Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard

Sest lapsepõlvemaastik ei ole nagu hilisemad maastikud, mille pingeväli on teine. Tolles maastikus oli igal kivil, igal puul tähendus, ja kuna seda nähti esimest korda ja kuna seda nähti nii palju kordi, on see settinud teadvusesügavusse, mitte ainult ähmaselt ja umbkaudselt, nagu paistab maastik täiskasvanu maja ees, kui silmad kinni panna ja seda esile manada, vaid kohutava täpsusega ja väga üksikasjaliselt. Mõttes pruugib mul vaid avada uks ja minna välja, kui pildid saabuvadki kohinal. Kiviklibu sissesõiduteel, mis paistis suvel sinakas. Ah, need lapsepõlve sissesõiduteed! Ja seitsmekümnendate aastate autod, mis neil seisid! Põrnikad, Citroënid, Ford Taunused, Ford Granadad, Opel Asconad, Opel Kadetid, Ford Consulid, Ladad, Amazonid … Aga olgu, mööda klibu, piki pruuni aia äärt, üle madala kraavi, mis oli meie tänava, Nordåsen Ringvei, ja Elgstieni vahel, mis läks läbi kogu linnajao ja möödus lisaks meile veel kahest ehitusrajoonist. Tumeda rammusa mullaga nõlvak, mis ulatus teepervelt alla metsani! Kuidas seal olid peaaegu kohe hakanud tärkama rohelised juuspeened võrsed, õrnad ja just nagu ihuüksi selles uues, suures ja mustavas, et siis järgmisel aastal jõhkralt paljuneda, kuni nõlvak kadus üleni tihedate ja lopsakate puhmikute alla. Pisikesed puud, rohulibled, sõrmkübarad, võililled, sõnajalad ja põõsad, mis kustutasid varem tee ja metsa vahel olnud silmatorkava piiri. Seejärel mäkke, mööda kitsaste äärekividega kõnniteed, mille perve mööda, oo võrratust, sulises, vulises ja pahises sajuga vihmavett! Paremat kätt läks jalgrada, otsetee uude supermarketisse B-Max. Selle kõrval oli väike soovik, mitte suurem kui kaks parklakohta, ja kased, mis otsekui januselt selle kohale kummardusid. Väikesel seljandikul oli Olsenite maja ja tänav, mis selle taha keeras. Tänava nimi oli Grevlingveien. Vasakult esimene maja, kus elasid John ja ta õde Trude, asus krundil, mis nägi välja nagu kivivare. Ma pelgasin sellest majast mööda minna. Osalt sellepärast, et John võis seal varitseda ja mööduvaid lapsi kivide või lumepallidega loopida, osalt sellepärast, et neil oli hundikoer … See hundikoer … Aa, nüüd tuli meelde. Küll see peni oli jõle elukas. Ta oli kinni pandud verandale või sissesõiduteel ketis ja haukus kõigi möödakäijate peale, hiilis edasitagasi nii kaugele, kui jooksutraat ulatus, ning ulus ja kiunus. Koer oli kõhn ja hullumeelsete kollaste silmadega. Ükskord volksas ta õudse ajuga mäest alla minu poole, Trude sabas ja rihm maad mööda lohisemas. Olin kuulnud, et kui loom sind taga hakkab ajama, näiteks karu metsas, siis ei tohi eest ära joosta, vaid peab liikumatult paigale jääma ja tegema näo, et kõik on korras, ja nii ma tegingi, peatusin silmapilk, kui nägin, et koer minu poole tormab. See ei aidanud mitte üks tonks. Koeral ei olnud minu paigalseismisest sooja ega külma, vaid ta avas lõuad ja lõi mulle hambad randme juurde käsivarde. Järgmisel sekundil jõudis kohale Trude, krahmas rihma pihku ja rapsas koera täiest jõust eemale. Ma nutsin sorinal, kui ma jalgadele valu andsin. Mind hirmutas selle looma juures kõik. Haukumine, kollased silmad, lõugade vahelt tilkuv ila ja teravad kaarjad hambad, mille kramm oli mul nüüd käsivarrel. Kodus ei rääkinud ma juhtunust kellelegi, sest kartsin pahandada saada; säärane seik pakkus rohkesti võimalusi etteheideteks: ma ei oleks tohtinud sel hetkel seal olla või ei oleks tohtinud nutma hakata, kes siis koera kardab? Sellest päevast peale käis minust alati hirmujutt läbi, kui ma seda koera nägin. Ja see oli saatuslik, sest mitte ainult seda ei olnud ma kuulnud, et tuleb jääda liikumatuks, kui ohtlik loom ründab, vaid ka seda, et koer haistab hirmu. Ma ei tea, kes nii ütles, aga see oli üks neid asju, mida räägiti ja mida kõik teadsid: koerad haistavad hirmu. See ajab nad omakorda hirmule või muudab agressiivseks ja nad asuvad rünnakule. Kui sa ei karda, siis ei tee nad sulle midagi.

      Murdsin selle üle kõvasti pead. Kuidas nad oskavad hirmu haista? Mismoodi hirm lõhnab? Ja kas on võimalik jätta muljet, et sa ei karda, nii et koerad seda haistaksid ega märkakski selle varjus olevat tegelikku tunnet?

