„Allakäigule suunatud poliitiline süsteem teeb instinktiivselt palju selle protsessi kiirendamiseks.“
PAKENDI INFOLEHT EESSÕNA ASEMEL
Komistasin selle teema otsa Koblenzis ja nimelt kaheksakümnendatest aastatest pärit betoonhoones asuva liiduarhiivi kainestavas õhkkonnas. Hitleri ihuarsti Theo Morelli pärand ei andnud mulle asu. Ikka ja jälle lehitsesin Morelli kalendermärkmikku, mis oli täis krüptilisi sissekandeid kellestki „patsient A”-st. Püüdsin läbi luubisilma vaevu loetavat käekirja lahti mõtestada. Leheküljed olid täis kritseldatud, sageli esinesid sissekanded, nagu „Inj. w. i.”1 või lihtsalt „x”. Vähehaaval pilt selgines: igapäevased süstid, kummalised ained ja aina kasvavad annused.
Haiguspilt
Kõik natsionaalsotsialismi eri tahud on läbi valgustatud. Meie ajalootund lünki ei jäta, meie meediapõllule valgeid laike ei jää. Teemat on käsitletud kõikvõimalikest külgedest. Saksa Wehrmacht on kõigi aegade kõige põhjalikumalt uuritud sõjavägi. Tõepoolest ei leidu midagi, mille kohta me ei arva end juba teadvat. Kolmas Reich mõjub hermeetilisena. Iga katse midagi uut päevavalgele tuua mõjub pingutatult, pea naeruväärselt. Ja ometi ei mõista me veel kõike.
Diagnoos
Narkootikumidest Kolmandas Reichis teatakse nii avalikkuses kui ka ajaloolaste hulgas hämmastavalt vähe. Leidub küll teaduslikke ja ajakirjanduslikke üksikuurimusi, aga seni pole teemast täit pilti loodud.2 Ülevaatlik ja faktitruu aruanne sellest, kuidas uimastid Kolmanda Reichi ja II maailmasõja lahinguväljade sündmusi mõjutasid, puudub. Kuid kes uimastite rolli Kolmandas Reichis ei mõista ja teadvusseisundeid ka sellest vaatevinklist ei uuri, jääb nii mõnestki ilma.
Põhjus, miks Saksa ajaloo kõige tumedamas peatükis on uimastavate ainete mõju seni suurema tähelepanuta jäänud, seisneb natsionaalsotsialistlikus „uimastivastases võitluses”, mis kehtestas eri ainete üle riikliku kontrolli ning mis uimasteid üldiselt tabuks pidas. Sellega jäädi teaduste kainest vaateväljast – kõikehõlmavaid uuringuid pole ülikoolides siiamaani läbi viidud –, majanduselust, avalikust teadvusest ja ajalookäsitlustest välja ning kogu teema pagendati kusagile varimajanduse prügimäele, kriminaalsuse sogaputru ja käpardite poolteadmisse.
Kuid sellele on võimalik abinõu – nimelt toimunud sündmuste tõlgendamise katse, mis töötaks struktuursete suhete välja selgitamise nimel ja mis kuivade teeside asemel (mis ei vasta ajaloolisele reaalsusele ja selle kainestavale õudusele) teeniks ajalooliste faktide üksikasjalikku uurimist.3
Toimejõud
See raamat poeb verefanaatikutest massimõrtsukatele ja nende sõnakuulelikele sabarakkudele, rassireostusest ja muudest mürkidest pääsemist ootavale rahvale naha vahele ning piilub sisse nende arteritesse ja veenidesse. Aarjalasele kohasest puhtusest jääb asi kaugele, pigem saab öelda, et selle rahva puhul oli tegemist keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli üsna toksiline. Sest kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati kõikidest keeldudest hoolimata ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega kaasa – nii ühiskonna ülemistes kui ka alumistes kihtides. Hitler oli füürer – juht – ka selles mõttes ning isegi vallutusretkedel olevat sõjaväge varustati suurejooneliselt ergutitega nagu metamfetamiin (tuntud ka kui kristall või inglise keeles crystal meth). Viis, kuidas toonased kurjategijad uimastitega ümber käisid, näitab eelkõige kahepalgelisust, mille päevavalgele toomine valgustab nende tegevuste otsustavaid aspekte. Mask, mille olemasolustki me varem ei teadnud, tuleb eest rebida.
Ohud lugemisel
Kindlasti võib tekkida kiusatus pikkida uimastiprillide kaudu avanenud vaatele juurde liiga suurt tähendust ja hakata konstrueerima järjekordset ajaloomüüti. Seetõttu tuleb tähele panna, et ajaloo kirjutamine ei ole kunagi ainuüksi teadus, vaid alati ka fiktsioon. „Teatmikke” selles distsipliinis rangelt võttes ei ole, sest faktid moodustavad oma järjestuses luule – või vähemalt põhinevad need väliste kultuurimõjude tõlgendusmustritel. Kui olla teadlik sellest, et historiograafia on parimal juhul kirjandus, langeb ka pettuse määr lugemisel. See, mida siin esitatakse, on ebakonventsionaalne ja moonutatud perspektiiv, ning võib vaid loota, et selles moonutuses saab nii mõnigi asi selgemaks. Siinjuures ei kirjutata ümber ega uueks Saksa ajalugu. Parimal juhul jutustatakse sellest lihtsalt natuke täpsemalt.
