Mõistagi ei mäleta ma sellest ajast mitte midagi. Ilmvõimatu on samastada end selle imikuga, keda vanemad pildistasid, jah, isegi niivõrd raske, et mulle ei tundugi õige tema kohta „mina” öelda, näiteks kui ta lamab mähkimislaual imelikult punase ihuga, käed-jalad laiali ja nägu moonutamas karje, mille põhjust keegi enam ei mäleta, või põrandal lambanahal, seljas valge pidžaama, endiselt punase näoga, suurte tumedate silmadega, mis vaatavad pisut kõõrdi. Kas see olend on tõesti seesama, kes istub siin Malmös ja seda kirjutab? Ja kas see olend, kes istub Malmös ja seda kirjutab, nelikümmend aastat vana, ühel pilvisel septembripäeval toas, mis on täis väljast kostvat liiklusmüha ja sügistuule ulumist vanaaegsetes ventilatsioonilõõrides, on tõesti seesama hall kössivajunud rauk, kes istub ehk neljakümne aasta pärast tudisedes ja ilastades kusagil Rootsi metsade vahel vanadekodus? Rääkimata sellest kehast, mis lebab ehk kord väljasirutatult mõne surnukuuri lautsil? Endiselt öeldaks selle kohta „Karl Ove”. Ja kas pole hämmastav, et kõik see mahub üheainsa nime sisse? Et sinna mahub loode kõhus, imik mähkimislaual, neljakümneaastane arvuti taga, rauk tugitoolis ja surnukeha lautsil? Kas poleks loomulikum kasutada erinevaid nimesid, kuna nende identiteet ja enesetaju nii drastiliselt erinevad? Näiteks võiks loote nimi olla Jens Ove, imikul Nils Ove, viiendast kuni kümnenda eluaastani Per Ove, kümnendast kuni kaheteistkümnenda eluaastani Geir Ove, kolmeteistkümnendast kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani Kurt Ove, seitsmeteistkümnendast kuni kahekümne kolmanda eluaastani John Ove, kahekümne kolmandast kuni kolmekümne teise eluaastani Tor Ove, kolmekümne teisest kuni neljakümne kuuenda eluaastani Karl Ove – ja nii edasi, ja nii edasi? Sellisel juhul väljendaks eesnimi vanuse unikaalsust, ema perekonnanimi järjepidevust1 ja isa perekonnanimi perekondlikku kuuluvust.
Ei, ma ei mäleta sellest ajast mitte midagi, ma ei tea isegi seda, millises majas me elasime, kuigi paps seda mulle kord näitas. Kõike, mida ma sellest ajast tean, olen kuulnud oma vanematelt ja näinud fotodelt. Tol talvel oli lumi mitme meetri paksune, nagu Lõuna-Norras vahel ette tuleb, ja maja juurde viiv tee nägi välja nagu mäelõhe. Seal tuleb Yngve minu vankrit lükates, seal seisab ta oma lühikeste suuskadega ja naeratab fotograafile. Toas näitab ta näpuga minu peale ja naerab, või seisan ma üksi ja hoian kinni voodivõredest. Ma ütlesin tema kohta „Aua”, see oli mu esimene sõna. Tema oli ka esimene, kes sai aru, mida ma ütlen, nagu mulle on räägitud, ja tõlkis seda emale ja isale. Ma tean ka, et Yngve käis ringi ja laskis uste taga kella, et küsida, kas seal on lapsi, seda lugu armastas alati rääkida isapoolne vanaema. „Kas siin lapsi elab?” ütles vanaema lapsehäälega ja naeris mis hirmus. Ja ma tean, et ma kukkusin trepist alla ja sain vist šoki, sest mu hing jäi kinni, ma läksin näost siniseks ja sain krambid, ema haaras mu sülle ja jooksis lähimasse majja, kus oli telefon. Ta arvas, et mul on langetõvehoog, aga ei olnud, see oli tühi-tähi. Ja ma tean, et papsile meeldis õpetajana töötada, et ta oli väga hea pedagoog ja käis neil aastatel klassiga mägedes. Sellest on fotosid, ta näeb kõigil välja noor ja rõõmus, ümbritsetud teismelistest, kes on riides sedaviisi pehmelt, nagu seitsmekümnendate aastate algusele oli iseloomulik. Kampsunid, laiad püksid, kummikud. Neil olid lopsakad juuksed, mitte puhvis ja üles pandud nagu kuuekümnendatel aastatel, vaid raamisid lopsakalt, pehmelt ja lahtiselt nende pehmeid teismelisenägusid. Ema ütles kord, et paps pole vist kunagi olnud õnnelikum kui tookord. Pilte on ka isapoolsest vanaemast, Yngvest ja minust – kahel pildil seisame jäätunud järve ees, Yngvel ja minul seljas suured kampsunid, mõlemad vanaema kootud, minu oma sinepikollase- ja pruunikirju – ja kahel fotol oleme nende Kristiansandi maja verandal, ühel on vanaema surunud põse vastu minu põske, on sügis, taevas on sinine, päike madalas, me vahime linna poole, mina olen ilmselt kahe- või kolmeaastane.
