Bossie ütles, et püüab Trumpi ette valmistada, kui see peaks otsustama kandideerida. Trumpil oli ainulaadne omadus: ta oli olnud poliitilisest protsessist täiesti eemal.
Edasi jalutades avastas Bossie end mõtteharjutuselt, mille tegi kuus aastat hiljem läbi enamik ameeriklasi. Ta ei kandideeri elu sees. Ta ei esita oma kandidatuuri. Ta ei tee seda kunagi teatavaks. Ta ei esita eales oma finantsaruannet. Õigus? Ta ei tee seda kõike elu seeski. Ta ei võida ilmaski.
„Arvad, et ta kandideerib?” küsis Bossie viimaks Bannonilt.
„Mitte mingit võimalust. See võimalus on null,” kordas Bannon. „Väiksem kui null. Sa ainult vaata tema kuradima elu. Jäta nüüd. Ta ei tee seda. Ta ei lase ennast maatasa teha.”
TEINE PEATÜKK
On peaaegu kindel, et kui edasised sündmused ei oleks arenenud vähetõotavalt, juhuslikult ja omasoodu, oleks maailm praegu hoopis teistsugune. 21. juulil 2016 nimetasid vabariiklased Donald Trumpi oma presidendikandidaadiks ja tema püüdlustes sellele ametikohale toimus oluline pööre laupäeva, 13. augusti 2016 hommikul.
Steve Bannon, kes oli nüüd parempoolse Breitbart Newsi juht, istus New Yorgis Bryanti pargis pingil ja oli ametis oma laupäevase rituaali, ajalehtede lugemisega. Esimesena lehitses ta läbi Financial Timesi ja võttis siis ette The New York Timesi.
„Läbikukkunud sisekatse Trumpi keele taltsutamiseks”, vaatas vastu Timesi esiküljepealkiri. Presidendivalimisteni oli jäänud kolm kuud.
„Oh issand,” mõtles Bannon.
Bannoni lavastuse esimeseks episoodiks oli Trumpi välimus: vana sõjaväekuub mitme tennisesärgi peal. Teiseks episoodiks oli tema käitumine: agressiivne, veendunud ja lärmakas.
Timesi loo kirjutajate väitel oli neil kakskümmend vabariiklaste anonüümset allikat Trumpi lähikonnas või seotud tema kampaaniaga. Artikkel maalis Trumpist pildi kui segaduses, kurnatud, tusasest, prohmakatealtist ja annetajatega raskustes kandidaadist. Ta oli täbaras olukorras Floridas, Ohios, Pennsylvanias ja Põhja-Carolinas, niinimetatud lahinguväljaosariikides, mis otsustavad valimiste tulemuse. Pilt ei olnud ilus ja Bannon teadis, et see kõik vastab tõele. Ta arvestas, et Trump võib kaotada demokraatide kandidaadile Hillary Clintonile võib-olla koguni kahekümne protsendiga, kindlasti kahekohalise numbriga.
Muidugi pakkus Trump meediatsirkust, kuid tal ei olnud endiselt organisatsiooni peale vabariiklaste rahvuskomitee oma. Bannon teadis, et Trumpi kampaaniameeskond koosnes mõnest ühes toas töötavast inimesest: kõnekirjutaja ja umbes kuueliikmeline eelsalk, mis plaanis üritusi kõige odavamates paikades, sageli vanadel kulunud staadionitel või hokiväljakutel üle riigi.
Sellest hoolimata oli Trump edestanud kuutteist konkurenti ja saanud vabariiklaste presidendikandidaadiks ning mõjus tähtsalt, võhiklikult ja õõnestavalt, püüdes rahva tähelepanu võita.
Nüüdseks 63-aastane Bannon, kes oli lõpetanud Harvardi ärikooli ja ägedalt rahvuslike − Ameerika kõigepealt − vaadetega, helistas Rebekah Mercerile.
Mercer ja tema perekond oli üks suuremaid ja vastuolulisemaid vabariiklaste kampaania toetajaid ning raha on Ameerika poliitika mootor, eriti vabariiklikus parteis. Mercerid olid pisut äärmuslikud, kuid nende raha tagas neile koha otsustamise juures. Neil oli ka osalus Breitbartis.
„See on halb, sest meid hakatakse selles süüdistama,” ütles Bannon Mercerile. Breitbart oli seisnud ka süngematel tundidel Trumpi kõrval. „See on Breitbarti lõpp.”
„Miks sa kampa ei löö?” küsis Rebekah.
„Ma ei ole elu sees kampaaniat juhtinud,” vastas Bannon. „Mitte sinnapoolegi.” Mõte oli absurdne.
„See Manafort on katastroof,” ütles Rebekah, viidates Trumpi kampaaniajuhile Paul Manafortile. „Praegu ei juhi kampaaniat keegi. Trump kuulab sind. Ta on alati soovinud täiskasvanu järelevalvet.”
