Need Teised. Või siis trollid, nagu nad samuti vahel ütlesid.
Sadas jahedat vihma. Maapinnal ei kasvanud enam punaseid tulpe, rannas võis silmata vaid kuivanud ohakaid.
Sünnitus oli raske, aga nii laps kui ka ema jäid ellu. Sündis poiss – ebatavaliselt suur ja tugev poiss. Minu sugulane mässis ta gasellinaha sisse ja pani ta ettevaatlikult heintest alusele.
Kolme päeva pärast pidas šamaan tseremoonia. Ta tantsis metsikult, kuni sai ühenduse jumalatega. Samal ajal istus ülejäänud rühm lauldes tule ümber. Kui šamaan jumalate maailmast tagasi tuli, oli tal lapse tulevikust nii mõndagi pajatada.
Ta ütles, et poiss saab palju järglasi. Need rändavad igasse ilmakaarde ja levivad üle kogu maa, lõputult. „Teda tuleb nimetada jumalate pojaks ja jumalad annavad sulle jõudu, et sa saaksid ta üles kasvatatud,” ütles šamaan vastsele emale.
Nii erilisi sõnu ta vastsündinute puhul tavaliselt ei kasutanud. Aga šamaan oli tark naine. Ta mõistis, et naisel, kellest pidi saama minu sugulane, oli vaja erilist ülesannet, et laps ellu jääks. See rahvakild ei tohtinud enam rohkem lapsi kaotada, vastasel juhul oleks nende eksistentsil siin uuel maal kriips peal.
Õnneks selgus, et poiss on terve ja tugev. Ta sõi hea isuga. Kõigepealt rinnapiima, siis kaabitud liha ja taimi. Ta jõi ojadest vett ja isegi kõht ei läinud korrast ära.
Aga ta ei näinud päris teiste laste moodi välja. Tema nahk oli heledam. Tema lõug oli väiksem ja kaela poole längus. Tema kulmuluud olid tugevamad. Kui juuksed kasvama hakkasid, rippusid need sirgelt alla. Kui ema kuuldekauguses ei olnud, nimetasid teised rühma liikmed teda Trollilapseks. Seda öeldi armastusega, aga eks neil olid tema päritolu kohta omad aimused.
Tasapisi söandasid nad pöörduda tagasi põhja poole mägedesse, hoolimata Teistest. Piirkond, mida nüüdsel ajal nimetatakse Galileaks, oli elamiseks väga soodne – täis gaselle ja ürgveiseid ja muid metsloomi. Nad leidsid suure ilusa lubjakivikoopa, mis pakkus talvisel ajal kaitset.
Haruharva oli märgata kedagi Teiste hulgast, ja peaaegu alati eemalt. Paaril üksikul juhul tulid nad kuuldekaugusse. Teised rääkisid veidralt ja nende keelest ei saanud midagi aru. Nende rõivastel polnud ühtki kaunistust.
Trollilaps hakkas hilja rääkima ja talle ei meeldinud jutte kuulata nagu teistele lastele. Aga ränikivi, puu ja nahaga ümberkäimisel oli ta vähemalt sama osav kui kõik teised. Tuli ainult ette näidata, kuidas teha.
Talved olid tol ajal erakordselt külmad, märjad ja rasked. Paljud väikelapsed haigestusid. Mitmed surid. Aga Trollilaps kasvas ja muutus üha tugevamaks.
Rühm hoolitses tema eest hästi. Nad pühendasid talle erilist tähelepanu nagu ikka nendele, kes on pisut teistsugused. Pealegi ‒ aga seda ei öeldud kunagi välja – pelgasid nad, et keegi tuleb ja viib ta nende juurest minema.
Paari aasta pärast suri naine, ilma et oleks kellelegi iitsatanud midagi mehe kohta, kellega ta oli kohtunud tol kevadpäeval, kui mäenõlvad punetasid tulpidest.
Aga šamaani ennustus läks täide. Trollilaps sai tõesti suure hulga järeltulijaid, kes rändasid igasse ilmakaarde ja levisid üle kogu maa, lõputult.
NEANDERTALLASED LEIPZIGIS
ENAMIK TÄNAPÄEVA INIMESTEST võivad oma esiisaks pidada mõnd trollilast. Väike osake meie geenidest on pärit Teistelt.
Nüüdsel ajal nimetatakse Teisi neandertallasteks.
Nende puhul, kes on pärit Euroopast nagu minagi, kujutab see endast vaevalt paari protsenti DNA-st. See tähendab, et minu vanaema vanaema vanaisa võiks olla neandertallane. Trollilaps, kelle isa on neandertallane, võiks seega olla minu vanaema vanaema isa.
Nii see loomulikult ei ole. Minu vanaema vanaema isa elas 19. sajandil. Neandertallase ja nüüdisinimese ristumine leidis aset palju varem, ligi 54 000 aasta eest.
