Grace Rowan-Hampton nägi välja särav nagu küps kuldne ploom. Kuigi ta oli peaaegu viiskümmend, oli tema helepruunides juustes vaevu halli, tema siirupikarva silmad olid valvsad ja erksad ning täis iseloomulikku soojust. Kitty uuris Grace’i hoolega ja leidis, et tema ilu tagasid naha siledus ja jume veatus – eluaegne tasase vihma ja leebe päikesepaiste mõju oli näole head teinud. „Celia ja Archie tegid tõesti üllatuse,” lausus Grace naeratades. „Viimased nädalad näris meid pidev uudishimu, aga nüüd peame küll rõõmustama. Loss pole Deverillidele kadunud, see on tagasi saadud. Tõesti, Bertie, ma poleks talunud mõtetki, et lossi oleks ostnud keegi, kes ei mõista selle ajalugu.”
„Just nii ma Archiele ütlesingi,” kostis Celia mehe kätt pihku võttes. „Ütlesin, et ei saa elupäevade lõpuni rahu, kui koht läheb võõraste kätte. Ma lihtsalt armastan ajalugu. Seda värki Henry VIIIst või kes ta seal oligi. Nii romantiline.” Kitty võpatas. Mitte keegi, kes on selle kohaga tõesti seotud, ei saaks asjast nii valesti aru.
„Ja mina otsustasin, et mu naise õnn on tähtsam kui miski muu maailmas. Lootsime, et see teeb ka teid õnnelikuks, lord Deverill.”
Bertie noogutas mõtlikult, kuigi Kitty ei uskunud, et isal eriti mõtteid peas oli. Tema vesistes silmades oli äraolev pilk, sellise mehe pilk, kellele peale pudeli sisu suurt midagi korda ei lähe. „Ja Celia ootab last ka,” teatas Kitty teemat vahetades.
„Jah, nagu muidu poleks veel küllalt põhjust tähistada.” Celia säras, asetas käe kõhule ja vaatas säraval pilgul oma meest. „Me mõlemad oleme väga-väga õnnelikud.”
„Laps!” hüüatas Grace. „Kui põnev! Peame ka selle terviseks klaasi tõstma.”
„Eks ole suurepärane. Kõik on lihtsalt suurepärane,” õhkas Celia, kui kõik klaasi tõstsid.
Oli juba hiline pärastlõuna, kui Kitty ratsutas üle küngaste Jack O’Leary maja juurde. Loojuv päike jättis kahvatu sügistaeva alla ookeanilainetele sulakullast raja. Kitty oli korraks kodust läbi käinud, et üle vaadata Väike-Jack, kes mängis rõõmsalt koos hoidjaga lastetoas. Kitty tundis kergendust, kui nägi, et tema abikaasa Robert töötas sealsamas lähedal kabinetis. Robertile ei meeldinud, kui teda kirjutamise ajal segati, ja Kittyl oli hea meel, kui sai mehe koju jätta ja jalga lasta. Celiast ja lossist räägib ta mehele hiljem. Kui Kitty lahkus Valgest Majast, oli ta kindel, et kui Väike-Jack on koos Elsie ja Robertiga, ei saa temaga midagi halba juhtuda.
Armukese juurde kiirustades oli Kitty unustanud kübara, nii et tema pikad punased juuksed lehvisid tema taga ja keerlesid merelt puhuvates tuulehoogudes. Kui Kitty viimaks valgeks lubjatud majakese juurde jõudis, hüppas ta rutakalt hobuse seljast maha ja tormas ukse juurde. „Jack!” hüüdis ta sisse kiirustades. Kohe tajus ta, et meest pole kohal. Maja tundus vaikse ja tühja kestana. Siis märkas Kitty köögilaual Jacki loomaarstipauna ja tema süda jõnksatas korraks, sest ilma selleta ei saanud mees visiidile minna.
Kitty jooksis majast välja ja tõttas hästi sisse tallatud rada mööda randa, läbi rohu ja kanarbiku, mis asendusid viimaks kaljude ja kahvatukollase liivaga. Mere möirgamine ja tormituul püüdsid teineteisest üle karjuda, Kitty tõmbas mantli tihedamalt ümber ja värises külmast. Hetk hiljem märkas ta abaja teises otsas inimkogu. Otsekohe tundis ta selle ära, hüüdis ja lehvitas, aga tema hääl läks kaljudel kraaklevate kajakate kisas kaduma. Kitty kõndis edasi, surudes vastu tuult ja pühkides asjatult juukseid näolt ära. Jacki koer märkas Kittyt esimesena ja tuli hüpeldes üle liiva teda tervitama. Kitty muutus rõõmsamaks, kui Jack teda viimaks nägi ja sammu lisas. Mehe vanas pruunis mantlis, rasketes saabastes ja tviidmütsiga kogu mõjus nii julgustavalt, et Kitty puhkes nutma, aga tuul haaras tema pisarad ja puhus minema, enne kui need näole jõudsid voolata.
