Kuigi Morell ei sallinud üllatusi silmaotsastki, ei saanud ta sellist pakkumist tagasi lükata. Saabunud Münchenisse, majutati ta riigi rahadega nooblisse hotelli Regina-Palast-Hotel. Morell ravis Hoffmanni gonorröast ehk tripperist tingitud neerupõletikku ning tänutäheks järelravi eest kutsus mõjukas patsient arsti koos naisega Veneetsiasse külla.
Jõudnud tagasi Münchenisse, korraldasid Hoffmannid Bogenhauseni linnaosas oma peenes villas õhtusöögi. Seal pakuti spagette muskaadi- ja tomatikastmes ning rohelist salatit – see oli Adolf Hitleri, kes samuti kutsutute hulka kuulus, lemmikroog. Hitler oli Hoffmanniga olnud juba kakskümmend aastat tihedalt seotud, lavastatud fotosid tehes oli viimane füürerikultusele ja seega ka natsionaalsotsialismile suuresti kaasa aidanud. Hoffmannile kuulus autoriõigus diktaatorist tehtud olulistele fotodele, ta oli välja andnud arvukalt pildiraamatuid pealkirjadega „Hitler sellisena nagu teda ei tunta“ või „Rahvas austab oma füürerit“, mille tiraaž ulatus miljoniteni. Mehi ühendas aga ka üks isiklikum põhjus. Nimelt oli Hitleri armuke Eva Braun varem Hoffmanni assistendina töötanud ning just tema Müncheni fotostuudios olidki Braun ja Hitler 1929. aastal tutvunud.
Hitler oli Hoffmannilt joviaalse arsti kohta palju head kuulnud ning andis enne õhtusööki edasi oma tänu vana sõbra terveksravimise eest ja avaldas kahetsust, et polnud teda varem tundma õppinud, sest siis poleks ehk tema autojuht Julius Schreck mõned kuud varem meningiiti surnud. Morell muutus komplimendi peale ärevaks ega saanud spagette süües enam sõnagi suust. Alatihti higistav, ümara näo, paksude ümmarguste prillide ja mugulninaga arst teadis, et ta ei kuulu ühiskonna kõrgematesse kihtidesse. Tema ainuke võimalus tunnustust teenida peitus süstides, seega kikitas ta hoolikalt kõrvu, kui Hitler eine ajal justkui möödaminnes oma aastatepikkust võitlust mao- ja seedehäiretega kaebas. Kärmelt mainis Morell ebatavalist ravikuuri, mis aidata võiks. Hitler vaatas talle äraootavalt otsa – ning kutsus ta koos naisega edasiseks konsultatsiooniks Berghofi, Berchtesgadeni lähedal asuvasse residentsi Obersalzbergis.
Mõned päevad hiljem teatas diktaator privaatsel jutuajamisel Morelliga otsekoheselt, et tema tervis on niivõrd halvenenud, et igapäevased tegemised selle all kannatavad. Süüdi olevat seniste arstide ravimeetodid, sest nood ei oskavat midagi muud teha, kui patsienti näljutada. Kui ta aga mõnest rikkalikumast einestamisest osa võtab – ja seda tuleb sageli ette –, tekib kohe lausa kirjeldamatu puhitus. Lisaks on ta jalgadel sügelev ekseem, nii et jalad on kogu aeg üleni sidemeis ja saapaid kanda ei saa.
Morell arvas kohe Hitleri kaebuste põhjuseid teadvat ning diagnoosis ebanormaalse bakterifloora, mis tekitab seedehäireid. Ta soovitas preparaati Mutaflor, mille arendas välja Freiburgist pärit arst ja bakterioloog professor Alfred Nißle. Preparaadi puhul on tegemist bakterite hõimkonnaga, mida saadi esialgu 1917. aastal ühe alamohvitseri soolest, kes Balkani sõjad erinevalt paljudest oma kaaslastest ilma soolestiku häireteta üle elas. Bakterid on elusalt kapslites, nad asuvad elama soolestikus, kus nad paljunevad nii jõudsalt, et tõrjuvad kõik teised tõenäoliselt kaebusi tekitavad bakterid välja.53 See tõepoolest toimiv kontseptsioon paistis Hitlerile sobivat – tegemist oli ju kehasisese võitlusega eluruumi üle. Vasikavaimustusega lubas ta Morellile maja kinkida, juhul kui Mutaflor teda tõesti aitab, ning nimetas koguka doktori oma ihuarstiks.
Kui Morell oma naisele uuest ametist rääkis, polnud Hanni asjast eriti vaimustuses. Seda polevat neile ju vaja, vihjas ta hästi edenevale praksisele Kurfürstendammil. Võimalik, et ta juba aimas, et selle ameti tõttu näeb ta oma meest tulevikus üsna vähe. Sest Hitleri ja tema ihuarsti vahel hakkas arenema üsna kummaline suhe.