„Kuule,” ütles Bannon. „Ma teeksin seda otsemaid. Aga miks peaks tema seda tegema?”
„Ta on olnud kogu aeg autsaider,” vastas Mercer ja mainis New York Timesi artiklit. „See värk on paanikaseisus.” Lühidalt, Trump võiks palgata Bannoni, kuna ta on meeleheitel.
Mercerid võtsid ühendust Trumpiga, kes pidi olema Long Islandil East Hamptonis rahakogumisüritusel New York Jetsi omaniku Woody Johnsoni pool. Tavaliselt kirjutasid Mercerid tšeki välja ja ütlesid, et neil ei ole vaja kandidaati nähagi. Seekord soovisid nad kümmet minutit koos Trumpiga.
Väikeses talveaias ei hoidnud pikka kasvu punapea Rebekah end tagasi. Tema isa Bob Mercer, kõrge IQ-ga matemaatik, ei öelnud peaaegu sõnagi. Ta oli üks muinasjutuliselt eduka, viitkümmet miljardit dollarit haldava riskifondi Renaissance Technologies ajusid.
„Manafort peab kaduma,” ütles Rebekah Trumpile. Ta lisas, et hetkel valitseb kampaanias kaos.
„Mida te soovitate?” küsis Trump.
„Steve Bannon lööb kampa,” vastas naine.
„Ta ei teeks seda elus sees.”
„Päris kindlasti teeb,” vastas Rebekah.
Bannon võttis samal õhtul Trumpiga ühendust.
„See lugu lehes on piinlik,” sõnas Bannon, viidates New York Timesi artiklile. „Te olete paremat väärt. Me suudame võita. Me peaksime võitma. Taevas hoia, see on ju Hillary Clinton.”
Järgmiseks võttis Trump ette Manaforti. „Ta on jäik,” ütles ta. „Ta ei mõju televisioonis hästi.”
„Kohtume homme ja mõtleme selle asja välja. Me suudame seda teha,” pahvatas Bannon. „Aga hoiame kõik suu kinni.”
Trump nõustus kohtuma järgmisel päeval, pühapäeva hommikul.
Mures oli sel päeval samuti Reince Priebus, 44-aastane Wisconsini advokaat ja vabariiklaste rahvuskomitee esimees. Esimehena oli Priebus olnud viis aastat Härra Sidemetelooja ja Härra Võrgustikukujundaja. Tema rõõmsa oleku taga peitus impeeriumi rajaja. Priebus langetas erakonna finantsotsuseid, palkas 6500 palgalist töötajat, esines regulaarselt televisioonis ja hoidis arvukaid sidemeid. Ta oli ebamugavas positsioonis.
Eraviisiliselt pidas Priebus augustit katastroofiks. „Pidev kuumalamp, mis ei kao kuhugi.” Ja isik, kes selle eest vastutas, oli kandidaat Trump.
Priebus oli üritanud kampaaniat algusest peale navigeerida. Kui Trump nimetas kõnes, milles ta 16. juunil 2015 oma kandideerimisest teatas, mehhiklasi vägistajateks, helistas Priebus talle ja ütles: „Sa ei tohi niimoodi rääkida. Me oleme kõvasti vaeva näinud, et hispaaniakeelseid valijaid enda poole meelitada.”
Trump ei mahendanud tooni ja ründas kõiki, kes teda ründasid. Ükski parteijuht ei ole eales pidanud tegelema säärase peavaluga nagu Trump. Senaator Mitch McConnell, vabariiklaste enamuse riukalik juht, oli Priebusele konfidentsiaalselt helistanud. Tema sõnum oli: unustage Trump, suunake vabariiklaste raha meile, senati kandidaatidele, ja keerake Donald Trumpi rahakraanid kinni.
Kuid Priebus tahtis hoida suhteid Trumpiga ning otsustas positsioneerida end kindlalt Trumpi ja McConnelli vahele. Tema meelest oli see taktikaliselt mõistlik. Ellujäämine parteile ja talle endale. Ta oli öelnud Trumpile: „Ma olen sada protsenti sinuga. Ma armastan sind. Ma töötan sinu heaks. Aga sa pead erakonda kaitsma. Mul on sinu kõrval ka teisi kohustusi.”
Priebus oli nõustunud tulema Trumpi kampaaniat tegema ja teda valimiskoosolekutel tutvustama. Ta nägi seda kui uppujale käe ulatamist.
The Timesi artikkel suutmatusest Trumpi taltsutada raputas. „Püha müristus,” mõtles Priebus. „See on tõesti hull.” Kampaania ähvardas koost laguneda. „See ei olnud kampaania,” leidis ta. „See oli naljategemine.”
Timesi artiklis räägiti nii paljust, et Priebus mõistis, et need kakskümmend allikat üritasid kas kampaaniat saboteerida või nagu tavaliselt, jätta endast head muljet.
„Ohtlikud ajad Trumpile