja saada. Tal on Pyongyangis kallim, arvas ta. Pärast kolme kuu möödumist oli ema pettumusest üle saanud ja loobunud mehele mõtlemast.
Kuus kuud hiljem oli perekond ühel õhtul kodus Hyesanis. Temperatuur oli tublisti alla nulli, kuid taevas oli nädalate viisi olnud selge ning tänu sellele olid sügis ja talv väga kaunid. Nad olid õhtusööki lõpetamas, kui kuulsid terastaldadega saabaste samme majale lähenemas ja tugevat koputust uksel. Laua ümber olijad heitsid üksteisele ärevaid pilke. Nad ei oodanud kedagi nii hilja külla. Üks mu ema õdedest läks ust avama. Ta hüüdis mu emale:
„Külaline. Sinu juurde.“
Linnas oli elekter ära. Mu ema läks küünal käes ukse juurde. Isa seisis ukselävel, seljas sõjaväe sinel, müts kaenla alla pistetud. Ta värises. Ta kummardas mu ema ees ja vabandas, öeldes, et oli olnud sõjaväelistel õppustel ja tal ei olnud lubatud kirjutada. Tema naeratus oli õrn ja isegi pisut närviline. Tähed tema selja taga ulatusid alla mägedeni.
Ema kutsus ta tuppa sooja. Sellest õhtust alates hakkasid nad kurameerima.
Järgmised kaksteist kuud olid mu ema jaoks nagu unenägu. Ta polnud kunagi varem olnud armunud. Mu isa viibis jätkuvalt Pyongyangi lähistel, seega kirjutasid nad iga nädal teineteisele kirju ja määrasid kohtumisi. Mu ema külastas isa sõjaväebaasi ja isa sõitis rongiga Hyesani, kus ema perekond teda tundma õppis. Nende kohtumiste vahele jäävaid nädalaid täitis ema ilusate plaanide tegemise ja unistamisega.
Ema rääkis mulle kord, et tol ajal oli kõigel küljes omamoodi sära ja maagia. Inimesed ümberringi näisid jagavat tema optimismi ja ta ei pruukinud seda endale vaid ette kujutada. Külm sõda oli jõudnud maailmas haripunkti, kuid Põhja-Korea nautis oma parimaid aastaid. Rikkalikud saagid mitu aastat järjest tähendasid seda, et toitu oli külluses. Riigi tööstus oli kommunistliku maailma standardite järgi kaasaegne. Lõuna-Korea, meie surmavaenlane, oli poliitilises kaoses ning vihatud jänkid olid just saanud valusa kaotuse sõjas kommunistlike jõudude vastu Vietnamis. Kapitalistlik maailm näis olevat allakäiguteel. Kõikjal riigis valitses usk, et ajalugu on meie poolel.
Kui saabus kevad ja lumi mägedes hakkas taanduma, reisis mu isa Hyesani, et paluda mu ema endale naiseks. Ema oli pisaraid valades nõus. Tema õnn oli täielik. Ja kõige tipuks oli nii minu isa kui ka ema perekonnal hea songbun, mis tagas neile ühiskonnas turvalise koha.
Songbun on Põhja-Koreas toimiv kastisüsteem. Perekond liigitatakse lojaalseks, ebakindlaks või vaenulikuks sõltuvalt sellest, mida tegi isa perekond vahetult enne riigi rajamist 1948. aastal, selle loomise ajal ja ka järel. Kui su vanaisa pärines töölistest ja talupoegadest ning võitles Korea sõjas õigel poolel, liigitatakse su perekond lojaalseks. Aga kui sinu esivanemate hulgas oli maaomanikke või ametnikke, kes töötasid koloniaalokupatsiooni ajal jaapanlaste heaks, või keegi, kes põgenes Korea sõja ajal LõunaKoreasse, liigitatakse sinu perekond vaenulikuks. Nende kolme suure kategooria sees on viiskümmend üks staatuse astet, ulatudes Kimide perekonnast tipus kuni ilma igasuguse vabanemislootuseta poliitiliste vangideni põhjas. Iroonia seisnes selles, et uus kommunistlik riik oli loonud sotsiaalse hierarhia, mis oli veelgi keerulisem ja kihistunum kui need, mida oli kunagi nähtud feodaalvalitsejate ajal. Vaenulikku klassi kuuluvad inimesed, kes moodustasid elanikkonnast umbes 40 protsenti, õppisid unistamisest loobuma. Nad määrati tööle majanditesse, kaevandustesse ja käsitööliseks. Ebakindlasse klassi kuuluvad inimesed võisid saada väikeametnikeks, õpetajateks või omandada sõjaväelise auastme kusagil võimukeskustest eemal. Üksnes lojaalne klass sai elada Pyongyangis, neil oli võimalus ühineda Tööliste Parteiga ja neil oli vabadus valida omale karjäär. Mitte kellelegi ei öeldud kunagi nende täpset asukohta songbun’i süsteemis, kuid ometigi mulle tundub, et enamik inimesi teadis seda vaistlikult, nii nagu viiekümne ühe pealises lambakarjas teab iga isend täpselt, milline lammas on grupihierarhias eespool, milline tagapool. Selle süsteemi salakaval ilu peitus selles, et väga kerge oli langeda alla, kuid peaaegu võimatu oli tõusta süsteemis ülespoole, isegi abielu kaudu, välja arvatud Suure Juhi enese väljastatud erilise loaga. Eliit, umbes 10–15 protsenti elanikkonnast, pidi olema ettevaatlik, et mitte kunagi viga teha.