SÜSTLAKOKTEIL PATSIENT A-LE
„Tema üksi on seletamatu, ta on saladus ja meie rahva müüt.“54
Esiti diktaator pisut häbenes ega tahtnud lasta teistel end puudutada, seepärast keeldus ta põhimõtteliselt arstide ülevaatusest. Ta ei suutnud usaldada ühtegi spetsialisti, kes teadis temast rohkem kui ta ise. Vana hea koduarst Morell seevastu tekitas oma mugav-ohutu karismaga algusest peale turvatunnet. Morellil ei olnud kavaski Hitleri organismi tungida, et sealt terviseprobleemidele mingisuguseid varjatud põhjuseid leida. Nõela sissetungist talle piisas, see asendas tõsist arstlikku ravi, ja kui riigipea pidi tööle hakkama ja nõudis kõikidest tervisehädadest silmapilkset leevendust, kõhkles Morell sama vähe kui mõne Metropoli teatri näitlejanna puhul ning valmistas viivitamata ette ühe Mercki kahekümneprotsendise glükoosilahuse või vitamiinisüsti. Sümptomite kohene kadumine oli deviis, mida Berliini boheemlaste kõrval hindas kõrgelt ka „patsient A“, kui Morell oma uuele ametipostile astus.
Hitleri enesetunne paranes silmapilkselt, endal süstal alles veenis. Tema ihuarsti argumendid olid veenvad: kuna füüreril olevat nii palju mitmesuguseid ülesandeid, on tema energiakulu niivõrd suur, et ei ole võimalik ära oodata, kuni mingi aine tableti kaudu tema (niigi kurnatud) seedetraktist verre jõuab. Hitler mõistis: „Morell tahab mulle täna veel ühe suure joodisüsti teha – ja siis veel ka südame-, maksa-, kaltsiumi- ja vitamiinisüsti. Selle õppis ta troopikas ära, et medikament tuleb veeni süstida.“55
Kuna alatihti tööga hõivatud füürer tundis pidevat hirmu oma töövõimekuse pärast ning kartis, et ei suuda alati kõike teha ega saa ka endale mõnd haigestumist lubada, sest vastasel juhul ei ole keegi võimeline tema ülesandeid üle võtma, muutusid ebakonventsionaalsed ravimeetodid 1937. aastast alates aina olulisemaks. Igapäevased rohked süstimised ei olnud peagi enam mingi haruldus. Hitler harjus korduvate torgetega ning neile järgneva salapärase ning tugeva aine voolamisega tema veresoontes. Iga kord tundis ta end otsekohe paremini. Peen roostevabast terasest nõel, mis läbi naha tungis ja „kohese ärksuseni“ viis, vastas tema natuurile: olukord nõudis pidevalt vaimset ärksust, füüsilist vitaalsust, haaravat otsustusvõimekust. Neurootilised või teised füüsilised tõrked pidid justkui nupust vajutatuna lõppema ja tema ise igal hetkel täiesti värske olema.
Juba õige pea ei tohtinud uus ihuarst oma patsiendi kõrvalt lahkudagi ja Hanni Morelli hirmud said tõeks: tema abikaasal ei jäänud enam oma Berliini praksise jaoks aega. Kurfürstendammile taheti luua esindus ja millalgi hiljem väitis Morell, uhkuse ja fatalismi vahel võnkudes, et ta olevat ainuke inimene, kes Hitlerit alates 1936. aastast iga päev või vähemalt üle päeva nägi.
Enne igat suuremat kõnet lasi riigikantsler nüüd endale optimaalseks toimimiseks „jõusüsti“ teha. Ennetamaks kõiksuguseid külmetushaiguseid, mis võinuks tema esinemisi takistada, manustas ta veenisiseselt vitamiine. Et „Saksa tervituseks“ kätt võimalikult kaua üleval hoida, tegi ta ühest küljest venitusharjutusi ning teisalt lasi oma kehal maiustada glükoosi ja vitamiinide kallal. Veenisiseselt manustatav glükoos varustas kahekümne sekundi pärast aju energiasööstuga ning vitamiinidega kombineeritult võimaldas see Hitleril ka kõige külmematel päevadel õhukeses SA-vormis oma relvaüksuste või rahva ees ilma ühegi füüsilise nõrkuse märgita paraadidest osa võtta. Näiteks kui tal 1938. aastal ühe kõne eel Innsbruckis hääl ära läks, lahendas Morell selle mure kärmelt süstiga.
Algul paistsid kaduvat ka seedimisega seotud kaebused. Niisiis pälvis ihuarst lubatud maja – ja nimelt Berliinis, nooblil Haveli jõe Schwanenwerderi saarel, propagandaministri Goebbelsi vahetus naabruses. Esinduslik villa polnud küll täies ulatuses kingitusena mõeldud: Morellid pidid aadressil Inselstraße 24–2656 käsitsi sepistatud raudtaraga ümbritsetud kinnistu 338 000 riigimarga eest ise kinni maksma, küll aga andis Hitler neile 200 000 riigimarga jagu intressivaba laenu, mis hiljem ravihonorariks ümber arvestati. Nüüdsest peale n-ö esimeses liigas mängivale prominent-arstile ei toonud uus kodu endaga kaasa ainult head. Morell pidi palkama koduabilisi ja aedniku; tema jooksvad kulud tõusid hüppeliselt, olgugi et ta otseselt rohkem ei teeninud.