„Ma mõtlesin nad välja kutsuda. Ilm on nii imeilus. Tule sina ka välja, eks? Tahad äkki veel morssi?”
Raputasin pead ja läksin oma tuppa tagasi. Jäin ukse taha seisma. Äkki oleks kavalam nendega koos õue minna? Vanavanemate juuresolekul ei teeks paps midagi ka siis, kui saab teada, et mina teleka tuksi keerasin.
Aga see võib papsi veel hullemini vihale ajada. Eelmine kord, kui me Sørbøvågis käisime, istusime kõik lõunalauas ja Kjartan rääkis, kuidas Yngve oli naabripoisi Bjørn Atlega kakelnud. Kõik naersid selle peale, paps ka. Aga kui mamps läks minuga poodi ja teised lasksid leiba luusse ja Yngve heitis koomiksiga voodisse, tuli paps tuppa, rebis ta voodist välja ja virutas ta vastu seina, sest ta oli kakelnud.
Ei, kõige parem oleks tuppa jääda. Kui vanaisa või ema mainivad, et telekas on rikkis, läheb papsi viha võib-olla üle, kuni ta teiste seltsis istub.
Heitsin uuesti voodisse. Rinda läbis kontrollimatu tõmblus ja mind tabas uus pisarateuputus.
Uu-huu. Uu-huu. Uu-huu.
Nüüd ta tuleb varsti.
Teadsin seda.
Varsti ta tuleb.
Panin käed kõrvadele ja silmad kinni ja püüdsin ette kujutada, et midagi ei ole olemas. Peale pimeduse ja hingetõmmete.
Aga peagi taipasin oma olukorra kaitsetust ja tegin risti vastupidi, tõusin voodis põlvili ja vaatasin aknast välja, päikesest üle ujutatud õue, hõõguvaid katusekive ja eretavaid aknaid.
All avanes uks ja kõmatas kinni.
Vaatasin paaniliselt ringi. Tõusin püsti, tõmbasin kirjutuslaua tooli välja ja võtsin istet.
Trepilt kostsid sammud. Need olid toekad, see oli tema.
Ma ei suutnud istuda seljaga ukse poole, nii et tõusin jälle püsti ja istusin voodiäärele.
Paps rapsas toaukse lahti. Astus sammu tuppa, jäi seisma ja vaatas mind.
Tema silmad olid ahtad, huuled kokku pigistatud.
„Mis sa teed, poiss?” ütles ta.
„Mitte midagi,” ütlesin ma ja vaatasin maha.
„Vaata mulle otsa, kui sa minuga räägid!” käratas ta.
Vaatasin talle otsa. Aga see oli võimatu, lõin jälle pilgu maha.
„Kas sa kuuled ka halvasti või?” ütles ta. „VAATA MULLE OTSA!”
Vaatasin tema poole. Aga ma ei suutnud talle silma vaadata.
Ta sööstis kolme sammuga üle toa, haaras mul kõrvast kinni ja väänas seda, tirides mind samal ajal püsti.
„Mida ma olen sulle öelnud televiisori sisselülitamise kohta?” käratas ta.
Ma nuutsatasin ega suutnud vastata.
„MIS MA OLEN ÖELNUD?” põrutas ta ja väänas kõvemini.
„Et ma … et ma ee … ee … ei tohi seda teha,” habisesin ma.
Ta laskis mu kõrvast lahti, haaras mul õlavartest ja raputas mind.
„VAATAD MULLE KOHE OTSA!” kähvas ta.
Kergitasin pead. Pisarad ujutasid ta pildi laiali.
Tema sõrmed pigistasid mind kõvemini.
„Kas ma pole sulle öelnud, et sa televiisorist eemale hoiaksid? Mis? Kas ma pole öelnud? Nüüd peame uue televiisori ostma, ja kust me selleks raha võtame? Võid sa mulle öelda?”
„He-he-he-ei,” nuuksusin ma.
Ta virutas mu voodi peale.
„Nüüd jääd nii kauaks oma tuppa, kuni ma ütlen. On arusaadav?”
„Jah,” ütlesin ma.
„Täna õhtul oled koduarestis ja homme oled koduarestis.”
„Jah.”
Siis oli ta läinud. Nutsin nii kohutavalt, et ei kuulnud, kuhu ta läks. Hingasin vabinal ja nagu treppi mööda. Mu rind värises, käed värisesid. Nutsin voodis lamades niiviisi oma kakskümmend minutit. Siis hakkas see järele andma. Tõusin voodis põlvili ja vaatasin aknast välja. Jalad värisesid ikka veel ja ka käed värisesid, aga märkasin, et see hakkab üle minema, nagu oleks saabunud tormijärgne vaikus.
Nägin aknast Prestbakmode maja ja kogu eesaeda, mis piirnes meie omaga, Gustavsenide maja ja eesaeda, veidike Karlsenite maja ja veidike mäeharjal kõrguvat Christensenide oma. Tänav paistis mulle kuni postkastide stendini. Päike, mis muutus õhtupoolikul kraadike sumedamaks, rippus kõrgendiku puude kohal. Õhk oli täiesti liikumatu, ükski puu ega põõsas ei väratanud. Inimesed ei istunud kunagi oma eesaias, see oleks nagu „väljanäitusel”, nagu paps kõigile näha olemise kohta tihti ütles; kogu linnaosas oli aiamööbel ja grill ikka tagahoovis.
Siis äkki juhtus midagi. Karlsenite uksest väljus Kent Arne. Nägin üle pargitud auto vaid ta pead, tema lumivalged juuksed libisesid mööda, nagu oleks ta nukuteatri nukk. Paar sekundit teda ei paistnud, aga seejärel ilmus ta oma jalgrattal uuesti nähtavale. Ta seisis pedaalidel, pidurdas nõkshaaval, keeras siis tänavale ja väntas sisse päris hea hoo, enne kui järsult pidurdas ja Gustavsenide maja ette keeras. Ta oli kaks aastat tagasi isa kaotanud, isa oli olnud meremees ja ma mäletasin teda vaid läbi udu, jah, mul oli temast vaid üks mälupilt: ükskord läksin ma temaga koos mäest alla, päike paistis ja oli külm, aga lund ei olnud, ma hoidsin käes oma väikesi oranže kolmeraudseid uiske, saabastele kinnitamise rihmad küljes, nii et ilmselt suundusime Tjenna äärde. Mäletasin ka seda, kuidas ma kuulsin, et ta on surnud. Leif Tore seisis meie maja ees kaht tänavat eraldavate äärekivide juures ja ütles, et Kent Arne isa on surnud. Kui ta seda ütles, vaatasime nende maja poole. Keegi oli puhastanud paaki, Kent Arne isa oli läinud teda välja tõmbama, paak oli olnud täis gaasi, mõlemad kaotasid teadvuse ja tema kukkus ka sisse. Me ei rääkinud Kent Arne kuuldes ei tema isast ega surmast. Nende poole oli nüüdsama kolinud uus mees, kummalisel kombel oli ka tema nimi Karlsen.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.