„Mis juhtus?” küsis Jack Kittyt käte vahele haarates. Tema laulev iiripärane hääldus mõjus Kitty hingele palsamina, ta toetas põse Jacki mantli vastu ja tuletas endale meelde, et seal, Jack O’Leary embuses, ongi kodu. Nende abielurikkumine oli alanud välgutabamusega sarnaneva kirega ja muutunud juba eluviisiks – aga polnud seetõttu vähem rõõmuküllane. See oli kui pärl Kitty austrikarbis.
„Celia ostis Deverilli lossi,” ütles Kitty. Ta tundis, kuidas Jack surus habemetüükais näo tema pealaele ja tõmbas ta tugevamini enda vastu. „Mul peaks ükskõik olema, aga ei ole.”
„Loomulikult ei ole, Kitty,” vastas Jack mõistvalt.
„Ta kavatseb selle ümber ehitada ja hakkab seal elama, aga mina olen nagu vaene sugulane Valges Majas. Kas ma olen väga imelik?”
„Sa oled hullematki üle elanud, Kitty,” tuletas Jack talle meelde.
„Ma tean. See on kõigest loss, aga…” Kitty õlad vajusid longu ja Jack nägi tema pilgus lüüasaamist.
„Muidugi on see kõigest loss. Aga sinule on see alati rohkem tähendanud, eks ole?” Jack suudles Kitty meelekohta, meenutades kurvalt aega, mil ta oli püüdnud Kittyt veenda siinset elu maha jätma ja temaga koos Ameerikasse põgenema. Kui see poleks olnud midagi enamat kui lihtsalt loss, oleksid nad praeguseks ehk juba õnnelikult abielus ja Atlandi ookeani teisel kaldal.
„Ja Bridie on tagasi,” lisas Kitty süngelt.
„Ma tean. Nägin teda hommikul missal, eputas seal oma uhkete riiete ja ehetega. Ta leidis tõesti Ameerikast rikka mehe – ja siis kaotas ta. Räägitakse, et ta tegi kirikule helde annetuse. Isa Quinnil on kindlasti väga hea meel.”
„Bridie tuli Väike-Jackile järele,” lausus Kitty ja tema kõht tõmbus taas hirmust krampi. „Ta ütles, et üks kord pidi ta lapse maha jätma, aga teist korda ta seda ei tee.”
„Mis sina talle ütlesid?”
„Et ta jättis lapse minu hoolde. Aga Bridie väitis, et hoopis Michael jättis ta selle kirjaga minu lävele. Ta ütles, et on poisi ema ja laps kuulub tema juurde. Aga ma olen Väike-Jackile rääkinud, et tema ema on taevas ja mina armastan teda ja hoolitsen tema eest ema asemel. Ma ei saa ju nüüd öelda, et ema on korraga ellu ärganud.”
„Bridie ei saa last ära võtta, Kitty. Ta on kloostris paberitele alla kirjutanud ja oma õigustest loobunud.”
Kitty meenutas endist Bridiet, oma kallist sõpra, ja tema südames kihvatas valu. „Ilmselt ei teadnudki ta täpselt, millele alla kirjutab,” lausus ta vaikselt.
„Ära haletse teda,” noomis Jack. „Ta on enda eest hästi hoolt kandnud.” Mees võttis Kittyl käest ja hakkas üle ranna tagasi maja poole minema.
„Kardan kohutavalt, et ta püüab Väike-Jacki ära varastada,” tunnistas Kitty häbeliku naeratusega. Ta teadis, kui naeruväärselt see kõlab.
Jack vaatas Kittyle otsa ja naeratas armastavalt. „Sul on alati olnud pöörane kujutlusvõime, Kitty Deverill. Ma ei usu, et Bridie on nii rumal, et lapseröövi üritada. Ta jõuab vaevalt Corki, kui politsei ta juba kinni võtab.”
„Muidugi on sul õigus. Ma olen lihtsalt rumal.”
Jack keeras Kitty ringi ja suudles teda. „Mille eest see oli?” küsis Kitty naerdes.
„Sest ma armastan sind.” Jack naeratas, paljastades tühiku vanglas välja löödud hamba kohal. Ta silus Kittyl juuksesalgu kõrva taha ja suudles teda veel kirglikumalt. „Unusta see loss ja Bridie Doyle. Mõtle meist. Keskendu sellele, mis tuleb, mitte sellele, mis on möödas. Sa ütlesid, et praegusest sulle enam ei piisa. Sa tead, et mulle ei piisa sellest.”
„Ei piisa, aga ma ei tea, mida teha.”
„Mäletad, kunagi palusin sul minuga Ameerikasse minna?”
Kitty silmad hakkasid seda meenutades kipitama. „Aga sind vahistati ja sa ei saanudki teada, ma otsustasin siiski tulla.”
Jack libistas käed Kitty kuklale juuste alla ja silitas karedate pöialdega üle ta lõua. „Võiksime uuesti proovida. Võta Väike-Jack kaasa ja alustame otsast peale. Võib-olla polegi vaja minna