Võiks arvata, et need fotod kujutavad endast teatavat liiki mälu, teatavat liiki meenutusi, ainult ilma selle „minata”, kust mälestused harilikult lähtuvad, ja mõistagi tekib nüüd küsimus, mida need sellisel juhul tähendavad. Olen näinud lugematuid samast ajast pärit pilte sõprade ja kallimate peredest, ja need on täpselt samasugused. Needsamad värvid, needsamad riided, needsamad toad, needsamad tegevused. Aga nende piltidega ei seosta ma mitte midagi, need on teatavas mõttes mõttetud, ja veelgi ilmsemaks muutub see aspekt siis, kui ma vaatan eelnevate põlvkondade pilte, seal on kõigest hulk inimesi, kes kannavad võõrapäraseid riideid ja asuvad tegema midagi minu jaoks müstilist. Me pildistame aega, mitte selles olevaid inimesi, nemad ei lase end kinni püüda. Ka mitte mu vahetus läheduses olevad inimesed. Kes oli see naine, kes poseeris Thereses gatel pliidi ees, seljas helesinine kleit, põlved koos ja sääred lahus, selles tüüpilises kuuekümnendate aastate poosis? Ja see ülespandud juustega naine? Siniste silmade ja leebe naeratusega, mis on nii leebe, et ei olegi nagu naeratus? Too, kel on läikiv punase kaanega kohvikann sanga pidi käes? Jah, see oli minu ema, ema ise, aga mis inimene ta oli? Millest ta mõtles? Kuidas ta vaatas oma senisele elule ja sellele, mis ees ootas? Seda teab vaid tema ja sellest pilt ei räägi. Võõras naine võõras toas, muud midagi. Ja mees, kes istub kümme aastat hiljem mägedes ja joob sellestsamast punasest kaanest kohvi, sest tal oli meelest läinud kohvitassid kaasa pakkida, kes tema oli? See musta hoolitsetud habeme ja paksude mustade juustega mees. Kel on tundlikud huuled ja lõbusad silmad. Oo jaa, see oli mu paps, isa ise. Aga enam ei tea mitte keegi, mis inimene ta oli omaette, antud hetkel ja kõigil teistel. Ja nii on kõigi piltidega, ka minu omadega. Nad on täiesti tühjad, ainus tähendus, mida neist võib välja lugeda, on see, mille on sinna pannud aeg. Siiski on need pildid osa minust ja mu kõige intiimsemast ajaloost, nagu teiste pildid on osa nende omast. Mõttekas, mõttetu, mõttekas, mõttetu on laine, mis voogab läbi meie elu ja seda seesmiselt pingestab. Kõik, mida ma oma kuuest esimesest eluaastast mäletan, kõik tollased pildid ja asjad tõmban ma ligi, need moodustavad olulise osa mu identiteedist, täidavad „mina” muidu tühja ja mälestusteta ääreala tähenduse ja järjepidevusega. Kõigist neist kildudest ja pudemetest olen ma ehitanud üles Karl Ove, Yngve, ema ja isa, Hove ja Tybakkeni maja, linnavanaema ja – vanaisa, maavanaema ja – vanaisa, kogu ümbruskonna ja terve karja lapsi.
Selle kipaka hurtsiku nimetan ma oma lapsepõlveks.
Mälu ei ole inimese elus mingi usaldusväärne suurus. Ja ei ole seda sel lihtsal põhjusel, et mälu jaoks ei ole tõde kõige ülem. Mitte tõetruuduse nõue ei otsusta, kas mälu annab mõnd sündmust edasi tõepäraselt või mitte. Vaid omakasu. Mälu on pragmaatiline, libe ja kaval sell, aga mitte vaenulikult või pahatahtlikult, hoopiski mitte, ta teeb kõik, et tema peremees rahule jääks. Mõnda lükkab ta unustuse tühiolekusse, mõnda moonutab tundmatuseni, mõnda mõistab galantselt valesti, mõnda, aga seda mõnda on nagu tilk meres, mäletab ta teravalt, selgepiiriliselt ja eksimatult. Ent eksimatud mälupildid ei ole iial sinu otsustada.
Mis minusse puutub, siis on minu mälestus esimesest kuuest aastast sama hästi kui olematu. Ma ei mäleta peaaegu mitte midagi. Mul ei ole aimu, kes mu järele vaatas, mida ma tegin, kellega ma mängisin, kõik on kui tuulest viidud, aastad 1968–1974 on mu elus suur ja tühi eimiski. See vähene, mis mulle meenub, pole suurt midagi väärt: seisan just nagu kõrgmäestiku hõredas metsas puusillal, minu all pahiseb oja, vesi on rohekasvalge, hüppan üles-alla, sild õõtsub ja ma lõkerdan naerda. Minu kõrval seisab naabripoiss Geir Prestbakmo, hüppab ka üles-alla ja lõkerdab naerda. Istun auto tagaistmel, me peatume foori taga, paps keerab minu poole ja ütleb, et oleme Mjøndalenis. Läheme Starti matši vaatama, nagu mulle on räägitud, aga ma ei mäleta sinnasõidust, matšist ega kojusõidust mitte midagi. Sammun suurt plastveoautot lükates maja ees mäkke, auto on kolla-roheline ja tekitab minus pöörast rikkuse-, jõukuse- ja õnnetunnet.
See on kõik. Need ongi mu esimesed kuus aastat.
Aga need on kanoniseeritud mälestused, mis on kinnistunud juba seitsme-kaheksa-aastaselt, lapsepõlve maagia: kõige esimene, mida ma mäletan! On ka teist tüüpi mälestusi. Need, mis ei ole kinnistunud ega lase end tahte abil esile manada, vaid irduvad aeg-ajalt, kerkivad iseendast teadvusse ja hulbivad seal üles-alla otsekui läbipaistvad millimallikad, äratatud ellu teatud lõhnast, teatud maitsest, teatud helist … Nendega kaasneb alati vahetu ja intensiivne õnnetunne. Ja siis on kehaga seotud mälestused, kui teen midagi, mida olen varem teinud, tõstan käe silmadele varjuks, püüan kinni palli, jooksen niidul, pihus