Kindlasti on inimesed laulnud ja tantsinud väga kaua, ammu enne seda, kui me Aafrika mandrilt liikuma hakkasime. Hohle Felsi koobaste flöödid on aga kõige vanemad muusikariistad, mille kohta on kindlaid tõendeid. Ka Sloveenia teadlased väidavad, et nad on leidnud ühe veel vanema aukudega linnuluu, mis võiks nende arvates olla neandertallase tehtud flööt. Ent see leid on tekitanud lahkarvamusi. Peaaegu kõik ülejäänud teadlased on skeptilised. Nende arvates on Sloveenia luu augud tekkinud looduslikel põhjustel, näiteks võib olla seda hammustanud hüään.
Selles, et Aurignaci inimesed Švaabimaa mägedes flööti mängisid, on aga kõik ühel nõul.
***
Nende elus ei olnud ainult muusika, nad valmistasid ka kujukesi. Arheoloogid on Švaabimaa mägedest leidnud siiani umbes viiskümmend väikest kujukest, mis on kunstipäraselt nikerdatud võhkadest ja kivist.
Kõige suurem on Hohlenstein-Stadeli koopast pärit Lõvimees, vandlikuju, millel on lõvi pea ja mehe keha. See valmistati ligi 40 000 aastat tagasi ja oli toona umbes 30 sentimeetrit pikk.
Nüüdne rekonstruktsioon kinnitab, et osaval ja kogenud inimesel, kes töötas terved päevad kogu valge aja, pidi selle kujukese valmistamine võtma umbes kuus nädalat.
Hohle Felsis, suures jääaja katedraalis, leidsid arheoloogid väiksema ja lihtsamalt valmistatud lõvimehe. See on ainult 2,5 sentimeetri kõrgune. Samast koopast leitud muude esemete seas on väike vandlist veelind, võib-olla kaur, ja üks vägagi lopsakas naisefiguur. See on Lõvimehest vanemgi ja teda hüütakse Hohle Felsi Venuseks. Tema rinnad on hiiglaslikud ja sügav pragu jalgade vahel tähistab selgelt suguorganit.
Pidevalt eri elukohtade vahet kolivale nomaadile oli praktiline, kui kunstiesemed olid väikesed ja mugavad ning kerged kaasas kanda. Me ei tea, kuidas neid täpselt kasutati. Ent pole tarvis kuigi palju fantaasiat, et näha seoseid nende kunstiesemete ja šamanistlike uskumuste vahel, mida etnoloogid on viimase saja viiekümne aasta jooksul uurinud, muu hulgas Rootsi saamide, Siberi nomaadide, Põhja-Ameerika indiaanlaste ja Lõuna-Aafrika bušmanite juures.
Koopalõvid olid kõige suuremad ja ohtlikumad kiskjad, kes meie sugulasi Švaabi mägedes ähvardasid. Kindlasti inimesed kartsid neid, imetledes samal ajal lõvi tugevust ja kiirust. Palju on kirjeldatud seda, kuidas šamaanid võtavad oma tseremooniatel looma kuju, sageli maskide abil. On võrdlemisi usutav, et nende repertuaari kuulus ka koopalõvi.
Ka merelindudel on šamanistlikus maailmapildis tähtis roll täita. Nimelt on neil võime tungida läbi universumi kolme taseme: nad oskavad lennata ja sel moel taevasse välja jõuda, nad oskavad maa peal kõndida nagu inimesed ja nad oskavad sukelduda läbi vee allmaailma.
Kõige paremini säilinud Hohle Felsi koopa flööt on valmistatud raisakulli tiivaluust. Flöödi autor on ka aukude ümbrust töödelnud, et sõrmed õigele kohale satuksid.
Pea nagu lõvil ja keha nagu mehel. Lõvimees nikerdati mammutivõhast. Tema ja teised Švaabi kujukesed on maailma esimesed teadaolevad kujutava kunsti teosed.
Lopsakaid naisefiguure esineb Euroopas ja ka Siberis terve jääaja jooksul, ligi 30 000 aastat. Võib-olla kuulusid need naiselike riituste juurde, mis olid suunatud viljakusele ja sünnitamisele.
Nii vähemasti arvab Jill Cook, kes on Londonis Briti muuseumi kiviajakunsti kuraator.
Nicholas Conard, kes on Tübingeni ülikooli arheoloogiaprofessor ja Hohle Felsi väljakaevamiste juht, on mõnevõrra teisel arvamusel. Tema tahaks laiendada naisekujukeste tähendust üleüldiselt viljakuse sümboliseerimisele, mille alla käivad ka loodus ja metsloomad, keda inimesed küttisid.