Kõrvaltoimed
Käesolev preparaat võib tekitada kõrvaltoimeid, mis ei pruugi ilmtingimata kõigil esineda. Sageli või väga sageli: maailmapildi rappumine, seeläbi peaajuärritus, millega vahel kaasneb iiveldus või kõhuvalu. Need kaebused on enamasti kergeloomulised ning kaovad lugemisel sageli iseeneslikult. Vahel: ülitundlikkusreaktsioonid. Väga harva: rasked ja püsivad tajuhäired. Sel puhul tuleb hirmust ja krampidest vabanemiseks lektüür iga hinna eest lõpuni lugeda.
Kuidas seda raamatut säilitada?
Hoida lastele kättesaamatus kohas. Parim enne: sõltub uurimistöö päevakohasest seisust.
ESIMENE OSA
METAMFETAMIIN – RAHVADROOG (1933–1938)
Natsionaalsotsialism oli sõna otseses mõttes toksiline, jättes endast maha keemilise pärandi, mis meid tänaseni puudutab. Tegemist on mürkainega, mis enam nii lihtsalt ei kao. Olgugi et natsid pidasid endid moraalijüngriteks, kes end propagandistliku priiskamise ja ülikarmide karistustega ideoloogiliselt alatoidetud range narkovastase poliitikaga ümbritsesid, sai Hitleri võimu all väga populaarseks tooteks üks erakordselt tugev, erakordselt sõltuvusttekitav ja erakordselt salakaval aine. See tabletiks pressitud aine, turunimega Pervitin4, tegi kolmekümnendatel aastatel üle kogu Kolmanda Reichi ja hiljem ka kõikidel Euroopa hõivatud aladel täiesti legaalset karjääri ning seda aktsepteeriti igas apteegis kui „rahvaravimit”, millest sai retseptiravim alles 1939. aastal ning millega kauplemine 1941. aastal lõpuks ka riikliku oopiumiseaduse tingimustele allutati.
Metamfetamiin, üks pervitiini koostisosadest, on praeguseks illegaalne ja rangelt reglementeeritud üle kogu maailma5, teisalt aga on see oma pea saja miljoni tarvitajaga nüüdisaja üks populaarseim mürk ja tarvitajate arv aina kasvab. Meedias crystal meth’iks nimetatavat narkootikumi valmistavad salalaborites isehakanud keemikud ja enamasti mittepuhtal kujul. Nn õuduste droogi kristalne vorm, mida tarvitatakse sageli suurtes kogustes ja enamasti nina kaudu, on hetkel tohutult populaarne, kaasa arvatud Saksamaal, kus esmatarbijate arv aina kasvab. Ohtlikult tugeva toimega ergutit tarvitatakse pidudel, töövõime parandamiseks tööl, kontorites, parlamentides ja ülikoolides. See tõrjub küll und ja nälga ning tekitab õnnetunnet, kuid oma praegusel kujul6 on tegemist tervistkahjustava ja inimest potentsiaalselt hävitava narkootikumiga, millest võib väga kergesti sõltuvusse jääda. Sellest, kuidas metamfetamiini tähetund Kolmandas Reichis alguse sai, teatakse vähe.
HALVALE TEELE: REICHI PEALINNA NARKOKÖÖK
Asun juhtumi jälgi ajama 21. sajandil. Ma sõidan linnalähirongiga kagu suunas, Berliini äärelinna, sulaselge suvetaevas laotumas üle tööstuspiirkonna justkui kloonitud uusehitiste ridade. Selleks, et otsida üles kunagi pervitiini tootnud Temmleri tehase säilmed, pean väljuma Adlershofis, mida nimetatakse tänapäeval „Saksamaa modernseimaks tehnopargiks”. Hoian teaduslinnakust eemale ning tungin läbi urbanistliku eikellegimaa, kokkuvarisenud vabrikuhoonetest möödudes läbin murenenud telliskive ja roostetanud terast täis kõnnumaa.
Temmleri tehas kolis siia 1933. aastal. Aasta hiljem, kui Tempelhofi keemiavabriku juudist kaasomaniku Albert Mendeli osa sundvõõrandati, võttis Temmler tema osa üle ning alustas kärmelt laienemist. Saksa keemiatööstuse jaoks, vähemalt juhul kui tegemist oli puhta aarja tööstusega, olid need head ajad ning eriti plahvatuslikult edenes farmaatsiavaldkond. Väsimatult uuriti uusi murrangulisi aineid, mis leevendaksid kaasaja inimese valusid ning viiksid muremõtted eemale. Neis laborites katsetati paljut ning vajutati farmakoloogilistele nuppudele, mis meie elusid endiselt kujundavad.
Vahepeal on kunagisest Berlin-Johannisthali linnaosas asunud Temmleri ravimitehasest