„Vähemalt jääb loss perekonda,” leidis Victoria. Mitte et see oleks talle kuidagi korda läinud. Niiske ja külm Iirimaa polnud talle kunagi meeldinud ja kuigi tema abielu oli niisama jahe, oli ta vähemalt Elmrodi krahvinna, elas Kentis Broadmere’is ja linnamajas Londonis, kus toad olid soojad ja tema rahuloluks torustik töötas. Victoria tahtis emale sosistada, et vähemalt ei ostnud seda Kitty – see oleks emale ikka lõpliku põntsu pannud. Ka Victoria oleks see endast välja viinud. Hoolimata oma rikkusest ja seltskondlikust positsioonist, oli Victoria ikka salamisi noorima õe peale kade.
Augusta suunas kõrgi pilgu Maudile ja hingas valjusti sisse, mis märkis kohe vallanduvat mürgist sõnavoolu. Digby ema polnud veel liiga vana, et lugeda väljaütlemata sõnu Maudi kaunite, kuid kibestunud huulte taga. „Mida sina siis sellele mõeldes tunned? Vist midagi šokilaadset, et valdused lähevad Londoni Deverillide kätte? Mina isiklikult õnnitlen Celiat, et ta perekonnavara päästis, sest sellega peaksime kõik nõus olema, et Deverilli loss on meie perekondliku krooni juveel.”
„Oo jaa. „Deverilli loss on tema kuningriik,”” lausus Digby, tsiteerides perekonna motot, mis oli sööbinud talle sügavale südamesse.
„Deverill Rising,” lisas Augusta, vihjates Digby Wiltshire’i valdusele, „pole Deverilli lossi kõrval muidugi midagi. Ma ei tea, miks sa seda ise ei ostnud, Digby. Selle raha käiksid sa ju nagu muuseas välja.”
Digby ajas rinna tähtsalt kummi ja kiikus varvastelt kandadele. Emal oli muidugi õigus, ta võinuks selle kümme korda ära osta. Aga Digby oli ekstravagantsusest ja toretsemisest hoolimata mõistlik ja praktiline mees. „Ma ei saanud varandust tänu meeletusele, ema,” kostis ta. „Sinu põlvkond mäletab, kuidas brittidele kuulus Iirimaal ülemvõim ja angloiirlased elasid nagu kuningad, aga need päevad on ammu möödas, nagu me kõik väga hästi teame. Loss hakkas lagunema juba hulk aega enne seda, kui mässulised selle maha põletasid. Ma pole nii rumal, et hellitada mõtet äratada ellu midagi, mis on lõplikult surnud. Tulevik on siin, Inglismaal. Iirimaaga on läbi ja Celiale läheb see teadmine veel kalliks maksma. Perekonna moto ei viita ainult kividele ja mördile, vaid Deverillide vaimule, mida ma kannan hinges. Vaat see on minu kindlus.”
Maud krimpsutas nina ja tõstis õrna lõua üles, ilmutades ennast haletsevat meelekindlust. Ta ohkas. „Pean tunnistama, et see on paras šokk. Veel üks šokk. Nagu oleks mul neid elus veel vähe olnud.” Ta silus väriseva käega oma hõbeblondi soengut. „Kõigepealt häbistab mu noorem tütar mind sellega, et toob Londonisse kaasa ebaseadusliku lapse, siis kuulutab mu abikaasa kogu maailmale, et see poiss on tema oma. Ja nagu poleks sellest minu alandamiseks veel küllalt, otsustab ta müüa meie poja päranduse…” Augusta tabas Beatrice’i pilgu. Maudil ei sobinud mäletada, et tema ise käis abikaasale peale, kuni too viimaks nõustus lossist lahti saama. „Nüüd kuulub see Celiale. Ma ei tea, mida öelda. Mul peaks tema pärast hea meel olema. Aga ei ole. Vaene Harry on kindlasti muserdatud, et nõbu napsas tema kodu tal otse nina eest ära. Minule on see järjekordne rist, mida ma pean kandma.”
„Ema, kui isa otsustas lossi ära müüa, ei pidanud see ju Harry omaks saamagi,” märkis Victoria leebelt. „Ja mina küll ei usu, et Harry sellest hooliks. Tema ja Celia on ju lausa lahutamatud ja Harry tegi ju täiesti selgeks, et tema ei taha selle kohaga mingit tegemist teha.”
Maud vangutas pead ja naeratas kätteõpitud kannatlikkusega. „Kullake, sa ei taba peamist. Kui loss oleks läinud kellegi teise kätte – ükskõik kelle –, oleks mul olnud ükskõik. Probleem on selles, et see läks Deverilli kätte.”
Beatrice asus Victoriat kaitsma. „Noh, loss on nüüd müüdud, eks ole? Celia taastab selle endise hiilguse ja me saame seal taas nautida pikki suvesid nagu enne sõda. Ma olen kindel, et Archie teab, mida teeb, kallis,” lisas ta Digbyle. „Lõppude lõpuks on see tema raha. Pole meie asi talle öelda, mille peale seda kulutada.”
