Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard

nagu mulle sobis. Rannapaljandite juures oli hirmus sügav. Tõsi, seal oli ka üks väike lõhandik, mis oli täis vett, kuhu võis alla ronida ja ujuma minna, aga see oli väike ja ebatasase põhjaga, mis oli kaetud tõruvähkide, adru ja merikarpidega. Mere pool pekslesid lained vastu kaljut, mis tõstis lõhandikus veetaset, vahel kuni kurguni, ja mu seljas oleva päästevesti vahtplastitükid kerkisid kõrvadeni. Järsud kaljuseinad võimendasid sulinat ja lokslemist ja tegid heli kumedaks. Siis jäin ma kohkunult paigale ega suutnud äkitselt muud moodi hingata kui ahnelt ja vabinal õhku ahmides. Niisama jube oli, kui lained tõmbusid tagasi ja vesi lõhandikus lurinal alanes. Kui meri oli tüün, puhus paps vahel kolla-rohelise ujumismadratsi täis ja ma tohtisin sellega kalda lähedal triivida, kus ma, paljas ihu märja plasti küljes kinni, selg põletavas päikeses kuiv ja kuum, pladistasin jahedas ja soolases vees väikeste käetõmmetega ringi, vaatasin adrut, mis looskles edasi-tagasi piki kaldakaljut, mille küljes see oli kinni, püüdsin näha kalu või krabisid või saatsin pilguga kauguses mööduvat paati. Pärastlõunal saabus Taani praam, nägime seda saabudes silmapiiril, ja kui me ära sõitsime, oli praam sealsamas lahes, kõrgudes valge ja võimsana madalate laidude ja rahude vahel. Oli see „Venus”? Või „Christian Quart”? Saare lõuna- ja lääneranniku lapsed ja ilmselt ka nood, kes elasid teisel pool Galtesundet’t meile võõral Hisøyal, läksid laeva saabudes merre ujuma, sest kiiluvee lained olid kõrged ja kurikuulsad. Ühel säärasel õhtupoolikul, kui ma plastmadratsil pikutades ringi sõudsin, tõstsid ootamatud lained mu poolenisti püsti ja ma veeresin vette. Läksin põhja nagu kivi. Seal võis sügavust olla kolm meetrit. Vehkisin käte ja jalgadega, karjusin paanikas, neelasin vett ja see suurendas veelgi mu hirmu, mis ei kestnud ehk kauem kui paarkümmend sekundit, sest paps oli kõike näinud. Ta hüppas vette ja tõi mu kaldale. Ma läkastasin natuke vett, lõdisesin külmast, ja me sõitsime koju. Mu elu ei olnud ohus olnud ja mulle ei jätnud see muud jälge kui tunde, mis mind valdas, kui ma koju jõudsin ja mäest üles vantsisin, et juhtunust Geirile jutustada: ma käin maailma pinda mööda, see on kõva ja läbitungimatu, sellest on võimatu läbi vajuda, kerkigu see siis järskude kaljudena või laskugu sügavate orgudena. Eks ma olin seda varemgi teadnud, ent ei olnud tunnetanud, et me käime mööda pealispinda.

      Hoolimata sellest vahejuhtumist ja kõhedustundest, mis mind vahel valdas, kui ma väikeses lõhandikus suplesin, meeldis mulle hirmsasti mere ääres käia. Meeldis istuda Yngve kõrval käterätikul ja vaadata helesinist peegelsiledat merd, mis silmapiirile kaugus, kus suured laevad nihkusid pikkamisi edasi nagu tunniosutid, või Torungeni tuletornide poole, mis joonistusid krellsinise taeva taustal erkvalgelt välja: sellest paremat andis otsida. Juua punaseruudulisest jahutuskotist võetud limonaadi, süüa küpsiseid, vahest saata pilguga papsi, kes sammub üles kaljunukile, päevitunud ja lihaseline, et sekund hiljem kahe meetri kõrguselt merre hüpata. Kuidas ta veepinnale tõustes pead raputas ja näo eest juukseid pühkis, ümberringi mullikihin ja silmis harva esinev rõõm, ning tugevate, aeglaste tõmmetega kaldalainetuses õõtsudes lähemale ujus. Või minna kahe kaljus muliseva hiiukirnu juurde, üks neist mehesügavune ja nähtavate spiraalsete keerdudega, üleni täis soolast merevett, põhi kaetud roheliste merekasvude ja suurte adrupuhmastega, teine madalam, aga niisama ilus. Või kõrgemale madalate, erakordselt soojade ja soolaste lompide juurde, mis täitsid kaljusüvendeid ja said vaid tormilainega vett: kuidas nende pind kihas pisimutukatest ja põhja katsid kollased haiglase jumega vetikad.

      Ühel säärasel päeval oli paps otsustanud mind ujuma õpetada. Ta kutsus mu endaga kaasa vee äärde. Seal paistis merest väike, libe ja vetikatest rohetav kaljuseljandik, mis oli ehk pool meetrit vee all ja kuhu ma pidin seisma. Ise ujus ta kaldalt nelja-viie meetri kaugusele skäärile. Ja keeras näoga minu poole.