Aga neandertallaste geenide alleelid on säilinud sajandeid. Põhjuseks on see, et rahvastik oli tollal nii väike. Seetõttu avaldasid üksikud ristumised neandertallastega suurt mõju. Lisaks oli neandertallaste pärilikust materjalist kasu. See suurendas ellujäämise ja lastesaamise võimalust.
Meie seksuaalne läbikäimine neandertallastega toimus ilmselt Lähis-Idas – koridoris, mille läbisid kõik inimesed teel Aafrikast muudesse maailmajagudesse. See võis vabalt toimuda Galileas, sest sealsed arheoloogilised leiud kinnitavad, et nüüdisinimesed ja neandertallased elasid ühel ajal. See võis toimuda ka pisut kaugemal põhjas, näiteks nüüdses Liibanonis.
Neandertallased jõudsid sinna kanti esimesena. Nende esivanemad rändasid Aafrikast välja sadu tuhandeid aastaid enne meid. Neandertallaste jälgi leiab Hispaaniast Lääne-Euroopas kuni Siberini idas. Ühed esimesed säilmed leiti 19. sajandi keskel Saksamaalt Neandertali orust ja sealt ka neandertallase nimi.
Pärast Neandertali oru leidu 19. sajandil ja kuni viimaste kümnenditeni välja arvas enamik teadlasi, et nüüdsed eurooplased on justkui neandertallaste lapselapsed. Nad kujutasid ette, et me olime arenenud siin, teistest rahvastest isoleerituna pikka aega, ja ajapikku oli meil välja kujunenud tüüpiline heleda naha ja sirgete juustega eurooplase välimus. Aasia ja Aafrika inimestel arvati olevat oma eraldi arengulood; näiteks asiaate peeti põlvnevateks inimese teistest eellastest, nagu Pekingi ja Jaava inimene.
Neid mõ eid nimetatakse multiregionaalseks hüpoteesiks. Üldjoontes on need valed. Küll aga on neis üksikuid tõeteri. Uuel tehnoloogial põhinev geneetika on need terad ilmsiks toonud.
Rootsis sündinud Svante Pääbo on aidanud iidse DNA abil inimese esiajaloos selgust saada rohkem kui keegi teine.
Tänapäeval on ta üks maailma tuntumaid teadlasi – Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi geneetikaosakonna juhataja, ja seda instituuti on ta ise aidanud Saksamaal Leipzigis ka rajada.
Külastan instituuti selle raamatu kallal töötades kaks korda. Asutus asub suures eriprojekti järgi valminud hoones, mille klaasseintest tulvab sisse valgust. Hoone keskel aatriumis helgib roheliste tiigitaimede keskel vesi. Fuajees on ronimisredel, mis on ehitatud Svante Pääbo juhiste järgi. See on sama kõrge kui kõik neli korrust kokku. Noored teadlased treenivad tavaliselt redelil, enne kui nad sõidavad Aafrikasse kõrgel puulatvades elavaid ahve uurima. Redeli kõrval on tiibklaver, selle juures käib harjutamas koor. Kõik kokku annab aimu instituudi erilisest hingusest. Teadlased uurivad mitut eri valdkonda, nagu psühholoogia, paleontoloogia ja lingvistika, et saada aimu sellest, kuidas me oleme arenenud just niisugusteks inimesteks, nagu me praegu oleme. Ent instituudi põhiline uurimisvaldkond on molekulaarbioloogia ja geneetika.
Vana DNA väljapuhastamise tarbeks sisse seatud erilabor asub all keldris, et vähimgi mustus sisse ei pääseks. Siin all näevad Svante Pääbo ja tema noored kolleegid vaeva tehnoloogia edasiarendamisega. Nüüdseks on neil mujal riikides palju konkurente, aga Leipzigi töörühm on endiselt maailmas juhtpositsioonil. Samal päeval, kui ma instituuti teist korda külastan, avaldavad nad uuringu ühe Hispaanias elanud inimese eellase DNA kohta, mis on ligi 400 000 aastat vana – pärit ajast, mil isegi neandertallased polnud veel välja arenenud.
See, millega Svante Pääbo tegeleb, on tippteadus, mis arendab tehnoloogiat ja teadust edasi. Aga kuulsaks on ta saanud just neandertallastega, ja laiale üldsusele on ta tuttav tänu oma üha täpsematele neandertallaste DNA analüüsidele.
Kui ma tema kabinetti astun, võtab mind esimesena vastu neandertallase skelett, mis seisab laua ja diivani vahel. See koosneb erinevate luude koopiatest, mis on väljakaevamistel leitud.
Neandertallane on lühike ja jässaka kehaehitusega. Svante Pääbo aga on pikk ja kõhetu, pikliku näoga.
Kogu maailma ajalehed on kirjeldanud oma veergudel meetrite kaupa nii tema teadussaavutusi kui ka tema omapärast perekondlikku tausta, kuna ta on Nobeli laureaadi ja Karolinska instituudi rektori Sune Bergströmi salajas hoitud ja abieluväline poeg. Svante Pääbo ise