Bridie mõnules Jacki imetluse paistel. „Ma olengi daam, võta see teatavaks,” vastas ta ja Jack märkas, kuidas Bridie iiripärased täishäälikud olid Ameerikas õhukeseks kulunud. „Ma olen lesk. Mu abikaasa suri,” lisas ta ja lõi risti ette. „Andku issand talle hingamist.”
„Mul on kahju seda kuulda, Bridie. Sa oled liiga noor, et abikaasat leinata.” Jacki pilk libises üle Bridie mantli. „Pean ütlema, et sa näed suursugune välja,” lisas Jack ja kui ta naeratas, nägi Bridie, et tal on üks hammas puudu. Jack nägi ka vanem välja. Kortsud silmade ja suu ümber olid sügavamad, nahk tumedam ja parkunud, pilk sügav ja täis varje. Kuigi Jacki naeratus oli endiselt särav, tundis Bridie, et mees on kannatanud. Ta polnud enam see muretu ülbe pilguga nooruk, pistrik käsivarrel ja koer kannul. Temas oli nüüd midagi liigutavat, nii et Bridie tahtis käe välja sirutada ja Jacki laupa silitada.
„Kas tulid päriselt tagasi?” küsis Jack.
„Ma ei tea, Jack.” Bridie keeras näo vastu tuult ja tõstis käe kübara juurde, et see minema ei lendaks. Surudes maha aina kasvavat võõrdumistunnet, lisas ta: „Ma ei tea, kuhu ma nüüd kuulun. Tulin tagasi lootuses, et kõik on nagu enne, aga mina olen muutunud ja see muudab kõike.” Tundes siis, et ta näib haavatav, vaatas Bridie uuesti Jacki poole ja tema hääl muutus karmimaks. „Ma ei saa enam elada niimoodi, nagu elasin varem. Olen harjunud peenemate asjadega, kas tead.” Jack kergitas kulmu ja Bridie soovis, et poleks Jackiga nii üleolevalt rääkinud. Kui üldse mõni mees teadis, milline Bridie tegelikult on, siis oli see just nimelt Jack. „Kas sa oled abielus?”
„Ei,” vastas Jack. Järgnes pikk vaikus. Vaikus, milles kajas Kitty Deverilli nimi, otsekui oleks see kandunud kohale tuulesosinas, ja jäi nende vahele hõljuma. „Noh, ma loodan, et sul läheb kõik hästi, Bridie. Tore sind jälle kodus näha,” lausus Jack viimaks. Bridie ei suutnud Jackile vastu naeratada. Vihkamine vana sõbra vastu keris end okastraadina ümber tema südame. Ta vaatas, kuidas Jack eemaldus tuttavlikul reipal sammul, mida Bridie nii hästi tundis ja nii väga armastas. Oli ilmne, et pärast kõiki neid aastaid igatseb Jack ikka Kitty Deverilli.
Teine peatükk
London
„Püha jumal!” Söör Digby Deverill pani telefonitoru käest ja vangutas pead. „Olgu ma neetud!” hüüatas ta telefoni vahtides, justkui ei usuks päriselt uudist, mida oli just kuulnud. Ta ajas ennast nahktoolist püsti ja läks joogikandiku juurde, et kallata endale kristallkarahvinist viskit. Hoides klaasi maniküüritud ja sõrmustatud käes, vaatas ta kabineti aknast välja. Ta kuulis mürinat, kui auto sõitis üle sügislehtede Kensington Palace Gardensis, eksklusiivsel väravaga suletud luksuslike itaaliapäraste ja kuninganna Anne’i aegses stiilis häärberite tänaval, mille olid ehitanud sellised miljonärid nagu Digby, kes olid oma varanduse kokku ajanud Witwatersrandi kullakaevandustes, mis oli toonud neile hüüdnime randlordid. Seal Digby elaski Deverill House’i peenes suursugususes teise randlordi söör Abe Bailey ja finantsist Lioner Rotchildi naabruses.
Digby võttis lonksu ja krimpsutas nägu, kui märjuke kurku kõrvetades alla läks. Kohe tundis ta end tugevamana. Ta pani klaasi käest ja võttis vestitaskust keti otsas kulduuri. Osavalt plõksas ta selle lahti. Särav sihverplaat helkis talle vastu ja näitas, et kell on kolmveerand üksteist. Digby sammus halli, kus nägi punakuldses livrees ülemteenrit vaikselt teenriga vestlemas. Kui nood peremeest märkasid, lahkus teener diskreetselt, aga ülemteener võttis söör Digby korraldusi oodates valvelseisangu. Digby peatus kõhklevalt uhke trepi juures.
Ta kuulis ülemise korruse külalistoast kostvat naeru. Näis, et tema naisel on külalisi. See polnud muidugi mingi üllatus, naisel käis pidevalt külalisi. Elavaloomuline, suure südamega ja ekstravagantne Beatrice Deverill oli Londoni sihikindlaim seltskonnadaam. Nojah, midagi polnud parata, Digby ei saanud uudist hetkegi kauem oma teada hoida. Ta kiirustas kaks astet korraga võttes trepist üles, iga sammu juures paistsid tema laitmatult pressitud halliruuduliste pükste alt valged kedrid. Digby lootis, et tal õnnestub näpata hetk naisega kahekesi olemiseks.
