Bannon helistas Trumpile.
„Hei,” selgitas kandidaat, „ma olen Bedminsteris” – seal asus golfiklubi Trump National. „Kuna sind siin ei ole, lähen ma golfi mängima. Tule siia, me sööme lõunat. Katsu jõuda ühe paiku.”
Ta hakkas jagama üksikasjalikke õpetusi sõiduks neljakümne miili kaugusele New Yorgist läände.
„Küll ma leian,” ütles Bannon.
„Ei, keera Rattlesnake Bridge’i teelt paremale ja siis umbes miil veel.”
„Ma leian. See on teie Trump National.”
„Ei,” ei jätnud Trump järele, „sa pead aru saama.” Ta andis põhjalikud sõidujuhised, üksikasjalikumad kui Bannon oli eales kuulnud teda millegi kohta selgitusi jagamas.
Bannon lasi autojuhil viia ennast Bedminsterisse keskpäevaks, olemaks kindel, et ta jõuab õigeks ajaks. Klubis juhatati ta viiele kaetud lauda.
„Te olete varakult kohal,” ütles keegi töötajatest. „Teised ei tule enne kella üht.”
„Teised?” küsis Bannon.
Tulema pidid Roger Ailes, kuberner Chris Christie ja „meer” – Rudy Giuliani.
Bannon oli vihane. Ta ei olnud siia tulnud kellelegi prooviesinemist tegema. Nad olid Trumpiga kokku leppinud, sõlminud leppe, mis ei tohiks tulla uuesti arutusele.
Esimesena saabus Ailes, Fox Newsi asutaja ja juht ning vabariiklaste aktivist juba alates Richard Nixoni ajast. Ta oli olnud Bannoni mentor.
„Mida kuradit?” ütles Ailes ja asus kampaaniat materdama.
„Kui hullud numbrid on?” uuris Bannon.
„Me saame tappa.”
„Ma rääkisin eile õhtul Trumpiga,” ütles Bannon. „Mercerid rääkisid temaga. Ma peaksin tulema ja kampaania üle võtma, kuid ära teistele kahele seda ütle.”
„Mida kuradit?” ütles Ailes uuesti. „Sa ei tea kampaaniatest midagi.” See ei tulnud kõne allagi.
„Ma tean, kuid igaüks suudaks asja korraldada paremini kui praegu.” Kuigi Bannon oli tundnud Ailesi aastaid, ei esinenud ta Ailesi Fox Newsis.
Kunagi oli Bannon öelnud: „Ma ei ole kunagi Foxis nägu näidanud, sest ma ei tahtnud olla talle tänu võlgu … Ära kunagi ole Rogerile tänu võlgu või ta võtab su kõige naha ja karvadega.”
See oli teravas vastuolus ta suhtumisega Trumpi, kes oli tema meelest kerjaja. Trump oli esinenud 2015. aasta novembrist 2016. aasta juunini mitmes Bannoni „Breitbart News Daily” intervjuus raadiojaamas SiriusXM.
Ailes ütles, et nemad tulid iganädalasele debatiettevalmistusele. Esimene presidendikandidaatide debatt Hillary Clintoniga pidi toimuma pooleteise kuu pärast, 26. septembril.
„Debatiettevalmistus?” küsis Bannon. „Sina, Christie ja Rudy?”
„See on juba teine.”
„Ja ta tõesti valmistubki debattideks?” See avaldas Bannonile muljet.
„Ei, ta tuleb ja mängib golfi ja me lihtsalt räägime kampaaniast ja muust säärasest. Aga me püüame teda harjutada.”
Sisse astus kampaaniajuht Paul Manafort.
Bannon, kes nimetas ennast sageli tuld sülgavaks populistiks, tundis vastikust. Manafort oli riietunud nagu jahisõiduks, rätik kaelas. Otse Southamptonist!
Trump saabus ja võttis istet. Lauale toodi hot dog’id ja hamburgerid. „Üheteistaastase unelmate eine,” mõtles Bannon, kui Trump kaks hot dog’i alla kugistas.
Viidates New York Timesi artiklile tema keelekasutuse taltsutamise läbikukkumisest, küsis Trump Manafortilt, kuidas säärane lugu sai ilmuda. See oli üks Trumpi paradoksidest: ta ründas mõnuga peavoolumeediat, eriti Timesi, kuid pidas sarjamisest hoolimata Timesi oluliseks ja uskus üldiselt selle artikleid.
„Paul, kas ma olen tita?” küsis Trump Manafortilt. „Kas sa tahad öelda, et ma olen tita? Sa oled teles kohutav. Sul ei ole energiat. Sa ei esinda kampaaniat. Ma olen sulle seda kenasti mõista andnud. Sa ei lähe enam kunagi telesse.”