Ajal, mil mu vanemad kohtusid, oli perekonna songbun väga oluline. See määras inimese elu ja nende laste elusid.
Mu ema perekonnal oli erakordselt hea songbun. Minu vanaisa paistis silma oma tegudega Teise maailmasõja ajal, saades kangelaseks tänu sellele, et infiltreerus Jaapani keiserlikku politseisse ajal, mil Korea oli Jaapani koloonia. Seal edastas ta mägedesse varjunud kohalikele kommunistidest partisanidele luureandmeid ja päästis mõned neist politsei vangikongidest. Pärast sõda autasustati teda aumärgiga ja imetleti terves kogukonnas. Ta hoidis alles üht vana fotot, kus ta oli Jaapani politsei mundris, ning ta oli kirjutanud käsikirja, milles jutustas oma loo, ent pärast tema surma põletas vanaema selle kõik ära, juhuks kui lugu võidakse ühel päeval vääriti mõista ja see tooks perekonnale õnnetuse kaela.
Minu vanaemast sai ülikooli ajal tulihingeline kommunist. Ta oli õppinud 1940. aastatel Jaapanis ja naasis Koreasse väikese intellektuaalse eliidi liikmena, tuues endaga kaasa haritud viisid ja kombed, mis olid korealaste seas haruldased, sest tol ajal ei lõpetanud enamik inimesi isegi algkooli. Ta astus Parteisse, kui oli alles üheksateist. Minu vanaisa kolis pärast vanaemaga abiellumist viimase kodulinna Hyesani, selle asemel et viia naine omaenda provintsi, nagu oli kombeks. Vanaisast sai kohaliku valitsuse ametnik. 1950. aasta sügisel, kui Ameerika väed sisenesid Korea sõja esimesel aastal linna, põgenes vanaisa mägedesse, et vältida vangilangemist. Ameeriklased käisid majast majja, otsides Partei liikmeid. Vanaema, kes oli sel hetkel sülelapsega – üks kaheksast lapsest, kelle ta sünnitas –, peitis nende partei liikmepiletid korstna sisse telliste vahele.
„Kui ameeriklased oleksid piletid üles leidnud, oleks nad meid maha lasknud,“ ütles ta mulle.
Parteipiletite alleshoidmine tagas perekonna kõrge songbun’i. Need, kes ameeriklaste tulles piletid hävitasid, langesid hiljem kahtlustuse alla. Mõned kõrvaldati vägivalda kasutades ja saadeti Gulagi. Kogu ülejäänud elu kandis vanaema oma parteipiletit nööriga kaelas, riiete alla peidetuna.
Pärast kaksteist kuud kestnud kurameerimist oleksid pidanud mu vanemad abielluma. Kuid sündmused võtsid teise pöörde.
Probleemiks oli mu emapoolne vanaema. Vanaema keeldus abiellumiseks luba andmast. Talle ei avaldanud muljet minu isa väljavaated ja tema karjäär õhujõududes. Tema arvates võinuks mu ema teha parema partii ja abielluda mehega, kes suudab pakkuda mugavamat elu. Hoolimata Jaapanis saadud haridusest ja progressiivsest kommunistlikust pagasist, kuulus mu vanaema põlvkonda, kelle jaoks armastus oli teisejärguline, kui asi puudutas sobiliku abikaasa leidmist. Esikohal oli majanduslik turvalisus. Õnne korral võis paar armuda pärast abiellumist. Ta nägi oma kohusena leida mu emale parim kandidaat. Selles küsimuses