Digby kergitas küsivalt kulmu, sest võis ju öelda, et see polnud Archie Mayberry, vaid Digby raha. Mitte keegi teine peres ei teadnud, kui palju oli Digby Archiele maksnud, et ta Celia tagasi võtaks pärast seda, kui too oli Archie nende pulmapeol maha jätnud ning isamehega Šotimaale põgenenud. Nii tehes oli Digby säästnud Mayberry perekonda finantskrahhist ja päästnud oma tütre tuleviku. „Sellest ei tule midagi head,” märkis Digby suurilmaliku küünilisusega. „Celia on püsimatu. Ta naudib draamat ja seiklusi.” Tal polnud vaja kohalolijaid selles veenda. „Ta tüdineb Iirimaast, kui loss on valmis. Hakkab igatsema Londoni elevust. Ballinakelly tüütab ta ära. Pange mu sõnu tähele, kui keegi ei räägi enam tema hulljulgusest, hakkab ta otsima muid lõbustusi ja vaese Archie kaela jääb loss ja tõenäoliselt tühi pangaarve…”
„Jama,” katkestas teda Augusta, kelle kõmisev hääl lõikas poja õpetussõnad läbi nagu kahurikuul. „Ta ehitab lossi tuhast üles ja taastab perekonna maine. Loodan ainult, et elan nii kaua, et seda näha.” Ta hingas raskelt sisse. „Kuigi minu tervis ei anna selleks just eriti lootust.”
Beatrice pööritas ärritunult silmi. Tema ämm nautis üle kõige rääkimist oma surmast, mis pidi alati kohe saabuma. Vahel ta juba sooviski, et vikatimees ämma ära kutsuks. „Oh, sa elad veel meid kõiki üle, Augusta,” ütles ta end kannatlikuks sundides.
Victoria heitis pilgu kellale kaminasimsil. „Ma arvan, et meil on aeg minema hakata,” ütles ta tõustes. „Me läheme emaga täna pärastlõunal vaatama maja Chester Square’il,” teatas ta õnnelikult. „See teeb sul tuju paremaks, ema.”
Maud ajas ennast diivanilt püsti. „No mul on ju vaja kusagil elada, kui me lossist ilma oleme,” vastas ta vanimale tütrele tänulikult naeratades.
„Vähemalt oled mul sina, Victoria, ja Harry ka. Kõik teised perekonnas tahavad mulle ainult haiget teha. Ma kardan, et ei tule täna sinu salongi, Beatrice. Ma ei ole selleks piisavalt tugev.” Maud vangutas pead, otsekui suruks seda terve maailma raskus. „See, et terve Londoni seltskond räägib minust mu selja taga, on järjekordne rist, mida ma pean kandma.”
Harry Deverill nõjatus padjale ja tõmbas mahvi sigaretist. Tema alasti puusadele oli tõmmatud lina, aga kõht ja rind olid magamistoa aknast puhuva tuule käes. Oma naise Charlotte’iga armatsemine oli vastik kohustus, mida ta talus ainult hommikute tõttu, mida sai veeta koos Boysie Bancroftiga silmatorkamatus Soho hotellis, kus keegi ei vaevunud esitama küsimusi nende korrapäraste käikude kohta. Ta tõmbas huuled O-kujuliseks ja puhus suitsurõnga. Harry arvas, et kui poleks Boysiet, ei suudaks ta küll sellises põlastusväärses vales elada. Kui ei oleks Boysiet, poleks tema elu olnud elamist väärt, sest oma tööst Citys obligatsioonide müüjana ei tundnud ta mingit rõõmu. Ilma Boysieta poleks elul olnud eriti mõtet.
„Kulla mees, kas sa kavatsed terve päeva voodis vedeleda?” küsis Boysie, astudes vannitoast tuppa. Ta oli pesu selga pannud ja nööpis nüüd särki kinni. Pruunid juuksed langesid talle paksu sassis tukana laubale ja pirtsakad huuled kaardusid lustakalt.
Harry ägas. „Ma ei lähe täna tööle. Minu meelest on kogu see värk kohutavalt tüütu. Ma ei talu seda. Pealegi ei taha ma, et see hommik lõpeks.”
„Oh, mina küll tahan,” teatas Boysie, libistades pilguga üle suure roosa armi, mis märkis kohta, kuhu ta sõjas pihta oli saanud. „Ma söön Claridge’is ema ja tädi Emilyga lõunat, siis jalutan White’si ja vaatan, kellega ma seal kokku põrkan. Õhtul põikan ehk läbi su vaimustava nõo Beatrice’i kodusalongist. Eelmisel teisipäeval oli tema salong elav, kohal oli kogu „Ei, ei, Nanette’i” trupp. Kooritüdrukud krääksusid nagu ilusad papagoid. Täitsa lõpp, nagu Celia ütleks. Ilmselt lööb su nõbu Digby üle aisa, mis sa arvad?”
„Kahtlemata on tal igas Londoni otsas armuke, aga tema kui abikaasa pühendumisele pole midagi ette heita.” Harry ohkas pettunult. „Tahaksin sinu ja su emaga kaasa tulla, aga lubasin Charlotte’ile, et viin ta Ritzi lõunale. Täna on tema sünnipäev.”
„Sa võid ta vabalt Claridge’isse tuua ja meie saame seal teineteisele üle saali silma teha, ehk tualettruumis hetke omavahelgi olla. Mitte