      Kanestrømil, kes elas meist paar maja ülalpool, oli ka koer. See oli kuldne retriiver, ta nimi oli Alex ja ta oli vagur nagu lammas. Ta lontsis härra Kanestrømil sabas, kuhu too iganes läks, ja kui vaja, siis ka tema neljal lapsel. Lahked silmad ja leebed, sujuvad liigutused. Aga ma kartsin ka teda. Sest kui sa ilmusid mäeküljel tema vaatevälja ja tahtsid uksekella helistada, hakkas ta haukuma. Mitte tasakesi, sõbralike või uudishimulike haugatustega, vaid võimsalt, jämedalt ja kaikuvalt. Jäin siis seisma.

      „Tere, Alex,” ütlesin ma siis, kui kedagi ei olnud läheduses. „Tead, ma ei karda sind. Mitte raasugi.”

      Kui keegi oli läheduses, pidin ma minema edasi, nagu ei oleks midagi lahti, murdma endale teed läbi haugatuste, ja kui koer seisis päris minu ees, lõuad pärani, kummardusin ja patsutasin teda paar korda küljele, süda metsikult puperdamas ja kõik lihased hirmust rammetud.

      „Jää vait, Alex!” ütles siis Dag Lothar, kui ta saabus jooksuga väikest kruusateed pidi keldrist või tormas välja eesuksest.

      „Karl Ove kardab su haukumist, rumal koer.”

      „Ei karda,” ütlesin ma. Dag Lothar üksnes vaatas mind tardunud naeratusega, mis pidi tähendama, et pole mõtet üritadagi.

      Siis me läksime.

      Kuhu me läksime?

      Metsa.

      Alla Ubekileni äärde.

      Alla ujuvkaidele.

      Üles sillale.

      Alla Gamle Tybakkenile.

      Vabriku juurde, kus valati plastpaate.

      Üles mägedesse.

      Tjenna järve äärde.

      Üles B-Maxi juurde.

      Alla Fina bensukasse.

      Kui me ei silganud ringi oma kodutänavas ega veetnud aega mõne maja ees ega istunud kõnnitee äärekividel või suure omanikuta kirsipuu otsas.

      Muud midagi. See oli maailm.

      Aga missugune maailm!

      Uusrajooni juured ei ole minevikus ega aja ta ka oksi tulevikutaevasse nagu omaaegsed satelliitlinnad. Nad tekkisid pragmaatilise vastusena praktilisele küsimusele: kuhu kõik need uusasukad elama panna, noh, paigutame nad sinna metsa, mõõdame sinna krundid ja paneme müüki. Ainus maja, mis seal juba enne oli, kuulus perekond Beckile, kelle isa oli pärit Taanist ja oli maja oma kätega metsa sisse ehitanud. Neil ei olnud ei autot, pesumasinat ega televiisorit. Ega ka aeda, ainult kõvaks tambitud õu puude all. Presendiga kaetud puuriidad ja talvel kummuli paat. Õestepaar Lill ja Linda käis põhikoolis ja vaatas esimestel aastatel, kui me saarel elasime, Yngve ja minu järele. Nende venna nimi oli John, ta oli minust kaks aastat vanem, käis imelike kodutehtud riietega, polnud üldse huvitatud sellest, mis meid huvitas, vaatas hoopis ise suunas, aga meil ei olnud aimu, mis suund see on. Kaheteistaastaselt ehitas ta endale paadi. Mitte nagu meie, kes me üritasime unistustest ja seiklushimust parved kokku klopsida, vaid tõelise, korraliku aerupaadi. Teda oleks pidanud koolis kiusatama, aga seda ei juhtunud, distants oli liiga suur. Ta ei olnud üks meie seast ega tahtnudki olla. Isa, jalgrattaga taanlane, kes oli ehk hellitanud Taanist saadik soovi elada üksi keset metsa, oli ilmselt pettunud, kui koostati ehitustandri plaanid, võeti vastu otsused ja esimesed ehitusmasinad sõitsid metsa kohe tema maja kõrvale. Sinna kolinud perekonnad olid pärit kogu riigist ja kõigil olid lapsed. Meie vastasnaabrid olid Gustavsenid, mees oli tuletõrjuja, naine kodune, nad saabusid Honningsvågist, nende laste nimed olid Rolf ja Leif Tore. Meist kõrgemal asuvas majas elasid Prestbakmod, mees oli progümnaasiumiõpetaja, naine oli õde, nad saabusid Tromsist, nende laste nimed olid Gro ja Geir. Neist kõrgemal elasid Kanestrømid, mees töötas postkontoris, naine oli kodune, nad saabusid Kristiansundist, nende laste nimed olid Steinar, Ingrid Anne, Dag Lothar ja Unni. Üle tänava elasid Karlsenid, mees oli meremees, naine poemüüja, nad olid Lõuna-Norrast, nende laste nimed olid Kent Arne ja Anne Lene. Neist kõrgemal elasid Christiansenid, mees oli meremees, naise ametit ma ei teadnud ja laste nimed olid Marianne ja Eva. Teisel pool teed elasid Jacobsenid, mees oli trükitööline, naine kodune, mõlemad Bergenist, nende laste nimed olid Geir, Trond ja Wenche. Neist kõrgemal elasid Lindlandid, lõunanorralased, nende laste nimed olid Geir Håkon ja Morten. Kusagil seal hakkasin ma ülevaadet kaotama, vähemalt mis puutus vanemate nimedesse ja töökohtadesse. Bente, Tone Elisabeth, Tone, Liv Berit, Steinar, Kåre, Rune, Jan Atle, Oddlaug, Halvor olid selle kandi laste nimed. Enamik olid minuvanused, vanimad minust seitse aastat