      „Nüüd ujud sa minu juurde,” ütles ta.

      „Aga siin on sügav!” ütlesin ma. Sest seal oli tõesti sügav, kahe väikese madala vahel polnud põhja peaaegu nähagi, see võis olla kolme meetri sügavusel.

      „Mina seisan siin, Karl Ove. Kas sa arvad, et ma ei päästa sind ära, kui sa vajuma hakkad? Hakka ujuma. See pole üldse ohtlik! Ma tean, et sa suudad. Hüppa vette ja hakka sumama. Kui sa nii teed, oskadki sa ujuda, usu mind! Siis oskadki sa ujuda!”

      Kükitasin vette.

      Sügaval all veikles merepõhi rohekalt. Kas ma suudan sellest üle liuelda?

      Süda puperdas rinnas nii ägedalt nagu siis, kui ma kartsin.

      „Ma ei saa!” hüüdsin ma.

      „Saad küll!” hüüdis paps vastu. „See on lihtne! Lase end vette, tee kätega paar tõmmet, ja oledki kohal.”

      „Ma ei saa!” ütlesin ma.

      Ta vaatas mind. Seejärel ohkas ta ja ujus minu juurde.

      „Okei,” ütles ta. „Ma ujun sinu kõrval. Ma võin sul kätt kõhu all hoida. Siis ei saa sa kuidagi põhja minna!”

      Aga ma ei saanud. Kuidas ta sellest aru ei saanud?

      Hakkasin nutma.

      „Ma ei saa,” töinasin ma.

      Sügavus oli mu peas ja mu rinnas. Sügavus oli kätes ja jalgades, sõrmedes ja varvastes. Sügavus täitis mu üleni. Kuidas ma selle minema sain mõelda?

      Enam ta mulle ei naeratatud. Süngel ilmel sumas paps kaldale meie asjade juurde ja tuli tagasi mu päästevestiga.

      „Pane selga,” ütles ta ja viskas mulle vesti. „Sellega ei saa sa põhja minna, isegi kui sa tahaksid.”

      Panin vesti selga, kuigi ma teadsin, et see midagi ei muuda.

      Paps ujus tagasi skäärile. Keeras näoga minu poole.

      „Lase käia!” ütles ta. „Uju minu juurde!”

      Lasksin kükki. Vesi tungis ujumispükstesse. Ajasin käsivarred vee all ette.

      „Nii just!” hüüdis paps.

      Jäi üle vaid kukutada end vette, teha paar tõmmet, ja olekski olnud asjaga ühel pool.

      Aga ma ei saanud. Ilma peal ei suuda ma liuelda üle selle sügaviku. Pisarad voolasid põski mööda alla.

      „Lase nüüd käia, poiss!” hüüdis paps. „Me ei saa siin päev otsa passida!”

      „MA EI SAA!” hüüdsin ma vastu. „KAS SA EI KUULE!”

      Ta tardus ja vaatas mind korraga vihaste silmadega.

      „Kas sa ajad kiusu või?”

      „Ei,” ütlesin ma ega suutnud alla suruda nuuksatust. Mu käsivarred vabisesid.

      Ta ujus minu juurde ja haaras mul kõvasti õlavarrest kinni.

      „Tule siia,” ütles ta. Ta püüdis mind vette tõmmata. Ma punnisin kogu kehast vastu.

      „Ma ei taha!” ütlesin ma.

      Ta laskis mu lahti ja tõmbas sügavalt hinge.

      „Ah nii,” ütles ta. „Nüüd siis saime teada.”

      Seejärel läks ta meie asjade juurde, tõstis mõlema käega käterätiku ja hõõrus sellega nägu. Võtsin päästevesti seljast, läksin talle järele ja seisatasin temast paari meetri kaugusel. Ta tõstis käe ja kuivatas end kaenla alt, seejärel teise kaenla alt. Kummardus ja kuivatas reisi. Viskas käterätiku maha, võttis särgi, mida nööpides silmitses peegelsiledat merd. Kui see tehtud, tõmbas ta sokid jalga ja pistis kingad otsa. Need olid pruunid paelteta nahkkingad, mis ei sobinud ei sokkide ega ujumispükstega.

      „Mida sa ootad?” ütles ta.

      Tõmbasin vanavanematelt kingiks saadud helesinise Las Palmase T-särgi üle pea ja sidusin sinised botased jalga. Paps viskas kaks tühja limpsipudelit ja apelsinikoored jahutuskotti, võttis selle õlale ja hakkas astuma, märg rullis käterätik teise kaenla all. Auto juurde minnes ei öelnud ta sõnagi. Tegi pagasiluugi lahti, pani jahutuskoti autosse, võttis minu käest päästevesti ja asetas koos oma käterätikuga koti kõrvale. Selle peale, et ka minul on käterätik, ei paistnud ta mõtlevat, ja sellisel juhul ei tahtnud mina talle sellega ammugi tüli teha.

      Kuigi