„Donald …” üritas Manafort vastata.
Bannonile tundus, et see familiaarne eesnimepidi pöördumine ärritas Trumpi.
„On üks asi, mida te peate mõistma, härra Trump,” sekkus Bannon. „Selles artiklis oli kasutatud palju anonüümseid allikaid, me ei tea, kui tõepärane see on.”
„Ei, ma võin öelda,” vastas Trump, suunates oma raevu Manafortile. „Need on lekitajad.” Ta teadis, et tsitaadid vastavad tõele.
„Suurt osa sellest ei kinnita keegi oma nimega,” ütles Bannon. „Kõik peidavad ennast. The New York Times on täis kuradima valesid. Lõpetage, see kõik on jamps,” jätkas ta oma kirglikku rünnakut opositsiooni vastu, kuigi teadis, et see kõik vastab tõele.
Trump ei jäänud uskuma. Artikkel kuulutas tõde ja kampaania ümber tiirles lekitajaid. Manaforti materdamine jätkus veel mõnda aega. Siis pöördus Trump pooleks tunniks paari sõjaloo juurde. Manafort lahkus.
„Jää meiega,” ütles Trump Bannonile. „Asjad on hullusti, täiesti kontrolli alt väljas. See tüüp on luuser. Ta ei juhi kampaaniat. Võtsin ta kampa vaid selleks, et ta mind kongressist läbi aitaks.”
„Ärge muretsege nende numbrite pärast,” ütles Bannon. „Ärge muretsege nende 12−16 protsendi pärast, millised küsitlused ka ei oleks. Ärge muretsege lahinguväljaosariikide pärast. Asi on väga lihtne.” „Kaks kolmandikku riigist arvab, et me oleme valel teel ja 75 protsenti arvab, et riik on allakäigul,” väitis Bannon. „See loob pinna muutuseks. Hillary oli minevik. Kõik oli täiesti selge.”
Mõnes mõttes oli Bannon oodanud seda hetke kogu oma täiskasvanuelu.
„Vahe on selles,” selgitas ta. „Me lihtsalt pakume Clintonile võrdlusmomenti ja kontrasti. Te peate meeles pidama üht,” lisas ta ja tsiteeris oma mantrat: „Riigi eliidile sobib langus. Kas on nii?”
Trump noogutas nõusolevalt.
„Ja töörahvale ei sobi. Nemad tahavad muuta Ameerika jälle suureks. Me lihtsustame kampaaniat. Clinton on eliidi korrumpeerunud ja ebakompetentse status quo tribuun, nende tribuun, kellele langus sobib. Teie olete unustatud inimese tribuun, kes tahab muuta Ameerika taas suureks. Ja me teeme paari teemaga täpselt seda.”
„Esiteks,” jätkas ta, „peatame massilise ebaseadusliku sisserände ja hakkame piirama seaduslikku immigratsiooni, et oma suveräänsus tagasi saada. Teiseks, te toote riigile tagasi tootvad töökohad. Ja kolmandaks, me lõpetame mõttetud välissõjad.”
Need ei olnud Trumpile uued ideed. Nädala eest, 8. augustil, oli ta Detroidi majandusklubis peetud kõnes sellest kõigest rääkinud ja tümitanud Clintonit. „Tema on mineviku kandidaat. Meie kampaania on tulevikukampaania.”
„Need on kolm olulist teemat, mille vastu ta ei saa ennast kaitsta,” ütles Bannon. „Tal on oma osa piiride avamisel, halbade kaubanduslepete sõlmimisel ja töökohtade Hiinasse minekul, ning ta on uuskonservatiiv. Õigus?”
Trump paistis nõustuvat, et Hillary on uuskonservatiiv.
„Ta on toetanud iga viimast kui sõda,” jätkas Bannon. „Me lihtsalt materdame. Muud midagi. Jääge selle juurde.”
Bannon lisas, et Trumpil on veel üks eelis. Ta räägib toonil, mis ei mõju poliitiliselt. See eelis oli olnud ka Obamal 2008. aasta eelvalimistel Clintoni vastu, kes rääkis nagu koolitatud poliitik, mida ta oligi. Tema tempo oli üleliia treenitud. Isegi tõtt rääkides jäi tunne, nagu ta valetaks.
„Hillary-sugused poliitikud ei suuda rääkida loomulikult,” ütles Bannon. Nad rääkisid mehaaniliselt, küsitlustest ja sihtrühmadest lähtuvalt, vastasid küsimustele poliitilises