Kui Digby ukseni jõudis, leidis ta kergendust tundes, et külas olid ainult nõbu Bertie naine Maud, kes istus jäigalt diivaniserval, üsna lühikeseks lõigatud poisipea rõhutamas otsekui voolitud põsesarnu ja rabavalt kauneid jääsiniseid silmi, Maudi vanim tütar Victoria, kes oli Elmrodi krahvinnana saavutanud teatud väärikuse, ja Digby oma ema Augusta, kes troonis teiste üle nagu paks kuninganna, seljas Victoria stiilis must kleit, mille krooked vahutasid ümber topeltlõua, ja peas sulgedega kübar.
Kui Digby sisse astus, vaatasid kõik neli teda üllatunult. Polnud tavapärane, et Digby ennast päeva jooksul näole annab. Kõige sagedamini viibis ta oma härrasteklubis, White’sis, või oli varjul kabinetis, helistades Baringsi või Rotchildi pankuritele või härra Newcombile, kes treenis Newmarketis tema ratsahobuseid, või rääkis teemantidest oma Lõuna-Aafrika semudega. „Mis juhtus, Digby?” küsis Beatrice, kes märkas kohe mehe hõõguvaid põski, tõmblevaid vuntse ja seda, kuidas ta näpib närviliselt suurt teemantsõrmust, mis sädeles tema parema käe väikeses sõrmes. Digby oli ikka veel nägus mees, tal olid avara lauba kohalt üle pea kammitud säravblondid juuksed ja erksad targad silmad, mille pilk oli nüüd hämmeldunud.
Digbyle tulid meelde head kombed. „Tere hommikust, mu kallis Maud, Victoria, ema.” Ta sundis näole napi naeratuse ja tegi kummarduse, aga ei suutnud varjata, kui kärsitult ta tahab uudist teatada.
„Hea küll, ära tseremoonitse, Digby, ütle, mis juhtus,” nõudis Augusta kimedal häälel.
„Jah, nõbu Digby, me oleme kohutavalt uudishimulikud,” lisas Victoria ema poole pilku heites. Maud vaatas ootavalt Digbyt, ta ei armastanud midagi rohkem kui teiste inimeste draamasid, sest need andsid talle rahuldust pakkuva üleolekutunde.
„Asi on Deverilli lossis,” teatas ta ja vaatas otse Maudi, kes punastas. „Bertie just helistas mulle.”
„Mida ta tahtis?” küsis Maud ja pani teetassi käest. Ta polnud oma mehe Bertiega rääkinud sellest saadik, kui too kuulutas oma ema Adeline’i matustel terve perekonna ees, et oletatav leidlaps, keda nende noorim tütar Kitty kasvatas nagu oma last, oli tegelikult Bertie ebaseaduslik poeg. See uudis polnud mitte ainult šokeeriv, see oli lihtsalt alandav. Maud mõtles tegelikult, kas ta üldse saab kunagi sellest traumast üle. Sõnagi lausumata oli ta siis Londonisse sõitnud ja tõotanud, et ei räägi mehega enam mitte kunagi. Samuti ei tõsta ta enam jalga Iirimaale ja tema poolest võis loss maatasa kõduneda, sest midagi head polnud sellest tulnud. Talle ei olnud see niikuinii kunagi meeldinud.
„Bertie müüs lossi maha ja Celia ostis selle ära,” kuulutas Digby ja tema sõnad kõlasid selgelt nagu püssipaugud. Kõik neli naist vaatasid teda kohkunult. Järgnes pikk vaikus. Victoria piidles närviliselt ema, püüdes lugeda tema mõtteid.
„Sa tahad öelda, et Archie ostis selle Celiale,” täpsustas Augusta, naeratades lõualottide vahele, mis valgusid kleidi rüüsidesse. „Küll Archiest on saanud ikka pühendunud abikaasa.”
„Kas Celia on hulluks läinud?” imestas Beatrice. „Mida imet ta nende varemetega peale hakkab?”
„Ehitab üles?” pakkus Victoria muiates. Beatrice vaatas teda ärritunult.
Maudi peened sõrmed haarasid kõrist ja sikutasid seal nahka, tekitades punaseid laike. Lossi müük oli ju hea, varemehunnik ja vähenenud vara ei andnud mingit auväärsust, aga ta poleks osanud arvata, et selle ostab mõni Deverill. Ei, see tuli ikka liiga lähedale, et ennast mugavalt tunda. Parem oleks võinud lossivaremed minna mõnele Ameerikast pärit uusrikkale, kellel on rohkem raha kui mõistust, mõtiskles Maud, mitte pereliikmele. Oli ikka väga ootamatu ja äärmiselt ärritav, et ostja oli Deverill ja veel just see kergemeelne ja tobe Celia! Kui loss juba pidi jääma perekonda, oleks ju olnud õige, et selle saab tema poeg Harry, lossi õiguspärane pärija. Ja miks see salatsemine? Celia oli kohale hiilinud nagu varas ja ostnud salamahti. Aga miks? Loomulikult