Ta on teinud ettepaneku, et Saksamaa kristlikust demokraadist liidukantsler Angela Merkel võiks kanda kaela ümber Hohle Felsi Venuse koopiat. Seni on valitsusjuht keeldunud. Selgelt tähistatud suguelundid on tema suhtlusringkonnas siiski vast pisut liig.
Mõned Švaabi mägede kunstiesemed on vanemad kui kõik muud maailmas üleüldse leitud kunstiesemed. On küll mi e-figuraalseid motiive, mis on Švaabi omadest kümneid tuhandeid aastaid vanemad, näiteks Lõuna-Aafrikast Blombose kividelt leitud siksakmuster, mille vanuseks arvatakse vähemalt 75 000 aastat.
Ent Lõuna-Saksamaa koobaste kujukesed tõestavad, et Euroopa inimesed oskasid juba üle 40 000 aasta tagasi kujutada nii reaalselt eksisteerivaid olendeid, nagu merelind, kui ka selliseid, mida peab ette kujutama, näiteks lõvimees. Nende vaimsed võimed pidid olema igati võrreldavad meie nüüdse aja vaimsete võimetega.
Nicholas Conard käib julgelt välja mõtte, et kujutav kunst tekkis esimest korda siis, kui inimesed jõudsid praegusele Saksamaale. Tema hüpoteesi järgi tõid uued väljakutsed, nagu külm kliima ja konkurents, juba siin ees olnud rühmadega esile võimed, mida seni polnud kasutatud. Ta möönab, et ka mujal hakati tasapisi tegema kujutavat kunsti. Aga Švaabimaa olevat ikkagi olnud esirinnas.
Conard on teadlik sellest, et tema hüpotees on provotseeriv. Ta ütleb, et on täiesti valmis sellest loobuma, niipea kui teiste riikide arheoloogid leiavad üheseid tõendeid kujutavast kunstist või muusikariistadest, mis on Švaabimaa leidudest vanemad.
Kuid see, et vanim kujutav kunst ja vanimad muusikariistad on leitud Saksamaalt, võib ju tuleneda ka sellest, et seal on arheoloogid otsinud rohkem kui muudes maailma nurkades.
Nii arvasin ma ise, kui ma 2013. aasta sügisel Tübingenis Nicholas Conardiga kohtusin.
Aasta pärast minu külaskäiku ilmnesid mõjuvad tõendid selle kohta, et Conard eksis. Rahvusvaheline teadlaste rühm avaldas uue hinnangu Indoneesia Sulawesi saare koopamaalingute vanuse kohta. Selgub, et kõige vanemad maalingud on umbes 40 000 aastat vanad – umbes sama varasest ajast kui kõige esimesed pildid Euroopa koobastes ja peaaegu sama vanad kui vanimad Švaabimaa kujukesed.
Kui ma palun Nicholas Conardil uusi dateeringuid kommenteerida, möönab ta, et teispool maakera võisid inimesed valmistada kunsti sama varakult kui Švaabimaa koobastes. Aga ta leiab, et Indoneesia ja Švaabi kunst võisid areneda paralleelselt, teineteisest sõltumatult. Seda arvamust ei kipu teised inimese arengu asjatundjad temaga jagama. Enamik usub, et kunst ja muusika tuli inimesega kaasa juba Aafrikast lahkumisel 55 000 aastat tagasi. Hiljem järgnes kultuur meile meie rännakutel, nii itta kui ka läände.
Olen siiski veendunud, et Nicholas Conardi jutus on iva selles mõttes, et kunstil ja muusikal oli otsustav tähtsus meie varaste sugulaste võimele kokku hoida ja ellu jääda. Ent usun, et see kehtis nii Aafrikas, Euroopas kui ka muudes kohtades. Loovus ja kunstianne on olnud meie ellujäämiseks nii olulised, et see võime on jätnud jälje meie geenidesse – kuigi sellel on ka oma varjukülg.
***
Eneseväljendus kunsti, muusika ja jutuvestmise kaudu on üks inimkonna kõige olulisemaid liikumapanevaid jõudusid. Nii oli jääajal ja nii on ka täna. Ent mõned meie seast maksavad kõrget hinda, et need alged inimkonnas säiliksid.
Maalimise, musitseerimise ja lugude jutustamise oskus on osaliselt pärilik. Perekondades, kus seda annet esineb sagedasti, esineb rohkem ka vaimuhaigusi nagu skisofreenia ja bipolaarne häire.
Need mõlemad haigused esinevad umbes ühel protsendil inimkonnast, igal pool maailmas, kõikides uuritud riikides.
Inimesele võivad need olla tõeliselt halvavad. Mis puudutab skisofreeniat, siis saavad selle haiguse põdejate sugulastest sageli edukad kunstnikud või muusikud. Ent kahjuks ei kehti see selle kohta,